Hauka laat 19′ & uuendasin poodi!

Mu armsad! Tahtsin öelda kõigile suur-suur aitäh, et meile Hauka laadal külla tulite – ma ei väsi kordamast, et naudin 100% laatadel ja messidel käimist, sest see energiavahetus teiega annab mulle nii palju jõudu juurde! Mul on selline tunne, et ma käingi läbi teie ennast laadimas (khm, ma loodan, et ma ei kõla nüüd nagu energiavampiir) ja positiivset energiat kogumas. Ma ei oska sõnadesse piisavalt ilusalt panna kõike seda, mida te minu jaoks tähendate. Kui väga ma teist hoolin. Kui väga soovin, et see kõik headus, mis te Sandrelle Beauty boksi endaga alati kaasa toote – ka teie ellu kümnekordselt tagasi tuleks.

Mul on nii-nii-nii hea meel, et meil on kujunemas pisikene kogukond ilusatest ja südamlikest inimestest, kes üksteise vastu nii head on. Vaatan seda alati nii suure tänutundega kõrvalt, kui võõrad inimesed leti taga omavahel jutustama asuvad ja nii suure headusega üksteisele tooteid tutvustavad, üheskoos lõhnu avastavad ning uusi tooteid uudistavad. Te olete üksteise jaoks küll võõrad, aga see mõnus aura teie ümber nagu liidaks teid. Seda on nii uhke kõrvalt vaadata! Viimasel päeval ütles üks paarike, et meie telgis on kuidagi nii ilus ja haldjalik olla… ma usun, et selle tunde tekitas neis teie kaasatoodud hea energia!

Ma olen nii-nii tänulik kõikide nende ilusate sõnade eest ja et te mind endiselt usaldate, minusse usute ning jätkuvalt meid külastate. Nii südantsoojendav on näha tuttavaid nägusid, inimesi, kes on meiega olnud juba alguses peale ja nii ilus on näha ka seda, kuidas te läbi aastate muutute. Minu südamesse on näiteks täiega pugenud üks paarike (šau, Merike!), kes alguses külastas meid kahekesi, mõni laat hiljem ootasid nad titat ja juba järgmisel korral kohtusin ma nende beebsu, pisi-Sandraga. Nädalavahetusel läks mu süda nii soojaks, kui ma jälle neid nägin! Nad on nii armsad ja Sandra on juba nii palju kasvanud. Sellistel hetkedel tajud kohe eriti, kuidas aeg lendab nii ruttu!

Olen niiiii tohutult tänulik enda kõige mõnusamale Sandrelle Beauty tiimile, kelle üle olen nii-nii-nii uhke! Võtsin ühel ülikiirel hetkel korraks aja maha, minna kogu see melu kaamerasse jäädvustada ja kuna telgi ümber oli järsku nii palju inimesi, siis ma ei pääsenud sinna ise enam ligi. Ja siis ma vaatasin neid kolme kõrvalt ja lihtsalt nautisin. Naeratasin ja olin ülevoolavalt õnnelik. Kui ilus olid neid vaadata! Kui rõõmsad, toredad ja heasüdamlikud nad on, kui palju hinge nad Sandrelle Beautysse panustavad. Aitäh armsad Musu, Kellu & Muffu, et mind nii palju aidanud olete!

Esimese õhtu lõpuks potsatas Instagrami aga selline armas kirjake, mis tuju nii-nii heaks tegi ja mind nii liigutas! See oli nii vajalik hingekosutus pärast pikka ja väsitavat päeva ning lugesin seda kirja õhtu jooksul mitmeid kordi. Kuidas keegi oskab üldse nii ilusasti kirjutada? Aitäh Sulle südamest, Sandra (nii tore, et mul selles postituses nii palju Sandratest juttu on❤)!

Tulles nüüd aga postituse pealkirja juurde, siis mida me sel korral teisiti tegime? Meie kõige-kõige suurem murekoht on igal aastal see, et meid ei leita üles või kui lõpuks leitakse, on soovitud asjad juba otsas. Seetõttu mõtlesime sel korral telki kaunistada suurte roosade õhupallidega, et juba kaugelt oleks meid näha ja tundub, et sellest oli nii palju abi! Vähemalt väga paljud ütlesid, et ainult tänu roosadele õhupallidele nad meid leidsidki. :) Jess, töötas! Igaks juhuks ütlen ka tulevikuks seda, et kui midagi drastiliselt ei muutu, siis me oleme igal aastal täpselt sama koha peal müümas. See on meie peretuttavate koduhoov ja nii kaua, kui oleme lahkesti sinna oodatud, plaanime me sinna jääda.

Nende roosade õhupallidega oli loomulikult ka päris korralik seiklus! :D Kes minu Instagrami (@sandrellle) jälgivad, siis need ilmselt nägid, kuidas terve meie buss oli roosasid õhupalle täis… Ja neid oli seal bussis kõigest 6. Mina tahtsin aga tellida 12tk! :D Hea, et Tõnu veel viimasel hetkel küsis, et mitu õhupalli ma siis lõpuks tellisin ja vastasin talle nii muuseas, et 12 tükki võtsin… :D Ma ise küll mõtlesin, et kui suured need õhupallid ikka olla saavad… need on ju lihtsalt, õhupallid? Natukene suuremad (60cm diameetriga), kui tavalised õhupallid, aga no siiski – õhupallid. Küll ära mahuvad! Aga jep, kui need õhupallid meile maja ette jõudsid, siis hakkasin küll südamest naerma. Nii blondu olen ikka!

Vaevu mahtusid need tellitudki ära ja ülejäänud kaup & mööbel tuli ju ka bussi mahutada. Ja nii me maale sõitsimegi, suured roosad õhupallid & kass autos. Õnneks jäid õhupallid terveks ja pidasid vastu neljapäevast-pühapäevani nii sise-, kui ka välitingimustes. Seetõttu suured tänud luckyman.ee‘le, et teie peale alati lootma saab jääda ja et andsite endast kõik, et need oleksid võimalikult vastupidavad! :) Ja et kannatasite ära ühe blondiini otsustamatuse! :’D Kuna õhupallid olid pühapäeval endiselt veel nii ilusad ja pidime Viimsisse tagasi sõitma väiksema autoga, siis otsustasime õhupallid meie telgist möödujatele ära jagada – et need õhupallid ka teistele rõõmu tooks! Meile tõid nad küll palju elevust, rõõmu ja armsust! Järgmisel aastal vaatame, äkki õnnestub õhupallidele “Sandrelle Beauty” ka peale trükkida, siis on veel paremini meid näha!

… ja nagu ilmselt ülemistest piltidest juba nägite, siis sel korral esitlesime ka täiesti esimest Sandrelle Beauty bännerit, mis sai nii-nii palju kiidusõnu. Juhuu!! Selle pildi autor on armas Pihella, kes joonistas selle tegelikult uue e-poe jaoks ja kuna mulle tohutult see meeldis, otsustasin ka bännerile lisada. Meie armas disainivõlur IIWY aitas mul mõtted aga bänneriversiooni panna ja mul on nii hea meel, et see sai täpselt selline, nagu ette kujutasin! Puhas, helge & lihtne! Marsan Print aga aitas selle ülikiiresti ja kvaliteetselt välja trükkida ning kui ma esimest korda selle lahti rullisin, siis mul oli nii hea meel! See sai minu meelest nii võrratu! Usukumatu, kuidas ka selline väike asi nagu reklaambänner mind nii elevile suudab ajada. :)

Sel korral tegime laadale kaasa rekordarv tooteid (isegi mitte ükski jõululaat pole me nii palju asju kaasa teinud) mõttega, et saan hiljem kindlasti mõned asjad ka e-poodi panna, aga noup. Ma olen ikka veel hämmingus ja ma ei ütle seda üldse sellepärast, et kuidagi humble mõjuda või tagasihoidlik olla. Ma olen siiani hämmingus, et me läksime koju tühjade kastidega. Meil olid pühapäeva lõunaks laual ainult lumi kehasufleed ja paar küünalt…. ma ütlesin Kellule korduvalt, et ma lihtsalt ei usu enda silmi. Nagu, kuidas see võimalik on? Kuidaaaaaas?

Mul oli nii-nii kahju pühapäeval näha paljude pettunud nägusid, kui avastasite, et kõik asjad otsas on… :( aga me sel korral tõesti pingutasime nii hullusti ja alustasime üle kuu varem ettevalmistustega, et kõike jaguks. Te olete ikka heas mõttes kreisid mul, armsad! ❤

Seetõttu on pärast laata olnud e-pood ikka veel nii tühjavõitu… ma pole saanud ka asju juurde teha, sest tõmbasin ennast laadaks ettevalmistudes materjalidega nii nulli, aga tellisin hetkel kiiruga Eestist mõned asjad (muidu enamjaolt tellime me toorainet välismaalt ja suurtes kogustes, aga neil pikk tarneaeg ja poleks jõudnud enne puhkust kohale) ja sain e-poodi lisada natukene üht-teist. Kuna papaia asju soovitakse hetkel kõige rohkem ja mul on ka täielik purkide kriis, siis lisasingi üles papaia kehasufleed, vahustatud kehakoorija, sillerdava kehakoorija (uuuuuus!), mõned toaparfüümid, granaatõuna sädeleva suflee ja veel nipetnäpet.

Kuna aga suundume reede õhtust spontaansele puhkusele ja oleme tagasi alles septembris, siis saaksingi pakke kokku panna veel neljapäeval ja reedel – nii et soovitan kiirustada, et saaksite veel enda varusid täiendada või kingituseks mõeldud augustikuu asjad ära tellida. :)

Mõnusat uudistamist! sandrellebeauty.net

Suur-suur aitäh veel kord kõigile, kellega Hauka laadal kohtusime ja aitäh, et muutsite selle taaskord nii imeliseks! Põhja-Eesti rahvale olen lähemal juba oktroobris, kui toimub sügisene Tallinna ilumess! ❤

Sharing is caring...Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter
Pin on Pinterest
Pinterest

19.02.2019 – MEIE KIHLUMISLUGU!

*hoiatan ette, et sellest tuleb niii pikk postitus, et võtke kindlasti tassike kohvi või teed lugemise kõrvale. :)

Lõpuuuks jõudsin ma meie kihlusvideo monteerimiseni ja viimane öö/päev on kõike meenutades möödunud päris emotsionaalselt. Olen selle video tegemist kogu aeg edasi lükanud, sest nii kiire on olnud (heh, kas kõlab üllatusena?) ja kui ühelt messitrallilt maha saame, on kas e-poes palju tellimusi või järgmise laada ettevalmistus ukse ees. Näiteks nagu praegu – peaksin tegelikult iga vaba hetke Hauka laadaks valmistuma, aga mõtlesin, et mul on ka edaspidi kindlasti palju tegemist ja tahtsin võtta aja, et lõpuks blogida ja kõigest lähemalt rääkida.

Tegelikult oli meie jaoks ajastus video monteerimiseks igati hea, sest just hiljuti saime paika enda pulmakuupäeva (huhuhuu!) ja peokoha ning pulmateemad on meil igapäevaselt õhus. Nii-nii põnevil oleme! Kuigi ma ei kujuta ette, kuidas leiame kõige-kõige kõrvalt veel aega pulmi planeerida, aga oleme tasapisi juba algust teinud ja unistame selle poole ja räägime pulmadest ilmselt iga päev.

Pisikene puhkus veebruaris oli tohutult oodatud, sest ma polnud veel päris hästi jõulutrallist toibunud, 2019. aasta alguses oli palju üleelamisi, kus muuhulgas lõpes meie kutsakese Lucy elu, keda tänaseni lihtsalt nii väga igatsen.

Ja minu üllatuseks oli meil ka aasta alguses kuidagi megapalju tööd ning mäletate kindlasti ka ise seda tunnet, kuidas talv ei tahtnudki nagu kunagi lõppeda. Seetõttu olin ma veel kuidagi eriti õnnelik, et Tõnu meile väikest põgenemist planeerib ja seda kõike minu eest ka salajas hoiab. Põnev närvikõdi oli (aga samas mitte kordagi eelaimdust, et see nii ilusa tähenduse saab – paljud teised juba aimasid!). Mul oli sünnipäevaks ainult üks soov (enne üldse mingeid reisiplaane), et ma tahan selle veeta kusagil spaas max mõnnatades, end täiesti välja lülitades.

Tõnu andis mulle siin-seal vihjeid, et reisile peaksin kindlasti kaasa võtma bikiinid ja suvisemad riided, mis loomulikult tekitas minus veel rohkem segadust. Soojale maale me ilmselgelt ainult 4 päevaks reisi ette ei oleks võtnud ja Euroopas pidi siis olema veel külm. Enda spaa soovi olin ma selleks hetkeks loomulikult ka juba ammu unustanud, sest hei, tühja see spaa, kui saab lennukile!

Me ei ole varem ka täpselt meie aastapäeval kusagil reisil olnud ja see tekitas veel ekstra mõnusa tunde, et saame nii paljusid asju eemal kõigest tähistada. Ja Tõnu valis tähistamiseks kõige ideaalsema riigi üldse, Itaalia – koht, millest meil iialgi küllalt ei saa. (Me just eile Tõnuga arutasime, kuidast juba täiega Itaaliat igatseme, nii et aastas vähemalt kaks korda sinna jõuda oleks meie jaoks ideaalse elu eliksiir, hihi.)

Ja minu üllatuseks oli Itaalias nii-nii-nii soe! Praegu tagantjärele videot vaadates ilmselt ei ole see soojuse ülistamine midagi erilist, aga Eestis oli meil siis tõeline talv ja k õ i k olid sellest väsinud. Kaasaarvatud mina, kes ma armastan jõule, talve, külma.

Me olime Itaaliasse jõudes tohutult väsinud, ca 30 tundi magamata, Tõnu oli haige, oli hästi kuum ja tundus kõrges palavikus ning tal läksid lennust kõrvad nii lukku, et ma täiesti tõsiselt muretsesin tema tervise pärast. Sellest hoolimata ei tahtnud ta meie esimest päeva Veronas maha magada, vaid läksime ikkagi linnapeale avastama ja lõpuks olimegi 40 tundi magamata. Kuid 13 tundi und tegi olemise palju paremaks ja tasapisi hakkas ka Tõnu tervis paremaks minema.

Hihi, ütlen vahepalana seda, et Tõnu olevat sõrmust endaga kaasas kandnud viimased kolm reisi ja ta kartis, et selle tervisestreigi pärast ei õnnestu ka sel korral ideaalset hetke leida.

Sain ka enda spaa-unistuse sel reisil realiseeritud ja seda kohe kolmekordselt! Tõnu võttis minu soovi ikka väga tõsiselt ja ma nautisin seda täääiiiiieeeegaaa! See oligi konkreetselt üks mõnnamise reis ja ma leidsin end väga tihti mõtlemas, et ahhh, ma armastan enda elu. Ma armastan seda, et ühel hetkel paneme me veri ninast väljas mõlemad hullu ja teisel hetkel saamegi endale sellist lõõgastust, rahu ning maailma kõige ilusamate vaadetega spaasid lubada. Ma ei oska seda tunnet sõnadesse panna, aga see on selline marguäge sisemise rahu tunne. Et me töötame tohutult ja sellel on tulemus.

Minu üheks elu kõige mõnusamaks kogemuseks oli QC Terme Dolomiti külastamine – spaa keset Itaalia Alpe. Ma lihtsalt ei suuda seda sõnadesse panna ja ilmselt ka ükski pilt ei anna edasi seda maagilisust, seda peab tunnetama. Ütlesin Tõnule ka kohapeal, et ma poleks üldse osanud sellisest kohast unistadagi. Mul polnud aimugi, et selline koht olemas on! See oli tõeline maapealne paradiis, kuitahes klišeena see ka ei kõlaks! Ja just eriti mõnus oli seal talvel käia, sest kõik need basseinid-vannid-saunad keset pisukest lund ning kargust oli täiesti omaette kogemus. Kui palju mõnusaid lõõgastavaid tšillimisruume seal oli, kõik need lõhnad-muusika-interjöör, aah. Ma ei mäleta, millal ma viimati nii õnnelik ja millestki niiiii vaimustuses olin ning kindlasti Tõnu ka märkas seda.

Ma ei tea, kas meil õnnestub keset pulmaplaneerimist kohe järgmisel aastal sinna tagasi minna, aga me tegime endale lubaduse, et QC Terme spaadesse peame igal aastal jõudma (neid on üle Euroopa mitmes kohas) ja kindlasti peame me iga-aastaseks traditsiooniks tegema selle, et läheme enda kihluspaika tagasi.

Lisaks kõikidele nendele spaatamistele, saime me viimasteks öödeks endale nii-nii-nii võrratu ööbimiskoha, magamistoast otse vaatega Alpidele. Taaskord, mitte ükski pilt-video ei anna edasi seda tunnet, seda mingit seletamatut rahu, mida mäed ja eriti too koht seal minus tekitas. Ma ei armasta suusatamist ega muud sarnast talvesporti, aga mägesid ma jumaldan. Nad on enda suursugusega kuidagi võimendavad. Ja see vaade seal tegi mind nii õnnelikus – ma nutsin, kui sinna esimesel päeval jõudsime. Ja mõelda vaid, et peaaegu oleksime me sellest kohast ilma jäänud. Keegi oli booking.comis miskit soperdanud ja selgus, et meil polegi võimalust sinna minna, aga siis Tõnu helistas ja me saime kõik korda!

Ja sinna jõudes olingi ma nii võlutud ning õnnelik, et selle koha ikkagi saime. Kui me esimesel õhtul end seal spasse sättisime (sellel majutusel oli ka pisikene spaaosa), sõime, mulli jõime, siis mul mõtetes käis küll korraks läbi see, et vot, see oleks niiiii ideaalne koht kihlumiseks. Et ma oleksin nii tänulik, kui Tõnu just sellises kohas kunagi küsiks. See koht oma mägede võimsusega oli täpselt selline, mis ei nõudnud mingeid muid trikke ega vilesid, lilli ega millegi sättimist, see oli ideaalne täpselt loomulikult.

Sinna ei olnud mitte midagi juurde vaja, kui ainult meid ja seda vaadet. Loomulikult ma ei öelnud seda talle, sest ma pole kunagi tahtnud teda suruda või kuidagi sõrmust välja pinnida või tema jaoks midagi ebamugavaks teha. See jäi lihtsalt minu salajaseks unistuseks, sest Tõnu ei andnud isegi ühtegi vihjet välja, et miskit võiks toimuma hakata ja ta oli sama armas ning hea, nagu ta mul alati on. :)

Viimasel hommikul mäletan ma nii hästi seda kurbust, mis minus oli… ma ei tahtnud ÜLDSEEE ära minna ja ma olin niiii kurb, et meie mõnnamine on läbi saanud… Oleks tahtnud sinna igaveseks mõnulema jääda.

Samal ajal kui ma rõdupeal veel viimast päikest võtsin ja end niisama sättisin ning meikisin, siis hakkas Tõnu kuidagi detailidele tähelepanu pöörama ja filosofeerima, kuidas ta sooviks elu lõpuni minuga sellistele reisidele minna ning see ei jää kindlasti meile viimaseks. Siis mul käis kõhust jõnks läbi, sest me pidime 15 minuti pärast all olema ja majutuse üle andma ning tavaliselt sellistel hetkedel ta ei võta aega analüüsimiseks ja jutustamiseks, vaid pigem korjab viimased asjad ruttu kokku ja ootab, millal rutturuttu enda meigiga lõpuks valmis saan.

Selle asemel kudrutas ta mul kõrval ja rääkis, kui ilusasti ma päikese käes sillerdan ja kui ilusad kivikesed mul küünte peal on (siis ma mõtlesingi, et hmm, mul oli geellakk nende kivikestega juba 2 nädalat peal, aga okei musu, hea, et meeldib).

Tõnu nüüd tagantjärele on öelnud, et ta tollel hetkel istus ja vaatas mind ning ma tupsutasin endale näole tema sõnul “mingit säravat asja” (särav asi ehk päikesepuuder :D) nii, et särapuru lendas ka õhku ja see oli tema jaoks kuidagi nii maagiline ja ilus hetk, et kui kõik minu ümber juba nõnda särab, siis pole ideaalsemat hetke ühe särava sõrmuse kinkimiseks.

Ühele põlvele laskudes esitatud küsimusele, et kas olen nõus ka elu lõpuni temaga sellistele spontaansetele reisidele tulema, oli loomulikult vastus JAH! JAH! JAH! Muidugi!

Ma olin nii sõnatu ja šokis ja see üllatus tuli mulle nii ootamatult, sest me pidime ju just lahkuma! Meil oli konkreetselt 5 minutit, et panna asjad kokku, teha ruttu paar klõpsu-videot… “Mis see just oli?” oli segadus mu peas.

Proovisin alla admini juurde minnes pisaraid tagasi hoida, sest ei tahtnud tema ees nutma hakata, aga loomulikult küsimusele: “Kuidas te enda toaga rahule jäite?” lõin ma pisarad letti ja proovisin läbi nutu öelda, et MEILE VÄGA MEELDIS ME KIHLUSIME APPIIII ME TULEME KINDLASTI TAGASI! Ja muidu korraks segaduses (et miks ma nutan) tagasihoidlik admin läks hetkega särama ning jagas meiega rõõmu ja nii me seal kõik koos kolmekesi rõõmustasime. Ja oligi hotellitöötaja esimene, kes meie ilusast uudisest enne kõiki teisi teada sai. :)

Perele ja sõpradele rääkisime siis, kui jõudsime tagasi Eestisse. Aiii, kui esialgu ma ei tahtnud üldse koju minna, siis pärast seda MA LAUSA KIBELESIN koju. Terve tee lennujaamani poetasin pisaraid ja lennukis ei suutnud ka tuttu jääda.

Pere ja lähedased sõbrad võtsid uudise vastu tohutu emotsionaalsusega, isegi, kui see oli teada-tuntud tõde, et ühel päeval see peab ju juhtuma ja pole teist küsimustki, et meie kaks läheme lõpuni välja. Ma olin niiii rõõmus, et inimesed meie ümber nii õnnelikud olid!

Minu vanemate emotsioon oli alguses tagasihoidlik, sest Tõnu oli issilt luba küsinud ju juba tükk aega tagasi (väike meeldetuletus, et Tõnul oli sõrmus juba kolm reisi kaasas) ja ilmselt nad mõtlesid, et mis toimub… Loomulikult olid nad meie üle õnnelikud, venna emotsioon oli lahe, et PÄRISELT? NAGU PÄRISELT V? PALJU ÕNNE, ja lendas meile kaela. :D

Tõnu vanemad tõid kohe shampuse lauda ja pisardasime ja hakkasime juba plaane tegema ning nii hea meel oli näha, et nad meie üle nii õnnelikud olid… Kõige lahedamad emotsioonid olid kindlasti Tõnu õdedel Katul & Maanul, kes olid selle uudise peale kohe niiiii rõõmsad ja õnnelikud. Uudis kihlumisest on ju ilus, aga mul oli tänu nende armsatele emotsioonidele selline tunne, nagu oleksime just lotoga vähemalt miljoni võitnud! Nad on nii armsad!

Kas te ka näete seda päikese poolt peegeldavat südant sõrmuse kohal :O?

Kui me tagasi Viimsisse jõudsime, siis võtsime plaani sõrmuse väiksemaks tegemise (see oli mulle pisut suur) ja pärast seda tähistasime kihlust ühes enda lemmikrestos ning natukene sai ka sõbrannaga sünnipäeva-kihlumist tähistatud, aga sellest kõigest juba järgmistes videotes-postitustes, sest see postitus on juba liiiga pikaks läinud. :)

Kui palju tähendusrikkamaks muutus mu lemmik kuu aastas!

14.02 – minu sünnipäev 16.02 – meie aastapäev 19.02 – me kihlusime!

Sharing is caring...Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter
Pin on Pinterest
Pinterest

Kuidas meil esimesel Ilu sõnumil läks?

Huh, ja ongi Sandrelle Beauty täitsa esimene Ilu sõnum seljataga! Oli tohutult põnev kogemus ning kartmiseks ei olnud üldse põhjust. Saime väga ilusti hakkama! Eelmise postituse jätkuks mõtlesin kirjutada, et kuidas meil messil läks ja etteruttavalt võin öelda, et nii palju seiklusi ei ole minu elus juba ammu olnud! See postitus tuleb sel korral päriselt VÄGA pikk! :D

Saime enda boksi enam-vähem juba üles seatud neljapäeva õhtul ja tohutult mugav on ikka nii. Reede lähed hops kohale, sätid veel mõned asjad korda ja saadki juba messi algust ootama jääda. Enamjaolt Tartus messidel käies ei jõua me päev varem eelmontaaži jaoks kohale ja seetõttu algab messihommik meil reedeti ülivara: et Tsirguliinast Tartusse sõita, kogu mööbel üles seada, kotikesi ette valmistada, laud korda sättida jne ja tihti vaevu-vaevu enne messi algust jõuame enda boksi valmis, riided vahetada ning juba saabki kogu trall alguse. Viimased korrad oleme muidugi olnud tublimad ja võimalikult vara püüdnud kohale minna, et rahulikult sättida, aga ikkagi jääb alati nõks aega puudu. Aga eks see on alati nii: päev enne messi jääb viimasteks ettevalmistusteks täpselt 24h puudu ja messipäeval jääb täpselt 1h puudu, et väljapanek ideaalseks sättida.

Neljapäeva õhtul ei sättinud me enda boksi veel lõplikult ära, sest ootasime veel viimase hetkeni Smartposti sõnumit, et logoga lina saabuks – aga loomulikult juhtub kõige kiirematel hetkedel alati see, et automaadid on ülekoormatud ja kuigi lina sai õigel ajal teele pandud, ei jõudnud see loomulikult neljapäeva õhtuks meieni. Mul endal on olnud täpselt sama olukord – keegi peab paki kindlasti järgmisel päeval kätte saama, kõik ülejäänud 20 jõuavad ideaalselt sihtkohta, aga JUST TÄPSELT see kõige olulisem pakk… ei jõuagi! Aga vähemalt saime messi põhipäeval ehk laupäeval selle lauale panna. :)

Olen tegelikult sellele logoga linale juba mõnda aega mõelnud, aga viimasest minutist hoolimata oli armas Liis My Unicornist nõus midagi sellist täitsa esimest kord katsetama-trükkima ja see õnnestus tal minu meeles imeilusalt! Logo jäi nii puhas, kvaliteetne ja efektne. My Unicorn teeb igasuguseid pildipatju, kruuse, särke ja termoseid, mis on ideaalsed kingituseks, kodusisustuseks või firmameeneteks. Liis üllatas mind lisaks ülikauni kandekotiga, kus on Sandrelle Beauty logo peal – ma ei ole jõudnud sellest veel pilti teha, aga siit (link) saab näha, missugune see umbes välja näeb. Nii uhke oli sellega ringi jalutada, nii imetlen enda logoga asju! :P

Esimene mess ilma Tõnuta :(

Miks ma seda messi tegelikult kõige rohkem kartsin oli see, et ma pidin täiesti esimest korda hakkama saama ilma Tõnuta. Ta on iga pisemagi laada või messiga minuga kaasas olnud ja ta on ju tegelikult nii suur osa minu tegemistest, ta annab mulle nii palju tuge ja turvalisust ning ma tean, et tema kõrval olles ei saa minuga mitte kunagi ja mitte midagi juhtuda. Ta teab, kui ebakindel hiireke ma tegelikult olen ja kui väga ma pabistan enne messe ning ta on nagu selline kaitsev haldjas mu kõrval, kes juba ühe kallistuse või paiga nii palju tuge annab. Ma muidugi teadsin, et mu armas sõbranna tuleb mulle appi ning annab endast kõik, et Tõnut võimalikult vääriliselt asendada ja 100% tegigi seda, aga ta sai väga hästi aru ka sellest, miks ma Tõnut igatsen. See on ju loogiline, et mitte keegi siin maailmas ei asendagi teda ega ei peagi. Tõnu andis enne äraminekut mulle veel nii armsa pep-talki, et me saame hakkama, kõik läheb hästi ja kui ilus meil kõik seal on. See tõstis täiega tuju! ❤

Tõnu puhul nii messidel/laatadel (kui ka tegelikult päriselus) on suurimaks tugevuseks tema vahetu suhtlemisoskus, ta on alati nii hea suhtleja ja oskab toodetest uutele inimestele palju paremini rääkida, kui mina. KUI palju ma olen saanud uutelt klientidelt pärast erinevaid messe tagasisidet, et kui sümpaatse ja sooja tunde Tõnu neis tekitas ning tahavad teda veel ekstra selle eest kiita. See teeb alati südamele nii pai, et ta suudab keset seda minu roosamanna maailma toimetada. Paljud uurisid nüüd Tallinnas ka tema kohta ja keegi isegi ütles, et täpselt üks mehine mees sobiks boksi selle roosavahu vahele ja mul oli täiega, et JAAAAAAAAAAA, MUL TAVALISELT ÜKS KAHEMEETRINE ONGII!!! :(

Lisaks mina olen tegelikult selline hästi tagasihoidlik ja totaalselt halb müügiinimene, ma lihtsalt kuidagi ei oska ja ei julge midagi üles haipida ning seetõttu ongi meie boksi juures tavaks see, et juba laua taga uudistavad püsikliendid müüvad uutele uudistajatele tooteid. :D :D :D Ma olen müügis tõesti väga halb… sorri!

Ma ei taha üldse kellelegi peale käia või kõlada nagu müügiinimene, kuidagi tahan, et inimesed ise veenduksid toodete headuses ja seetõttu mulle meeldib ka jagada instagramis teiste inimeste tagasisidet näiteks… et kogemused räägiksid enda eest. See tundub minu jaoks kuidagi palju mõnusam kui see, et ma ise hullult kiidaks neid. Ja seetõttu ilmselt paljud uued kliendid messidel alati imestavad, et mina olen nende toodete taga, sest ma räägin nii tagasihoidlikult ja ebakindlalt oma toodetest – nagu oleks esimest päeva tööl. Kellugi minu kõrval, kes oli täitsa esimest korda messil kaasas, sai minust 10x paremini toodete seletamisel hakkama. :D Nii uhke ja hea tunne oli teda tegutsemas näha. :) Ilmselt kohtute te temaga väga palju ka tulevastel messidel, sest ta oli tõesti väga abivalmis ja tubli asjataja mul! Ma tahaks siia panna nüüd ühe pildi, kus me koos oleme, aga kuna Kellule ükski pilt ei meeldinud, siis ma ei hakka teda kiusama. ❤

Tere jälle, lukuabi!

Kui nüüd aga seiklustest rääkida, siis… reedesed päevad, olgu see siis Tartus või Tallinnas, on meie jaoks alati suhteliselt kreisid, sest just siis saab näha kõige suuremat valikut ja paljud meie püsitellijaid püüavadki just esimesel päeval kohal olla. See tähendab aga seda, et esimese päeva lõpuks oleme me omadega suhteliselt läbi. Messi lõpus pakkisime siis tühjad kastid kokku, viisime auto peale järsku käib mu seest selllllllllllline judin läbi. KODUVÕTMED!!!! Need jäid ju Tõnu auto peale ja ta on poissmeeste õhtul RIIAS! No täitsa lõpp… Mulle tegelikult üldse ropendamine enda puhul ei meeldi (kui teised vannuvad, siis on naljakas :D) ja ma püüan ennast jälgida, aga siis ma küll vist ütlesin seal kaubavärava juures päris kõvasti, et pe*sseeee küll. :D :D :D :D Ühest küljest jaa, ma tahtsin nii koju pessu, pehmed sussid jalga panna ja midagi head süüa (sest messi ajal ei suuda suurest närveldamisest peale smuutide mitte midagi süüa), aga seda kõike oleksin ma saanud ka Kellu juures teha. Kõige suurem mure oli mul loomulikult enda Sipsiku pärast, kes kindlasti juba ustavalt kodus süüa ootas.

Mis seal siis ikka, mitmeid aastaid tagasi, veel Lastekodu tänaval elades pidin lukuabi endale appi kutsuma, nii siis ka seekord. Mina muidugi autos juba pisarates, sest NÄETE, MA EI SAAGI ILMA TÕNUTA HAKKAMA! KÕIK! SELLINE NÕRGUKE SIIS OLENGI! Nii, kui Tõnu ära, on jama majas… helistasin alandlikult Tõnule, et tahtnud üldse party pooper olla, aga taaskord nii rahulikult oli toeks ja seletas, et mis seal ikka, kutsu lukuabi ja saad ilusti tuppa. Pole probleemi, see ju kõigest raha. (Ma hakkasin nuuksuma, et näed, nüüd läheb minu rumaluse pärast raha lihtsalt tuulde). Kellu ka proovis rõõmustada ja enda naljakatest äpardustest minu tuju tõstmiseks rääkida ning lõpuks me juba teel Viimsisse juba südamest naersimegi. Oeh, Sandra ja tema emotsioonid… :)

Võtsime netist esimese ettejuhtuva lukuabi numbri (sest neid on nii palju, mille vahel siis valida?) ja õnneks sattus meile väga mõistlik noormees, kes ütles “pole probleemi” ja oli hetkega meil abis. Siis aga olin ma mega tänulik, et kodust lahkudes ukse ainult alumise lukuga kinni panin, sest ülemine lukk on pisut keerukam ja siis nad poleks saanud ilma suurema lõhkumiseta ust avada. Vähemalt nii palju vedas ja ta tegi ukse niimodi korda, et saame vanu võtmeid ikka edasi kasutada. Õnnnneks oli üks paar võtmeid veel kodus, küll ilma koridori võtmeta, aga vähemalt sain ma järgmistel päevadel ukse ikka lukku panna ja kodu ning Sipsik jäi minust turvaliselt maha.

Reedel pärast kogu seda möllu käisime kosutuseks sushit mugistamas ja kõhud olid hiljem nii täis, et ootasin ainult voodisse vajumist. Kuna mõned asjad said juba otsa, siis kaalusin nende juurde tegemist ja alguses mõtlesin küll, et ohhhh, ma vist ei jaksa. Aga siis hakkasin mõtlema sellele, kui tänulikud ja armsad te selle üle olete, kui teile ostuga kaasa ka väikse testri panen ja kuna mul oli kleepse natukene veel üle, otsustasin neid lisaks veel kaasa teha. Endal silme eest juba virvendas ja jalad olid istumisest-kükitamisest nii läbi, aga I did it, juhuuu!!

Ehhh… võtmesaaga jätkuks… Ega Rumaluke muidugi enda kogemustest ei õpi ja kiirustasin esmaspäeval küünehooldusesse ja unustasin enda koduvõtmed TAAAAS MAHA, sel korral TAKSOSSE! No tsiiiiiiiis, Sandraaaaaa!!! Sain need tänu ausale Bolti juhile hiljem ilusasti kätte, aga no nüüd edaspidi pean küll koduvõtmed nööriga kaelas ringi käima. :))))))))))))))))

Teine päev: valeraha katse

Hehehhheeeee, ega loomulikult meie seiklused sellega ju ei lõppenud. Laupäeva hommik algas muhedalt, käisime käsipesulas vahetusraha jaoks paberraha müntideks vahetamas, aga parasjagu üks mees pesi bussi ja tahtsime talle öelda, et me kiirelt vahetame raha ära ja siis läheme eest ära. Tema aga arvas, et tahtsime tema käest ca 100€ müntideks vahetada ja siis me keset bussipesu üritasime selgeks teha, et masinas saab kenasti mündid kätte, et temast ei taha me midagi – kui ainult seda, et ta meid enne messipäeva täis ei pritsiks :)))

Laupäev oli üpris töökas, rahvast oli palju, käed ja jalad on sõna otseses mõttes tööd täis, aga ainuke erinevus oli see, et kui Tartus on hästi palju püsikliente ning tohutult tuttavaid nägusid, siis Tallinnas olid põhimõtteliselt kõik uued kliendid. Ja pea iga teise kliendiga suhtlesin ma vene keeles. Meile küll öeldi, et venekeelt kõnelevaid kliente on palju, aga ma ei arvanud, et niiiiii palju. Oiii, kuidas ma sain enda vene keelt puršššššida. Selline praktika, et oi-oi-oi! Aga mul on täiega hea meel selle üle, sest praktikat on mul vaja ja vene kliendid on alati niiiii armsad ning üldse ei pahanda, kui tohutu aktsendiga räägin. :)

Küll aga tekitas kõhedust avastus, et üks klient püüdis valerahaga maksta. Ta soovis osta üliväikse toote sajasega ja kuigi ta tundus igati mõistlik, sõbralik ning armas, oli mul niiii paha sisetunne. Ma teadsin, et ma ei tohiks seda sajast vastu võtta, see tundus mulle nii kahtlane, aga samas ma peaaegu oleksin seda teinud, sest nägin, kuidas ta ärritus ja kuidas tal oli mingisugune võim minu üle. Ma ei tahtnud enda ostjas ju pahameelt ka tekitada… Püüdsin talle vene keelt purssides selgitada, et ma ei saa nii suurt kupüüri vastu võtta, ta sai sellest korraks aru ja maksis väiksema summaga. Kuna ta aga seisis kohe mu kassa kõrval, vaatas ta raha ja ärritus veelgi, et miks ma ei saa talle selle sajase näiteks 50steks välja vahetada. Jäin endale kindlaks, ise niiiiiii halvasti tundes ja ütlesin, et ma ikkagi ei saa seda vastu võtta. Ta ilmselgelt solvus ning kõndis pettunult minema. Järgmine hetk on meil turvamehed boksis, uurivad mida-kui palju-millal-mis summaga see naine ostis, räägivad raadiosaatjasse, et on hetkel Sandrelle Beauty boksis numbriga C118 ja see kõik toimis nii kiiresti nagu filmis, et juba järgmisel hetkel jooksid turvamehed talle järele ja mul oli peas ainult mõte, et no tere jälle, seiklused….

Kuna mitmest boksist tuli juba vihje, siis oligi neil kahtlus, et kas see naine varastas minult nii oskuslikult raha, et ma seda ei märganud või siis maksis valerahaga. Õnneks ma seda 100€ vastu ei võtnud ja ilmselt ma pääsesin valerahaga maksmisest. Küll aga ma ei saa kindel olla, kas midagi kassast kaduma läks, ta pidi olema väga kaval. Nii et kui keegi on hetkel seda lugedes eksponent või on tulevikus, siis olge edaspidi hästi ettevaatlikud.

Ma ei ole mitte kunagi mitte millegi sellisega kokku puutunud, seetõttu ei osanud seda ka ette näha. Emme on mind juba ammu manitsenud, et teekarbi asemel on mõistlik mõelda lukustatava kassa või millegi sarnase peale, aga ma viskasin kogu aeg käega ja arvasin, et minuga ikka selliseid asju ei juhtu. Taaskord õppetund: järgmisele messile pean kindlasti kaasa ostma raha kontrollimise masina ja turvalisema kassa. Oeeeeeeh. :) Ma ikka nii algaja nendes messiasjades. :D

Õnneks oli turvameeskond nii abivalmis ja tuli pärast mulle appi raha kontrollima ning mind natukene ka rahustama ja edasisteks messideks nõu andma, nii et 10 puntki Ilu sõnumi turvadele, kes minu eest nii ilusasti hoolitsesid ning õigel ajal kohe platsis olid. :) Tundsin ennast sellisest intsidentist hoolimata turvaliselt.

Viimasel päeval koju ei pääsenud

Pärast seda võtme-saagat sain ma kodust küll varuvõtme, aga sellel on millegipärast algusest peale olnud puudu koridori võti. Kui eelmistel päevadel “kiusasin” naabreid ja palusin, et nad mind tuppa laseks, siis lootsin sellele ka pühapäeval. Jõuame maja ette, tassime kõik asjad kenasti autost välja ja juba helistan kõik naabrid taaskord läbi. Helistan korra-helistan kaks. Vaatan, et ka autodest on majaesine suht tühi… muidugi! Emadepäev! Loogiline ju, et kõik on kodust ära. Kellu oli nii armas ja seikles minuga hoolimata enda plaanidest kaasa… läksime taaskord sushit sööma ja naerma, et küll see nädalavahetus möödus ikka seiklusrikkalt.

Kui ca tund hiljem taas maja ette jõudsime, oli vaatepilt muidugi lõbus – alt uks lahti, vähemalt kolm naabrit asjatavad maja ees ja kõik autod on tagasi. :D Ei nu muidugi, kõik ilusti kodus. :)

Aga vähemalt jääb esimene Ilu sõnum alatiseks meelde ja isiklikest äpardustest hoolimata oli meil väga vahva! Aitäh mu suurimatele abilistele Kellule & Tõnule, kes distantsist hoolimata olemas oli!

Aitäh kõikidele armsatele sõbrannadele ja tuttavatele, kes te meil külas käisite ja toeks olite ning kõikidele pealinna ostjatele, kes lõpuks said ka Tallinnas isiklikult kõike uudistama tulla. Nii suur rõõm oli näha Lõuna-Eesti rahvast, püsikliente Tartu messidelt ja aitäh ilusate sõnad eest mu uued, armsad kliendid ning loodetavasti kohtume juba sügisesel Ilu sõnumil. Enne seda aga parampapaaa, on tulemas meie aasta teine suursündmus – augustikuu Hauka laat!!!

Sharing is caring...Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter
Pin on Pinterest
Pinterest

hirm-hirm-hirm

Armsad! Mõtlesin siia koondada kogu olulise info meie boksi kohta Ilu sõnumil, mis toimub juba sel reedel Tallinnas, algusega kell 12.00! Infot on väga palju, nii et haarake endale võiku, tee- või kohvitass kõrvale. :) Vabandust, kui see postitus kuidagi formaalne või lonkav tundub. Ma alguses mõtlesin ainult “lühidalt” Instagrami postitada, aga selgus, et Instas on ka kirjutamise piirang peal… :D Aga blogimises olen ma no nii toores, kui toores veel olla saab! Agaaa….

Alustaksin ehk sellest, et meil on tegelikult alati selline armas traditsioon, et kõige esimene ostja saab eduka messi “sisseõnnistamiseks” valida endale lisaks ükskõik missuguse koorija või suflee. Kui Sa seda veel ei teadnud, siis kindlasti proovi sammud esimesena just meie juurde seada ja äkki õnnestub kingitus endale skoorida: me asume D-hallis boksis nr C118. Muide, kõigil, kellel on ilumessi kutse, saavad Näitustesse sisse esimestena ehk te ei pea järjekorras seisma. Vähemalt vanasti on nii olnud.

Kui aga ei õnnestu olla esimene ostja, siis on teil võimalus esimeste seas uudistada kõige suuremat valikut ja nuusutada lõhnu, mis ilmselt alles juunis uues e-poes müüki tulevad.

Me oleme end sel korral varunud küll rohkem, kui eales varem, aga meiega on kaasas viimased toaparfüümid ning uus partii valmib ilmselt samuti alles juunikuuks. Nii et kui Sa väga soovid endale toaparfüümi, siis tasub kiirustada. Lisaks saavad esimesed meie poolt kingituseks kaasa ka mini kehasufleed, neid on aga piiratud koguses.

Iga ost meilt on justkui väike kingitus ehk nagu alati, pakendame tooted roosa siidpaberiga kaunistatud valgesse kinkekotti, kuhu lisame juurde ilusa mõttega kaardikese. Kui Sul pole veel mõtteid, millega enda armsat ema emadepäeval üllatada, siis Sandrelle Beauty kotike poputab hinge ja keha! :)

Meie hinnad on laatadel ja messidel alati soodsamad kui e-poes ja sel korral on meil sellised pakkumised: kehasuflee 10, sädelev kehasuflee 12, vahustatud kehakoorija 7, huulevõie 6, suur küünal 15, väike küünal 13, toaparfüüm 17.

Uutest lõhnadest tulevad messile kaasa sellised valikud: kauasoovitud mustika ja vaarika kehasuflee; vahustatud kehakoorija arbuus, melon ja sidrunijäätis. Äkki ka vannipallid. :)

Kuigi ma soovisin selleks korraks makseterminali organiseerida, siis ettevalmistus messiks on olnud nii intensiivne, et ma ei jõudnudki meile terminali sebida. Seetõttu palun varuge endaga kaasa sularaha, sest ümbruses puudub pangaautomaat.

Maailmale pisikese pai tegemiseks ja teile lisasoodustuse pakkumiseks kogume messidel alati tagasi ka Sandrelle Beauty tühjad purgid. Vastu võtta saan ainult puhtad, pestud, ilma siltideta ja lipsudeta ning ideaalses korras purgid, et saaksin need tagasi tootmisesse võtta.

TÜHJA PURGI SOODUSTUS:
Suur küünal 1€ 
Väike küünal 1€ 
Toaparfüüm 1€ 
Minipurk (huulevõie või tester) 0.05€ 
Tavapurk (suflee või koorija) 0.10€

Kellel pole Ilu sõnumi messikutset, siis nende kodulehel on olemas ka flaier (vaata siit), millega on sissepääs soodsam. Lisaks uurige nende facebookist (siit) pilti, millal on messi “õnnelikud tunnid” ehk tasuta sissepääs. 

Kas mul jäi midagi olulist ütlemata? Andke kommentaarides märku, kui võiksin veel mõnele küsimusele vastata. :)

Ma ütlen ausalt, et ma esimest korda niiiiiii kardan seda messi, mingisugune aukartus on selle ees… esimest korda nii suur mess, Tallinnas… Ma olen muidugi alati enne igat messi ja laata mega pabinas ning mul käib sada-miljon-triljon mõtet peast läbi, et et kas keegi üldse tuleb meie boksi, kas oli mõtet üldse nii palju asju kaasa teha, kas ma saan hakkama… ja pabin teiega kohtumise ees…

Rääkisin just eile ka Tõnuga enne magamajäämist, et selline tunne, nagu läheks sõtta. Nii suur hirm on millegipärast. Aga ilmselt on see tingitud hoopis suurest elevusest ja rõõmust, et meie, niiiiii pisikesed sipelgad osaleme esimest korda Eesti suurimal ilumessil.

Viimased ponnistused ja juba homme lähme enda boksi tasapisi üles seadma…. uuuuuuuhhh!!!

Sharing is caring...Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter
Pin on Pinterest
Pinterest

MIINUSKRAADIDEGA JA TELKIMA?

Meie talvine telkimine on saanud nii palju positiivset tagasisidet ja mul on hea meel sellest nüüd pisut pikemalt ka lõpuks kirjutada. Mul on endal selline tunne, et olen sellest juba nii palju ja põhjalikult rääkinud (sest see telkimine tuleb alati jutuks), aga püüan kirjutada nii, nagu esimest korda räägiksin. Kui pikka juttu lugeda ei viitsi, siis all on link meie vlogile ka!

Igastahes jaa, möödunud jõuluaeg oli ikka hullumeelselt kiire (vaadates vanu postitusi siis ma ütlen seda igal aastal, haha) ja seetõttu tegime me Tõnuga enda jõuluplaanid suht viimasel hetkel. Meil on viimastel aastatel traditsiooniks saanud see, et me ei kingi üksteisele asju vaid mingisuguse laheda elamuse ja olemegi kokku leppinud, et kas see on mingi mõnus väljasõit, uus spaakogemus, kontsert-õhtusöök, etendus… midagi sellist, mida saaksime kahekesi koos teha ja mis oleks jõulu- või talvehõnguline.

Näiteks üle-eelmisel aastal käisime ühes väikses, aga niiiiiii nunnukas Nõmmemaa puhkemajas, kus oli kamin ja saun ning üleüldse hästi mõnus olemine ja mul on siiani meeles see hea energia, millega sealt lahkusime. Väga paljud on pärast toda postitust mulle kirjutanud ja uurinud, et kuidas sinna täpsemalt minna saab, sest vahepeal oli mul blogi ju kinni ja paljudel oli kirjelduse poolest see koht meeles, aga täpsemat nime ei mäletanud. Nii et ma mäletan, et eelmisel aastal sai mitu korda selle koha linki jagatud. Kes tahab sellest pikemalt uuesti lugeda, siis link sellele postitusele on siin.

Sel korral mõtlesime aga jälle, et otsime mingi mõnusa kaminaga koha ja leidsime just Riiga igast põnevaid kohti, sest Eestis oli jõuluperioodil juba nii mitu ilusat kohta hõivatud, aga ühtäkki pakkuski Tõnu välja, et läheks aga telkima… et ta leidis nii ägeda koha Otepää lähedal ja kuna me läksime pühadeks nagunii maale, siis Otepää on meile väga lähedal ja ei pea kuhugile kaugele Riiga sõitma. Mina muidugi mega õhinas ja ütlesin kohe, et jaaaaaaaa, see on täpselt see, mida ma sellelt aastalt täiega veel ootaks. Midagi hästi teistsugust, pisut ekstreemset ja keset seda ilusat & paksu lund, millega meid see talv õnnistatud on.

Küll aga ei soovitanud Tõnu mul väga elevile veel minna, sest meie üllatuseks on meiesarnaseid hulle veel ja aasta lõppu oli jäänud suhteliselt vähe broneerimata aegu. Lisaks lubati päris jõhkrat külma ja meeskond ise on ööbinud max -7 kraadiga ning ei teadnud, kuidas veel külmemaga seal olemine on.

Juba kohapeale minnes (küll vägaa sõbralikult vastu võttes) uuris peremees, et äkki me ikkagi mõtleme ühe korra veel üle, et võimalus on veel koju tagasi minna. Ilmselt ta ei arvanud, et me olemegi end veidi ekstreemsele lainele häälestanud ja tahamegi midagi hästiiii teistsugust kogeda. Esimese asjana ütles ta mulle muidugi ka seda, et kas ma kavatsengi nendeeee jalanõudega mäest alla (ca 300m tuli telgini kõndida) minna… mina muidugi tundsin end sellise kommentaari peale nagu tõeline linnavurle, kes oleks KONTSADEGA rabasse tulnud, aga mul olid jalas…. eeeee… väga paksud ja soojad UGGid! “Hallooooo! Millega ma siiiiis oleks pidanud metsa tulema?” oli minu dialoog peas.

Aga küsimus ei olnudki üldse soojades ja mõnusates jalanõudes vaid selles, et need olid mul ainult pahkluuni ja küllaltki libedad, aga mega paks lumi oli ju maas ja kui ma oleks telgini jõudnud, siis oleksid jalad läbimärjad olnud. Seetõttu on hea sinna minnes just kummikud jalga panna ja õnneks nad kohe lahkelt mulle ka ühe paari kumpasid andsid. Aga jaa, minul käis juba peast mõte läbi, et ototototooooot, kas me ikka teeme selle mõtte teos? Kas me tõesti üldse hakkama saame?

Telgini jõudes polnud aga kahtlustki, sest see oli niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii nunnu ju! Väljas oli juba hämar, kamin prõksus, väiksed tulekesed siin-seal, pehmed vaibad maas (mõned karvased vaibad võtsime ise ka kaasa). No täielik idüll. Ei lasknud mina enam ühelgi kahtlusel end kõigutada.

Ja seal oli KÕIK vajalik olemas. Puud kütmiseks, meie üllatuseks elekter telefonide laadimiseks, suur veepaak, priimus, paberrätikud – no ma ei tea, põhimõtteliselt kõike, mille peale ise ei tuleks. Seal oli veel terve kirstutäie asju, aga kuna meil olid mingid nõud ja väga palju asju endal kaasas, siis täpsemalt ei uudistanudki. Aga no tõeline glämping ehk glamuurne camping!

Nii me seal siis asjatasimegi, tegime jõulusööke, käisime vahepeal väljas tuterdamas, proovisime pilte tehe (loe: ehitasime veepaagist ja pingist statiivi, lasime korralikult külma tuppa, ei tahtnud sokke lumiseks teha ehk jooksime kordamööda paljajalu välja taimerit sisse lülitama jne-jne). Mida kõike ühe pildi nimel ära tehtud sai! :D Aga noh, aega oli seal mässata.

Ega muidugi ei möödu ükski meie seiklus nii, et meiega midagi ka ei juhtuks ja noh, me juba teame, et alati tuleme me igalt poolt tagasi mingi huvitava looga. Nii ka sel korral! Juhtus siis nii… Oleme end siis juba mõnusalt sisse seadnud, tulime väljast väikeselt jalutuskäigult ja mõtlesime vaikselt ka magama sättima hakata ning järsku oli telk suitsu täis ja mina paanikas, aga Tõnu tahtis ikkagi kõike ise alguses proovida ja katsetada, äkki saab tossu kuidagi talupoja tarkusega või mõne lihtsa nipiga välja, et ei peaks peremehele helistama ja teda kest ööd tülitama hakkama.

Küll aga läks toss juba niiii väljakannatamatuks ja silmad jooksid hullult vett jne (pärast avastasin, et anduril olid patareid ka välja kukkunud, et võib-olla oleks häirekell juba ammu märku andnud, et midagi on valesti) ja mõtlesime ikkagi helistada ning selguski, et korstnas võib aeg-ajalt mingi tulesädeme püüdja? umbe minna ja hakkab tossu sisse ajama. Siis aga tõttas kiiresti üks meeskonnaliige meile appi, puhastas harjaga väljast selle korstna puhtaks ja oligi kõik korras! Ja ma ei räägi seda lugu üldse kellegi ehmatamiseks, vaid siis lihtsalt järgmine kord kui keegi ise sarnasesse olukorda satub, siis teab kuidas tegutseda. Aga meie tollel hetkel ei tulnud üldse selle pealegi, et nii lihtsa nipiga kõik korda saab.

Õnneks aga olime me sel hetkel ilusti ärkvel ja ei olnud veel magama läinud, pikad riided veel seljas ning ei pidanud pidžaamas välja külmetama jooksma. Pärast seda seiklust oli telgis pisut külm, aga mitte midagi hullu.

Paljud on uurinud ka selle kohta, et kas ööläbi oli telgis soe, aga ei, öösel tuli ikka iga kahe tunni tagant üles tulla ja kaminat kütta ehk siis Tõnu oli mul üks väga tubli ja tragi kütja! :D Et sellest mõttes terve öö keegi üleval olema ei pidanud – minul oli iga kahe tunni tagant äratuskell pandud ja minu ülesanne oli siis Tõnu üles äratada ja siis nina teki alt väljas kontrollida, et ta kütma läheks. Selline diiva elu oli siiiiis minul! :D Aga uni oli seal ikka niiii magus!

Piiiiika jutu kokkuvõtteks oli see kogemus ikka megalahe ja nad soovitasid kindlasti tagasi tulla ka kevadel, sest siis pidi kõik veel ilusam olema. Ilmselt tuleb siis kevadel uuesti sinna minna. :) Kui kedagi selline glämpimine veel huvitab, siis meie bronnisime koha läbi Bookingu siit, aga Sokka turismitaluga otse ühendust võttes vist pidi ka soodsamalt saama. :)

Ma loodan, et teile meeldis see postitus! Kas teist on keegi kunagi glämpimas käinud ja mis põnevat on teiega juhtunud? :D

Sharing is caring...Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter
Pin on Pinterest
Pinterest