Miks me otsustasime pulmad edasi lükata?

Uh, mul pole vist mõtet järjekordselt otsida sõnu vabandamaks ülipikalt eemalolemise põhjuseid, sest ilmselt on kõik sellega juba harjunud, et see pesa siin üks hektiline koht ole… 😅 Aga vahepeal on hea kirjutamist “meelde tuletada” ja enda mõtteid kirja panna, veel enam, kui on mõned sellised teemad, mida mõne reaga Instagramis edasi anda ei saa.

Muidugi veel mõned kuud tagasi poleks plaan pulmade edasilükkamisest meile pähegi tulnud ja seda ilmestab just Youtube’i üleslaetud video, kus läksime tagasi enda kihluskohta teadmisega, et järgmisel korral sinna minnes ehk aasta pärast oleme me juba abielus. Ja mul oli plaanis jagada igasuguseid vahvaid seiku seotud pulmade planeerimisega, näiteks sellest, kuidas küll suhteliselt viimasel hetkel, aga vaid ühe kohtumisega leidsime täpselt sellise pulmaisa, keda oleme kogu aeg visualiseerinud ja mis on olnud meie ideaal ühest sümpaatsest pulmaisast. Aga et järgmine pulmateemaline postitus tuleb hoopis pulmade edasilükkamisest, sellist mõtet pole meil kordagi varem peast läbi käinud.

Ma ütlen ausalt, et kui eriolukord oli juba mõnda aega kestnud, siis ma sisimas juba tunnetasin, et sel aastal me ei abiellu ja ilmselt seetõttu on mul kuidagi väga kerge olnud kogu selle olukorraga leppida. Ma ei ole kordagi tundnud stressi, mingit suurt paanikat, südamevalu või suhtunud olukorda pettumusega, et tuli üks epideemia ja võttis meilt midagi ära, sest kas abiellume sel või järgmisel aastal, meie jääme kokku sellest hoolimata. Tõnuga ka naersime, et me oleme 12 aastat koos olnud, ega see 1 aasta edasi lükkamist ju ei muuda meie elus otseselt miskit. Endalegi üllatavalt olen ma kõike kuidagi väga-väga rahulikult võtnud, pigem peame teisi lohutama… 😄

Muidugi kui ma enda esimestest tunnetest Tõnule rääkisin, oli pulmadeni jäänud ligi 2 kuud ja tema positiivne suhtumine ning entusiastlik pool hoidis meid kuni viimase hetkeni lootuses, et maailm saab varsti terveks ja me abiellume sel aastal – selles polnud tema jaoks küsimustki. Ja kui ma jälle ääriveeri enda kõhklustega platsi tulin, siis tema entusiasmi see ei kõigutanud, ükskõik, mis argument mul oli, jäi tema ikka positiivseks ja ütles, et mkmm, pidu toimub sel aastal! Ja kui mina endamisi olin juba suht kindel, et me lükkame edasi, siis ma jätsin nende mõtetega ka tema rahule ja lihtsalt jäin ootama seda hetke, kui reaalsus temani jõuab. Või hetke, et äkki tõesti on maikuus elu täpselt selline, nagu paar kuud tagasi oli. 😅

Mina olengi tihtipeale selline pigem emotsionaalsem ja enda mõtetes kõhkleja, aga ilmselt on kõik Tõnu lähedased tajunud seda, et… hmm, kuidas seda nüüd selgitada… et ta on nagu avatud suhtleja, läheb enda positiivsest loomusest paljude asjadega kaasa ning temas on väga palju lootust, aga kui tal on millegi osas kindel arvamus, siis tema mõttel on jõud. Et see on täpselt selline hetk, et okouu, Tõnu ütles KA selle välja, nüüd on asjal tõsi taga. Seda on väga raske kuidagi mõne näitega kirja panna ja ragistan siin endaga arutledes mõttelõnga lahti, et kuidas seda õigete sõnadega edasi anda 😄… aga tema mõtete taga on see arukus ja enesekindlus, mida mina väga tihti enda tegemiste kõrvalt otsin. Sellepärast on meil läinud ka pulmade planeerimine väga ladusalt, sest ma olen selline, et mulle meeldivad niiiiii paljud erinevad asjad & ma ei suuda otsustada, aga Tõnu teab täpselt, mis talle näiteks üldse ei meeldi – ja mul on huh, väga super, siis tean ka ise, mis suunas liikuda.

… ja kui ta ligi kuu tagasi hakkas ka ise tasapisi rääkima, et on pikalt mõelnud & analüüsinud ning kõiki variante kaaludes on hetkel ainuõige otsus pulmaplaanid aastakese võrra edasi lükata, siis käiski mul peas see mõte, et “okokuu, nüüd ütles Tõnu ka selle välja”… ja nüüd ongi täiesti reaalne see, et pulmad toimuvad järgmisel aastal.

Me arutasime ja mõtisklesime selle ümber tunde ning tundsimegi seda, et me ei taha pulmi pidada seetõttu, et lihtsalt selle aastanumbri sees need “ära teha”. Kui me oleksime tahtnud vaikselt kahekesi registreerida, oleksime saanud seda teha juba ammu, aga põhjus nii mitmeid aastaid oodata oligi see, et saaksime meile lubada selliseid pulmi, millest alati unistanud oleme. Mõned (ilmselt paljud pole julgenud) on Tõnult ka uurinud, et miks ta nii kaua ettepanekuga ootas ja paljud võõradki imestavad, et oleme nii kaua koos olnud ja miks pulmaplaanid alles nüüd olnud on.

Kuid meie oleme Tõnuga ju loomulikult aastate jooksul palju pulmadest rääkinud ja unistanud, et me ei peaks selle päeva nimel end kuidagi tagasi hoidma ning järeleandmisi tegema ning vahva oleks see, kui pulmad toimuksid aasta-kaks pärast kihlumist, mitte 5 või 10 aasta pärast. Aastaid tagasi olidki meil natukene teistsugused prioriteedid, kui enda elu alles üles ehitama hakkasime ning kõik vähesegi ühisesse esimesse koju investeerisime ning me ei soovinud abielluda lihtsalt abiellumise pärast, sest meie jääme kokku ka ilma ühise perekonnanime või liitva paberita. Aga me soovisime seda, et kui me ühel hetkel pulmapeo teeme, siis sellise, nagu unistanud oleme.

Ja ka seetõttu ei tahtnud me kõige kiuste, nui neljaks 6. juuni 2020 abielluda, olles maskides, hoida distantsi, tunda muret kallite inimeste tervise pärast või pidada pulmapidu maha ilma oluliste lähedasteta, kes välismaalt siia liikuda ei saa. Me leidsime, et see oleks meist isekas hambad ristis ikkagi pidu ära teha, riskides kõigi tervisega.

Lisaks olid mul maikuuse planeeritud väljasõit pruutneitsidega, et neile ja mulle kleidid välja valida, pärast seda Riias mõnus ööbimine võtta ning spaatada ning kleiti tähistada… Ja jep, see on ka justkui nagu mingi märk, et mul ei olnudki veel ju pulmakleiti ning Tõnul ülikondagi. Nüüd tüdrukutega plaanimuutustest rääkides selgus, et maikuus pidi ka minu tüdrukuteõhtu toimuma ja esiteks ma olin nii siiralt šokeeritud, sest ma ei teadnud ju mitte midagi, et nad seljataga planeerivad 😢 – kõik on oskuslikult suutnud seda varjata, mitte ühtegi vihjet pole kusagilt tulnud. 😄 Ja nüüd tagantjärele mõelda, et oleksime Tõnuga ka sellistest meile vingetest korraldatud pidudest ilma jäänud…

Kui me Tõnuga oma otsuse langetasime ja leppisime kokku, et videochatime ka pulmakorraldajaga, siis loomulikult mul tulid ka pisarad silma ning südames oli väike kurbus. Kuidagi nagu tühi oli järsku kõik. Kuigi ise sisimas ju tead, et see ei ole maailma lõpp, me ei võtnud ju just vastu otsuse, et me lähme lahku. Kõik on ju tegelikult hästi. Inimesed meie ümber on terved, meie oleme terved. Kuid ikkagi, korraks tuli kurbusenoot hinge.

Enne pulmakorraldajaga rääkimist “testisime” natukene enda vanemaid ja sõpru, et kuidas nemad sellele uudisele reageerivad ning äkki me tegime täiesti vale otsuse, sest nad on meile pidevalt korrutanud, et nad hoiavad samamoodi pöidlaid pihus ja küll maailm saab terveks. Kui me aga tasapisi rääkima hakkasime, siis oli kõigi vastukaja pigem see, et ka nende meelest on see õige otsus ning paljudel justkui langes kivi südamelt, sest nad on kas äsja sünnitanud või kohe sünnitama minemas ning loomulikult on hetkel maailmas nii palju segadust ja pulmapäeval ei tahaks sellepärast muretseda.

Ja meie jaoks oli see samuti mõnes mõttes kergenduseks. Mõnes mõttes aga sellepärast, et meie pulmatiimis on nii palju ägedaid inimesi, neil kõigil on tänavune suvi täiesti peapeale pööratud ning nüüd jäävad nad ilma ka nendest sissetulekutest, mis meie pealt tänavusse aastasse planeeritud olid. Kogu eriolukord on loomulikult kõigi jaoks uus ja ebatavaline, aga kuidagi nii paha tunne oli mõelda, et meie teeme ka nende suve nüüd veel keerulisemaks. Üks asi on südames otsus vastu võtta meie & meie lähedaste jaoks, teine ebamugavuskoht on sellest teatada aga meie pulmatiimile.

Ma olin enne pulmakorraldajaga rääkimist mega sabinas, sest ma tean, kuidas tal järjest kõik pulmad edasi lükkusid ja Kadi elab enda paaridele tohutult kaasa. Kuid meie rahustuseks oli ta nii mõistev, endiselt kaasaelav ja supertore ning hetkega leidsime meile uue kuupäeva ning asus agaralt läbirääkimisi pidama nende kontaktidega, kelle tema on meile leidnud. Osa pulmatiimiga rääkisime isiklikult ka meie ja milline üllatus oli kõigi soe toetus ning nõusolek ka järgmisel aastal meiega olla. Tõesti oleme neile südamest tänulikud nii mõistva suhtumise eest ja et nad kõik saavad uuel kuupäeval meie jaoks olemas olla. Kuna ma olen erinevatel pulmagruppidel silma peal hoidnud ja lugenud erinevaid õudusjutte, oli kuidagi nii rahustav selles olukorras näha, kogu tiim, koht, asjaosalised sai nii õigesti valitud! ♥️

Seoses pulmadega oleks veel nii palju rääkida ja hetkel monteeringi videot meie kutsete kättesaamisest ja pulmamenüü maitsmisest ning loodan, et kirjutan uue postituse juba varem, kui poole aasta pärast! 😄 Postitan siia lõppu aga ka video veebruarist, kui käisime Itaalias enda kihluskohas ja aastapäeva väikse spaatuuriga tähistamas ehk hetk enne seda, kui kõik muutus. Te lihtsalt peate Instas (https://www.instagram.com/qcterme/) vaatama QC Terme spaade videosid ja pilte, sest lihtsalt raske on kogu seda ilu ise jäädvustada ning ükski meie kaamerapilt ei anna edasi seda, kui võrratute kohtadega on tegemist. Me oleme üksteisele lubanud, et vähemalt korra aastas külastame uut QC Termet, aga muidugi nüüd ei teagi, kas uuel aastal õnnestub… 😰

Aga mõnusat selle video vaatamist ja suur aitäh, kui jõudsite selle pika postituse läbi lugeda! ♥️

Sharing is caring...Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter
Pin on Pinterest
Pinterest