natukene ausaid mõtteid

Mõtlesin alguses enda mõtteid jagada hoopis teises keskkonnas, kus on mul pole ühtegi jälgijat – sest seal ei peaks nii palju muretsema, et kes satuvad postitust lugema ja saab võib-olla kergema südamerahuga ausaks jääda. Kuidagi raske on olla kõigi ees haavatud, samas sisemine tung paneb enda mõtteid üles kirjutama, kasvõi kinnisesse blogisse. Samas hakkasin aga mõtlema, et minu selliste jutukeste peale te ju seda blogi siin lugema hakkasite ja utsitate mind tänasenigi rohkem jagama neid igapäevahetki, ka minu sisemisi dialooge. Vanasti jagasin ma kuidagi rohkem igapäeva mõtteid ja ma tegelikult igatsen seda täiega. Seda vabalt kirjutamist. Ja sellise postitused on teiste blogides ka minu lemmikud! Ja annavad mulle nii palju jõudu juurde. Aga julgust olla ISE aus on viimasel ajal kuidagi vähe.

Kindlapeale on minu suurimaid miinuseid olnud alati see, et mõtlen liiga palju sellele, mida teised arvavad ja võtan liiga hinge, kui keegi on mind valesti mõistnud. Ilmselt seetõttu ei jõuagi ma siia enam nii tihti kirjutama, sest kohati oskan ma end väljendada niimodi (ükskõik, kui hästi ma ka enda lauseid, olekuid, postitusi läbi ka ei mõtleks), et keegi saab ikka minust valesti aru või tunneb end riivatuna. Ja siis see närib mind kurnatuseni, sest ma proovin kõik läbi analüüsida, mida olen teinud valesti. Olen proovinud enda selle ülemõtlemise poolega nii palju tegeleda ja näed, alateadlikult blokkisin peas ka võimaluse täna tulla ausalt jutustama, sest jällegi, äkki keegi arvab, et olen nii nõrk, naiivne, mõttetu muretseja. Ehk olengi ja tõde on lihtsalt valus?

Tegelikult ei ole ju midagi tõsist lahti ja siit ei tule šokeerivat avaldust a la teemal, et minu & Tõnu vahel on käärid (nagu tavaliselt sellised ausad teadaanded paaridelt tulevad, kes pealtnäha nii hästi kokku sobisid ja siis sa vaatad tagantjärele salaja nende ühiseid pilte ja mõtled, kuidassss on see võimalik). Meie vahel on kõik super ja Tõnu on alati mu maailmanunnum tegelane! Kuigi Tõnuga on natuke see postitus seotud küll.

Ja seotud on ta “natuke” niimodi, et järgmisel suvel me abiellume (❤ aah, liblikad) ja olen sellele päevale mõeldes nii elevil, aga kurb tõsiasi on see, et ma olen enda välimuse ja enesehinnanguga elu kõige madalamas punktis. Ma tahan hirmsasti siit välja saada, et olla meie pulmas enda parimas vormis… nii sisemiselt, kui ka välimiselt. Ma tahan enda pulmas olla ilus ja seda täiel rinnal nautida.

Ma olen naaagu hakanud ja ei ole ka hakanud tegema enda elus muudatusi, aga elu on kohati nii hektiline, rutiinist väljas ja ka järjepidevust mul pole. Kui kohe tulemusi näha ei ole, siis annan alla. Või alati, kui hakkan trenni tegema suure entusiasmiga, siis suudan haigeks jääda ja jälle olen reelt maas. Aga ma ei taha enam kauem elu ning tervist sellise ebastabiilsuse ja iseloomuta põletada ning aina rohkem ebakindlust endas süvendada.

Ja niimodi ma olen vaaginud erinevate toitumiskavade ning trennide vahel, mõelnud-analüüsinud, mida võiks teha. Olen mõned korrad Orgu kava pikendanud, proovinud teha mingid menüüplaanid valmis, aga no kuidagi ei lähe. Pigem samas olnud alati “tiim Orgu”, sest jälgin teda juba aastaid sotsiaalmeedias ning mulle meeldib see kirg, millega ta enda tööd teeb ja tahaksin väga selliseid inimesi toetada… Aga meil Tõnuga kuidagi ei läinud see kava käima.

Kuna aga kõik teised minu ümber on aastaid olnud pigem tiim Fitlap ja seda läbi-lõhki soovitanud, siis mõtlesin, et hea küll, proovin selle lõpuks ära. Ning mul jäi suu lahti, kui trükkisin sisse enda ideaalkaalu numbri ja saavutamise tähtpäevaks oli meie pulmakuupäev. Ma olen alati olnud selline märkide uskuja ja teadsin, et SEE PEAB OLEMA MÄRK! Kui sel hetkel tuli ekraanile meie pulmakuupäev, siis ma mõtlesin, et see on hetkel täiesti minu võimuses, et olla meie pulmapäeval rahul enda peegelpildiga… Maailm annab mulle signaali, et see on võimalik ja nüüd pole muud, kui pingutada.

Muidugi suutsin ma juba ebaõnnestuda ja päeval, kui pidime toitumiskavaga alustama, magasin ma sisse ning ei jõudnud meile kahele midagi valmistada. Minu & Tõnu elurütm on hästi erinev ja mina täielikult ööinimene ja tema funktsioneerib paremini hommikuti ning seetõttu on meie elu suhteliselt hektiline, kus ei eksisteerigi hommikusööke. Väga harva ka normaalseid lõunaid – põhirõhk läheb ikka õhtule ja väga tihti sööme väljas, haarame kiirelt miskit poest või tellime restost.

Tõnu läheb hommikul kindlaks kellaajaks tööle, aga minul võib päev alata ka kell 10, sest minul pole kindlat graafikut ja toimetan pigem kella 2ni või 3ni öösel ja hommikuti – magan nagu notike! Ja Tõnu pigem ärkab tasakesi vee all, kui teeb endale midagi süüa ja kui mina hommikul ei ärka, siis tema ka ei söö. Samas kokkab ta väga tihti just õhtuti, ehk meil ongi selline vaikiv kokkulepe, et mina hoolitsen hommikute, tema õhtute eest – sest mul on lihtsalt vabamad hommikud. Aga ma olen kehv koduperenaine ja armastan hommikuti magada. :( Kuid see on jällegi üks suur miinuskülg minus, mida ma tahan lõpuks ometi muuta. Ma ei taha olla elu lõpuni see poole ööni rabeleja, vaid minna õhtul magama koos Tõnuga ja koos temaga ka ärgata.

Ja seetõttu mul jälle üks hommik sassi läks, sest toimetasin poole ööni enda asju ning hommikune uni oli ju nii magus. Ja siis enne Tõnu äraminekut loomulikult süüdistasin end ning kurvastasin, et olen ebaõnnestuja ja oleksin jälle peaaegu käega visanud, et ahh, ei hakka mina seda toitumiskava tegema (kuigi külmkapi sisu sai eelmisel päeval selle järele just planeeritud), aga sellel hetkel ei lasknud Tõnu mul murduda ja ütles, et tema läheb nüüd küll tööle, aga mina pean talle tunni jooksul saatma pildi, et ma olen kava järgi proovinud endale toitu teha. Mina muidugi jonnisin vastu, aga pärast pikka veenmistööd ma selle pildi talle saatsin ja ma olen nii tänulik, et ta mind motiveeris. Ma oleks 100% jäänud diivanile nukrutsema, kui ta poleks mind utsitanud.

Selline hommikusöögi pilt talle siis “tõestusmaterjaliks” saadetud sai ja kuigi see vb ei näe üldse nii sätitud välja, siis maitses väga hästi! Ja tükk tööd oli selline kogus ära süüa. Pole üldse harjunud.

Tõnuga vaatame ka neid koguseid ja imestame, et kuidas on see kõik võimalik ära süüa? Minul veel kuidagi, aga Tõnul on küll kuidagi eriti ulmelised kogused ja kuigi ta on suur mees, siis ta pole harjunud niimodi sööma. Vahepeal mõtleme, et kas teeme ikka kõike õigesti ja arvutame mitu korda numbrid üle, et kas see kõik on ikka õige. Aga toidud on väga maitsvad olnud, kõht püsib kuni uue toidukorrani täis, tuju on nii hea ja mingeid isusid ka ei ole. Aga me oleme seda ainult paar päeva teinud ka.

Oeh, nüüd tekkiski selline mahalaetud tunne ja uuesti ka mõttehetk, kas peaks vajutama publish nuppu või jätma hoopis mustanditesse? Pärast viskan nädala pärast käega ja sellest ei tule midagi välja? Jälle ebaõnnestun suure hurraga alustatud asjaga? Samas kui see toitumiskava õpetab meid hommikuti jälle sööma ja toob tagasi kokkamis-harjumuse, siis äkki juba see on pool võitu? Dunno.

Vahepeal jälle mõtlesin, et ma enne ei jaga üldse seda Fitlapi teekonda, kui mul pole mingeid võrdluspilte, sest hiljem on piinlik, kui asi jälle ei õnnestu. Aga samas on mul selline krutski sees, et tahaks ikka jagada, arutada ja sisimas on ikka see mõte, et äkki kui ma jagan, siis mul on “väike kohustus” lõpuni minna? Ja retseptid tunduvad nii põnevad, et vahepeal nagu tahaks täiega ikka instas mõnda pilti jagada ja teisi utsitada, sest teiste jagatud pildid motiveerivad mind küll väga!

Mis teie üldse arvate? Kas teid pigem huvitavad sellised postitused/mõtisklused, pildid toitudest, kogu see tervislikkuse teekond või pigem seda jagatakse juba liiga palju?

Mul oleks sellest niii palju abi, kui te enda mõtteid jagaksite. ❤

Sharing is caring...Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter
Pin on Pinterest
Pinterest