natukene ausaid mõtteid

Mõtlesin alguses enda mõtteid jagada hoopis teises keskkonnas, kus on mul pole ühtegi jälgijat – sest seal ei peaks nii palju muretsema, et kes satuvad postitust lugema ja saab võib-olla kergema südamerahuga ausaks jääda. Kuidagi raske on olla kõigi ees haavatud, samas sisemine tung paneb enda mõtteid üles kirjutama, kasvõi kinnisesse blogisse. Samas hakkasin aga mõtlema, et minu selliste jutukeste peale te ju seda blogi siin lugema hakkasite ja utsitate mind tänasenigi rohkem jagama neid igapäevahetki, ka minu sisemisi dialooge. Vanasti jagasin ma kuidagi rohkem igapäeva mõtteid ja ma tegelikult igatsen seda täiega. Seda vabalt kirjutamist. Ja sellise postitused on teiste blogides ka minu lemmikud! Ja annavad mulle nii palju jõudu juurde. Aga julgust olla ISE aus on viimasel ajal kuidagi vähe.

Kindlapeale on minu suurimaid miinuseid olnud alati see, et mõtlen liiga palju sellele, mida teised arvavad ja võtan liiga hinge, kui keegi on mind valesti mõistnud. Ilmselt seetõttu ei jõuagi ma siia enam nii tihti kirjutama, sest kohati oskan ma end väljendada niimodi (ükskõik, kui hästi ma ka enda lauseid, olekuid, postitusi läbi ka ei mõtleks), et keegi saab ikka minust valesti aru või tunneb end riivatuna. Ja siis see närib mind kurnatuseni, sest ma proovin kõik läbi analüüsida, mida olen teinud valesti. Olen proovinud enda selle ülemõtlemise poolega nii palju tegeleda ja näed, alateadlikult blokkisin peas ka võimaluse täna tulla ausalt jutustama, sest jällegi, äkki keegi arvab, et olen nii nõrk, naiivne, mõttetu muretseja. Ehk olengi ja tõde on lihtsalt valus?

Tegelikult ei ole ju midagi tõsist lahti ja siit ei tule šokeerivat avaldust a la teemal, et minu & Tõnu vahel on käärid (nagu tavaliselt sellised ausad teadaanded paaridelt tulevad, kes pealtnäha nii hästi kokku sobisid ja siis sa vaatad tagantjärele salaja nende ühiseid pilte ja mõtled, kuidassss on see võimalik). Meie vahel on kõik super ja Tõnu on alati mu maailmanunnum tegelane! Kuigi Tõnuga on natuke see postitus seotud küll.

Ja seotud on ta “natuke” niimodi, et järgmisel suvel me abiellume (❤ aah, liblikad) ja olen sellele päevale mõeldes nii elevil, aga kurb tõsiasi on see, et ma olen enda välimuse ja enesehinnanguga elu kõige madalamas punktis. Ma tahan hirmsasti siit välja saada, et olla meie pulmas enda parimas vormis… nii sisemiselt, kui ka välimiselt. Ma tahan enda pulmas olla ilus ja seda täiel rinnal nautida.

Ma olen naaagu hakanud ja ei ole ka hakanud tegema enda elus muudatusi, aga elu on kohati nii hektiline, rutiinist väljas ja ka järjepidevust mul pole. Kui kohe tulemusi näha ei ole, siis annan alla. Või alati, kui hakkan trenni tegema suure entusiasmiga, siis suudan haigeks jääda ja jälle olen reelt maas. Aga ma ei taha enam kauem elu ning tervist sellise ebastabiilsuse ja iseloomuta põletada ning aina rohkem ebakindlust endas süvendada.

Ja niimodi ma olen vaaginud erinevate toitumiskavade ning trennide vahel, mõelnud-analüüsinud, mida võiks teha. Olen mõned korrad Orgu kava pikendanud, proovinud teha mingid menüüplaanid valmis, aga no kuidagi ei lähe. Pigem samas olnud alati “tiim Orgu”, sest jälgin teda juba aastaid sotsiaalmeedias ning mulle meeldib see kirg, millega ta enda tööd teeb ja tahaksin väga selliseid inimesi toetada… Aga meil Tõnuga kuidagi ei läinud see kava käima.

Kuna aga kõik teised minu ümber on aastaid olnud pigem tiim Fitlap ja seda läbi-lõhki soovitanud, siis mõtlesin, et hea küll, proovin selle lõpuks ära. Ning mul jäi suu lahti, kui trükkisin sisse enda ideaalkaalu numbri ja saavutamise tähtpäevaks oli meie pulmakuupäev. Ma olen alati olnud selline märkide uskuja ja teadsin, et SEE PEAB OLEMA MÄRK! Kui sel hetkel tuli ekraanile meie pulmakuupäev, siis ma mõtlesin, et see on hetkel täiesti minu võimuses, et olla meie pulmapäeval rahul enda peegelpildiga… Maailm annab mulle signaali, et see on võimalik ja nüüd pole muud, kui pingutada.

Muidugi suutsin ma juba ebaõnnestuda ja päeval, kui pidime toitumiskavaga alustama, magasin ma sisse ning ei jõudnud meile kahele midagi valmistada. Minu & Tõnu elurütm on hästi erinev ja mina täielikult ööinimene ja tema funktsioneerib paremini hommikuti ning seetõttu on meie elu suhteliselt hektiline, kus ei eksisteerigi hommikusööke. Väga harva ka normaalseid lõunaid – põhirõhk läheb ikka õhtule ja väga tihti sööme väljas, haarame kiirelt miskit poest või tellime restost.

Tõnu läheb hommikul kindlaks kellaajaks tööle, aga minul võib päev alata ka kell 10, sest minul pole kindlat graafikut ja toimetan pigem kella 2ni või 3ni öösel ja hommikuti – magan nagu notike! Ja Tõnu pigem ärkab tasakesi vee all, kui teeb endale midagi süüa ja kui mina hommikul ei ärka, siis tema ka ei söö. Samas kokkab ta väga tihti just õhtuti, ehk meil ongi selline vaikiv kokkulepe, et mina hoolitsen hommikute, tema õhtute eest – sest mul on lihtsalt vabamad hommikud. Aga ma olen kehv koduperenaine ja armastan hommikuti magada. :( Kuid see on jällegi üks suur miinuskülg minus, mida ma tahan lõpuks ometi muuta. Ma ei taha olla elu lõpuni see poole ööni rabeleja, vaid minna õhtul magama koos Tõnuga ja koos temaga ka ärgata.

Ja seetõttu mul jälle üks hommik sassi läks, sest toimetasin poole ööni enda asju ning hommikune uni oli ju nii magus. Ja siis enne Tõnu äraminekut loomulikult süüdistasin end ning kurvastasin, et olen ebaõnnestuja ja oleksin jälle peaaegu käega visanud, et ahh, ei hakka mina seda toitumiskava tegema (kuigi külmkapi sisu sai eelmisel päeval selle järele just planeeritud), aga sellel hetkel ei lasknud Tõnu mul murduda ja ütles, et tema läheb nüüd küll tööle, aga mina pean talle tunni jooksul saatma pildi, et ma olen kava järgi proovinud endale toitu teha. Mina muidugi jonnisin vastu, aga pärast pikka veenmistööd ma selle pildi talle saatsin ja ma olen nii tänulik, et ta mind motiveeris. Ma oleks 100% jäänud diivanile nukrutsema, kui ta poleks mind utsitanud.

Selline hommikusöögi pilt talle siis “tõestusmaterjaliks” saadetud sai ja kuigi see vb ei näe üldse nii sätitud välja, siis maitses väga hästi! Ja tükk tööd oli selline kogus ära süüa. Pole üldse harjunud.

Tõnuga vaatame ka neid koguseid ja imestame, et kuidas on see kõik võimalik ära süüa? Minul veel kuidagi, aga Tõnul on küll kuidagi eriti ulmelised kogused ja kuigi ta on suur mees, siis ta pole harjunud niimodi sööma. Vahepeal mõtleme, et kas teeme ikka kõike õigesti ja arvutame mitu korda numbrid üle, et kas see kõik on ikka õige. Aga toidud on väga maitsvad olnud, kõht püsib kuni uue toidukorrani täis, tuju on nii hea ja mingeid isusid ka ei ole. Aga me oleme seda ainult paar päeva teinud ka.

Oeh, nüüd tekkiski selline mahalaetud tunne ja uuesti ka mõttehetk, kas peaks vajutama publish nuppu või jätma hoopis mustanditesse? Pärast viskan nädala pärast käega ja sellest ei tule midagi välja? Jälle ebaõnnestun suure hurraga alustatud asjaga? Samas kui see toitumiskava õpetab meid hommikuti jälle sööma ja toob tagasi kokkamis-harjumuse, siis äkki juba see on pool võitu? Dunno.

Vahepeal jälle mõtlesin, et ma enne ei jaga üldse seda Fitlapi teekonda, kui mul pole mingeid võrdluspilte, sest hiljem on piinlik, kui asi jälle ei õnnestu. Aga samas on mul selline krutski sees, et tahaks ikka jagada, arutada ja sisimas on ikka see mõte, et äkki kui ma jagan, siis mul on “väike kohustus” lõpuni minna? Ja retseptid tunduvad nii põnevad, et vahepeal nagu tahaks täiega ikka instas mõnda pilti jagada ja teisi utsitada, sest teiste jagatud pildid motiveerivad mind küll väga!

Mis teie üldse arvate? Kas teid pigem huvitavad sellised postitused/mõtisklused, pildid toitudest, kogu see tervislikkuse teekond või pigem seda jagatakse juba liiga palju?

Mul oleks sellest niii palju abi, kui te enda mõtteid jagaksite. ❤

Sharing is caring...Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter
Pin on Pinterest
Pinterest

Hauka laat 19′ & uuendasin poodi!

Mu armsad! Tahtsin öelda kõigile suur-suur aitäh, et meile Hauka laadal külla tulite – ma ei väsi kordamast, et naudin 100% laatadel ja messidel käimist, sest see energiavahetus teiega annab mulle nii palju jõudu juurde! Mul on selline tunne, et ma käingi läbi teie ennast laadimas (khm, ma loodan, et ma ei kõla nüüd nagu energiavampiir) ja positiivset energiat kogumas. Ma ei oska sõnadesse piisavalt ilusalt panna kõike seda, mida te minu jaoks tähendate. Kui väga ma teist hoolin. Kui väga soovin, et see kõik headus, mis te Sandrelle Beauty boksi endaga alati kaasa toote – ka teie ellu kümnekordselt tagasi tuleks.

Mul on nii-nii-nii hea meel, et meil on kujunemas pisikene kogukond ilusatest ja südamlikest inimestest, kes üksteise vastu nii head on. Vaatan seda alati nii suure tänutundega kõrvalt, kui võõrad inimesed leti taga omavahel jutustama asuvad ja nii suure headusega üksteisele tooteid tutvustavad, üheskoos lõhnu avastavad ning uusi tooteid uudistavad. Te olete üksteise jaoks küll võõrad, aga see mõnus aura teie ümber nagu liidaks teid. Seda on nii uhke kõrvalt vaadata! Viimasel päeval ütles üks paarike, et meie telgis on kuidagi nii ilus ja haldjalik olla… ma usun, et selle tunde tekitas neis teie kaasatoodud hea energia!

Ma olen nii-nii tänulik kõikide nende ilusate sõnade eest ja et te mind endiselt usaldate, minusse usute ning jätkuvalt meid külastate. Nii südantsoojendav on näha tuttavaid nägusid, inimesi, kes on meiega olnud juba alguses peale ja nii ilus on näha ka seda, kuidas te läbi aastate muutute. Minu südamesse on näiteks täiega pugenud üks paarike (šau, Merike!), kes alguses külastas meid kahekesi, mõni laat hiljem ootasid nad titat ja juba järgmisel korral kohtusin ma nende beebsu, pisi-Sandraga. Nädalavahetusel läks mu süda nii soojaks, kui ma jälle neid nägin! Nad on nii armsad ja Sandra on juba nii palju kasvanud. Sellistel hetkedel tajud kohe eriti, kuidas aeg lendab nii ruttu!

Olen niiiii tohutult tänulik enda kõige mõnusamale Sandrelle Beauty tiimile, kelle üle olen nii-nii-nii uhke! Võtsin ühel ülikiirel hetkel korraks aja maha, minna kogu see melu kaamerasse jäädvustada ja kuna telgi ümber oli järsku nii palju inimesi, siis ma ei pääsenud sinna ise enam ligi. Ja siis ma vaatasin neid kolme kõrvalt ja lihtsalt nautisin. Naeratasin ja olin ülevoolavalt õnnelik. Kui ilus olid neid vaadata! Kui rõõmsad, toredad ja heasüdamlikud nad on, kui palju hinge nad Sandrelle Beautysse panustavad. Aitäh armsad Musu, Kellu & Muffu, et mind nii palju aidanud olete!

Esimese õhtu lõpuks potsatas Instagrami aga selline armas kirjake, mis tuju nii-nii heaks tegi ja mind nii liigutas! See oli nii vajalik hingekosutus pärast pikka ja väsitavat päeva ning lugesin seda kirja õhtu jooksul mitmeid kordi. Kuidas keegi oskab üldse nii ilusasti kirjutada? Aitäh Sulle südamest, Sandra (nii tore, et mul selles postituses nii palju Sandratest juttu on❤)!

Tulles nüüd aga postituse pealkirja juurde, siis mida me sel korral teisiti tegime? Meie kõige-kõige suurem murekoht on igal aastal see, et meid ei leita üles või kui lõpuks leitakse, on soovitud asjad juba otsas. Seetõttu mõtlesime sel korral telki kaunistada suurte roosade õhupallidega, et juba kaugelt oleks meid näha ja tundub, et sellest oli nii palju abi! Vähemalt väga paljud ütlesid, et ainult tänu roosadele õhupallidele nad meid leidsidki. :) Jess, töötas! Igaks juhuks ütlen ka tulevikuks seda, et kui midagi drastiliselt ei muutu, siis me oleme igal aastal täpselt sama koha peal müümas. See on meie peretuttavate koduhoov ja nii kaua, kui oleme lahkesti sinna oodatud, plaanime me sinna jääda.

Nende roosade õhupallidega oli loomulikult ka päris korralik seiklus! :D Kes minu Instagrami (@sandrellle) jälgivad, siis need ilmselt nägid, kuidas terve meie buss oli roosasid õhupalle täis… Ja neid oli seal bussis kõigest 6. Mina tahtsin aga tellida 12tk! :D Hea, et Tõnu veel viimasel hetkel küsis, et mitu õhupalli ma siis lõpuks tellisin ja vastasin talle nii muuseas, et 12 tükki võtsin… :D Ma ise küll mõtlesin, et kui suured need õhupallid ikka olla saavad… need on ju lihtsalt, õhupallid? Natukene suuremad (60cm diameetriga), kui tavalised õhupallid, aga no siiski – õhupallid. Küll ära mahuvad! Aga jep, kui need õhupallid meile maja ette jõudsid, siis hakkasin küll südamest naerma. Nii blondu olen ikka!

Vaevu mahtusid need tellitudki ära ja ülejäänud kaup & mööbel tuli ju ka bussi mahutada. Ja nii me maale sõitsimegi, suured roosad õhupallid & kass autos. Õnneks jäid õhupallid terveks ja pidasid vastu neljapäevast-pühapäevani nii sise-, kui ka välitingimustes. Seetõttu suured tänud luckyman.ee‘le, et teie peale alati lootma saab jääda ja et andsite endast kõik, et need oleksid võimalikult vastupidavad! :) Ja et kannatasite ära ühe blondiini otsustamatuse! :’D Kuna õhupallid olid pühapäeval endiselt veel nii ilusad ja pidime Viimsisse tagasi sõitma väiksema autoga, siis otsustasime õhupallid meie telgist möödujatele ära jagada – et need õhupallid ka teistele rõõmu tooks! Meile tõid nad küll palju elevust, rõõmu ja armsust! Järgmisel aastal vaatame, äkki õnnestub õhupallidele “Sandrelle Beauty” ka peale trükkida, siis on veel paremini meid näha!

… ja nagu ilmselt ülemistest piltidest juba nägite, siis sel korral esitlesime ka täiesti esimest Sandrelle Beauty bännerit, mis sai nii-nii palju kiidusõnu. Juhuu!! Selle pildi autor on armas Pihella, kes joonistas selle tegelikult uue e-poe jaoks ja kuna mulle tohutult see meeldis, otsustasin ka bännerile lisada. Meie armas disainivõlur IIWY aitas mul mõtted aga bänneriversiooni panna ja mul on nii hea meel, et see sai täpselt selline, nagu ette kujutasin! Puhas, helge & lihtne! Marsan Print aga aitas selle ülikiiresti ja kvaliteetselt välja trükkida ning kui ma esimest korda selle lahti rullisin, siis mul oli nii hea meel! See sai minu meelest nii võrratu! Usukumatu, kuidas ka selline väike asi nagu reklaambänner mind nii elevile suudab ajada. :)

Sel korral tegime laadale kaasa rekordarv tooteid (isegi mitte ükski jõululaat pole me nii palju asju kaasa teinud) mõttega, et saan hiljem kindlasti mõned asjad ka e-poodi panna, aga noup. Ma olen ikka veel hämmingus ja ma ei ütle seda üldse sellepärast, et kuidagi humble mõjuda või tagasihoidlik olla. Ma olen siiani hämmingus, et me läksime koju tühjade kastidega. Meil olid pühapäeva lõunaks laual ainult lumi kehasufleed ja paar küünalt…. ma ütlesin Kellule korduvalt, et ma lihtsalt ei usu enda silmi. Nagu, kuidas see võimalik on? Kuidaaaaaas?

Mul oli nii-nii kahju pühapäeval näha paljude pettunud nägusid, kui avastasite, et kõik asjad otsas on… :( aga me sel korral tõesti pingutasime nii hullusti ja alustasime üle kuu varem ettevalmistustega, et kõike jaguks. Te olete ikka heas mõttes kreisid mul, armsad! ❤

Seetõttu on pärast laata olnud e-pood ikka veel nii tühjavõitu… ma pole saanud ka asju juurde teha, sest tõmbasin ennast laadaks ettevalmistudes materjalidega nii nulli, aga tellisin hetkel kiiruga Eestist mõned asjad (muidu enamjaolt tellime me toorainet välismaalt ja suurtes kogustes, aga neil pikk tarneaeg ja poleks jõudnud enne puhkust kohale) ja sain e-poodi lisada natukene üht-teist. Kuna papaia asju soovitakse hetkel kõige rohkem ja mul on ka täielik purkide kriis, siis lisasingi üles papaia kehasufleed, vahustatud kehakoorija, sillerdava kehakoorija (uuuuuus!), mõned toaparfüümid, granaatõuna sädeleva suflee ja veel nipetnäpet.

Kuna aga suundume reede õhtust spontaansele puhkusele ja oleme tagasi alles septembris, siis saaksingi pakke kokku panna veel neljapäeval ja reedel – nii et soovitan kiirustada, et saaksite veel enda varusid täiendada või kingituseks mõeldud augustikuu asjad ära tellida. :)

Mõnusat uudistamist! sandrellebeauty.net

Suur-suur aitäh veel kord kõigile, kellega Hauka laadal kohtusime ja aitäh, et muutsite selle taaskord nii imeliseks! Põhja-Eesti rahvale olen lähemal juba oktroobris, kui toimub sügisene Tallinna ilumess! ❤

Sharing is caring...Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter
Pin on Pinterest
Pinterest