19.02.2019 – MEIE KIHLUMISLUGU!

*hoiatan ette, et sellest tuleb niii pikk postitus, et võtke kindlasti tassike kohvi või teed lugemise kõrvale. :)

Lõpuuuks jõudsin ma meie kihlusvideo monteerimiseni ja viimane öö/päev on kõike meenutades möödunud päris emotsionaalselt. Olen selle video tegemist kogu aeg edasi lükanud, sest nii kiire on olnud (heh, kas kõlab üllatusena?) ja kui ühelt messitrallilt maha saame, on kas e-poes palju tellimusi või järgmise laada ettevalmistus ukse ees. Näiteks nagu praegu – peaksin tegelikult iga vaba hetke Hauka laadaks valmistuma, aga mõtlesin, et mul on ka edaspidi kindlasti palju tegemist ja tahtsin võtta aja, et lõpuks blogida ja kõigest lähemalt rääkida.

Tegelikult oli meie jaoks ajastus video monteerimiseks igati hea, sest just hiljuti saime paika enda pulmakuupäeva (huhuhuu!) ja peokoha ning pulmateemad on meil igapäevaselt õhus. Nii-nii põnevil oleme! Kuigi ma ei kujuta ette, kuidas leiame kõige-kõige kõrvalt veel aega pulmi planeerida, aga oleme tasapisi juba algust teinud ja unistame selle poole ja räägime pulmadest ilmselt iga päev.

Pisikene puhkus veebruaris oli tohutult oodatud, sest ma polnud veel päris hästi jõulutrallist toibunud, 2019. aasta alguses oli palju üleelamisi, kus muuhulgas lõpes meie kutsakese Lucy elu, keda tänaseni lihtsalt nii väga igatsen.

Ja minu üllatuseks oli meil ka aasta alguses kuidagi megapalju tööd ning mäletate kindlasti ka ise seda tunnet, kuidas talv ei tahtnudki nagu kunagi lõppeda. Seetõttu olin ma veel kuidagi eriti õnnelik, et Tõnu meile väikest põgenemist planeerib ja seda kõike minu eest ka salajas hoiab. Põnev närvikõdi oli (aga samas mitte kordagi eelaimdust, et see nii ilusa tähenduse saab – paljud teised juba aimasid!). Mul oli sünnipäevaks ainult üks soov (enne üldse mingeid reisiplaane), et ma tahan selle veeta kusagil spaas max mõnnatades, end täiesti välja lülitades.

Tõnu andis mulle siin-seal vihjeid, et reisile peaksin kindlasti kaasa võtma bikiinid ja suvisemad riided, mis loomulikult tekitas minus veel rohkem segadust. Soojale maale me ilmselgelt ainult 4 päevaks reisi ette ei oleks võtnud ja Euroopas pidi siis olema veel külm. Enda spaa soovi olin ma selleks hetkeks loomulikult ka juba ammu unustanud, sest hei, tühja see spaa, kui saab lennukile!

Me ei ole varem ka täpselt meie aastapäeval kusagil reisil olnud ja see tekitas veel ekstra mõnusa tunde, et saame nii paljusid asju eemal kõigest tähistada. Ja Tõnu valis tähistamiseks kõige ideaalsema riigi üldse, Itaalia – koht, millest meil iialgi küllalt ei saa. (Me just eile Tõnuga arutasime, kuidast juba täiega Itaaliat igatseme, nii et aastas vähemalt kaks korda sinna jõuda oleks meie jaoks ideaalse elu eliksiir, hihi.)

Ja minu üllatuseks oli Itaalias nii-nii-nii soe! Praegu tagantjärele videot vaadates ilmselt ei ole see soojuse ülistamine midagi erilist, aga Eestis oli meil siis tõeline talv ja k õ i k olid sellest väsinud. Kaasaarvatud mina, kes ma armastan jõule, talve, külma.

Me olime Itaaliasse jõudes tohutult väsinud, ca 30 tundi magamata, Tõnu oli haige, oli hästi kuum ja tundus kõrges palavikus ning tal läksid lennust kõrvad nii lukku, et ma täiesti tõsiselt muretsesin tema tervise pärast. Sellest hoolimata ei tahtnud ta meie esimest päeva Veronas maha magada, vaid läksime ikkagi linnapeale avastama ja lõpuks olimegi 40 tundi magamata. Kuid 13 tundi und tegi olemise palju paremaks ja tasapisi hakkas ka Tõnu tervis paremaks minema.

Hihi, ütlen vahepalana seda, et Tõnu olevat sõrmust endaga kaasas kandnud viimased kolm reisi ja ta kartis, et selle tervisestreigi pärast ei õnnestu ka sel korral ideaalset hetke leida.

Sain ka enda spaa-unistuse sel reisil realiseeritud ja seda kohe kolmekordselt! Tõnu võttis minu soovi ikka väga tõsiselt ja ma nautisin seda täääiiiiieeeegaaa! See oligi konkreetselt üks mõnnamise reis ja ma leidsin end väga tihti mõtlemas, et ahhh, ma armastan enda elu. Ma armastan seda, et ühel hetkel paneme me veri ninast väljas mõlemad hullu ja teisel hetkel saamegi endale sellist lõõgastust, rahu ning maailma kõige ilusamate vaadetega spaasid lubada. Ma ei oska seda tunnet sõnadesse panna, aga see on selline marguäge sisemise rahu tunne. Et me töötame tohutult ja sellel on tulemus.

Minu üheks elu kõige mõnusamaks kogemuseks oli QC Terme Dolomiti külastamine – spaa keset Itaalia Alpe. Ma lihtsalt ei suuda seda sõnadesse panna ja ilmselt ka ükski pilt ei anna edasi seda maagilisust, seda peab tunnetama. Ütlesin Tõnule ka kohapeal, et ma poleks üldse osanud sellisest kohast unistadagi. Mul polnud aimugi, et selline koht olemas on! See oli tõeline maapealne paradiis, kuitahes klišeena see ka ei kõlaks! Ja just eriti mõnus oli seal talvel käia, sest kõik need basseinid-vannid-saunad keset pisukest lund ning kargust oli täiesti omaette kogemus. Kui palju mõnusaid lõõgastavaid tšillimisruume seal oli, kõik need lõhnad-muusika-interjöör, aah. Ma ei mäleta, millal ma viimati nii õnnelik ja millestki niiiii vaimustuses olin ning kindlasti Tõnu ka märkas seda.

Ma ei tea, kas meil õnnestub keset pulmaplaneerimist kohe järgmisel aastal sinna tagasi minna, aga me tegime endale lubaduse, et QC Terme spaadesse peame igal aastal jõudma (neid on üle Euroopa mitmes kohas) ja kindlasti peame me iga-aastaseks traditsiooniks tegema selle, et läheme enda kihluspaika tagasi.

Lisaks kõikidele nendele spaatamistele, saime me viimasteks öödeks endale nii-nii-nii võrratu ööbimiskoha, magamistoast otse vaatega Alpidele. Taaskord, mitte ükski pilt-video ei anna edasi seda tunnet, seda mingit seletamatut rahu, mida mäed ja eriti too koht seal minus tekitas. Ma ei armasta suusatamist ega muud sarnast talvesporti, aga mägesid ma jumaldan. Nad on enda suursugusega kuidagi võimendavad. Ja see vaade seal tegi mind nii õnnelikus – ma nutsin, kui sinna esimesel päeval jõudsime. Ja mõelda vaid, et peaaegu oleksime me sellest kohast ilma jäänud. Keegi oli booking.comis miskit soperdanud ja selgus, et meil polegi võimalust sinna minna, aga siis Tõnu helistas ja me saime kõik korda!

Ja sinna jõudes olingi ma nii võlutud ning õnnelik, et selle koha ikkagi saime. Kui me esimesel õhtul end seal spasse sättisime (sellel majutusel oli ka pisikene spaaosa), sõime, mulli jõime, siis mul mõtetes käis küll korraks läbi see, et vot, see oleks niiiii ideaalne koht kihlumiseks. Et ma oleksin nii tänulik, kui Tõnu just sellises kohas kunagi küsiks. See koht oma mägede võimsusega oli täpselt selline, mis ei nõudnud mingeid muid trikke ega vilesid, lilli ega millegi sättimist, see oli ideaalne täpselt loomulikult.

Sinna ei olnud mitte midagi juurde vaja, kui ainult meid ja seda vaadet. Loomulikult ma ei öelnud seda talle, sest ma pole kunagi tahtnud teda suruda või kuidagi sõrmust välja pinnida või tema jaoks midagi ebamugavaks teha. See jäi lihtsalt minu salajaseks unistuseks, sest Tõnu ei andnud isegi ühtegi vihjet välja, et miskit võiks toimuma hakata ja ta oli sama armas ning hea, nagu ta mul alati on. :)

Viimasel hommikul mäletan ma nii hästi seda kurbust, mis minus oli… ma ei tahtnud ÜLDSEEE ära minna ja ma olin niiii kurb, et meie mõnnamine on läbi saanud… Oleks tahtnud sinna igaveseks mõnulema jääda.

Samal ajal kui ma rõdupeal veel viimast päikest võtsin ja end niisama sättisin ning meikisin, siis hakkas Tõnu kuidagi detailidele tähelepanu pöörama ja filosofeerima, kuidas ta sooviks elu lõpuni minuga sellistele reisidele minna ning see ei jää kindlasti meile viimaseks. Siis mul käis kõhust jõnks läbi, sest me pidime 15 minuti pärast all olema ja majutuse üle andma ning tavaliselt sellistel hetkedel ta ei võta aega analüüsimiseks ja jutustamiseks, vaid pigem korjab viimased asjad ruttu kokku ja ootab, millal rutturuttu enda meigiga lõpuks valmis saan.

Selle asemel kudrutas ta mul kõrval ja rääkis, kui ilusasti ma päikese käes sillerdan ja kui ilusad kivikesed mul küünte peal on (siis ma mõtlesingi, et hmm, mul oli geellakk nende kivikestega juba 2 nädalat peal, aga okei musu, hea, et meeldib).

Tõnu nüüd tagantjärele on öelnud, et ta tollel hetkel istus ja vaatas mind ning ma tupsutasin endale näole tema sõnul “mingit säravat asja” (särav asi ehk päikesepuuder :D) nii, et särapuru lendas ka õhku ja see oli tema jaoks kuidagi nii maagiline ja ilus hetk, et kui kõik minu ümber juba nõnda särab, siis pole ideaalsemat hetke ühe särava sõrmuse kinkimiseks.

Ühele põlvele laskudes esitatud küsimusele, et kas olen nõus ka elu lõpuni temaga sellistele spontaansetele reisidele tulema, oli loomulikult vastus JAH! JAH! JAH! Muidugi!

Ma olin nii sõnatu ja šokis ja see üllatus tuli mulle nii ootamatult, sest me pidime ju just lahkuma! Meil oli konkreetselt 5 minutit, et panna asjad kokku, teha ruttu paar klõpsu-videot… “Mis see just oli?” oli segadus mu peas.

Proovisin alla admini juurde minnes pisaraid tagasi hoida, sest ei tahtnud tema ees nutma hakata, aga loomulikult küsimusele: “Kuidas te enda toaga rahule jäite?” lõin ma pisarad letti ja proovisin läbi nutu öelda, et MEILE VÄGA MEELDIS ME KIHLUSIME APPIIII ME TULEME KINDLASTI TAGASI! Ja muidu korraks segaduses (et miks ma nutan) tagasihoidlik admin läks hetkega särama ning jagas meiega rõõmu ja nii me seal kõik koos kolmekesi rõõmustasime. Ja oligi hotellitöötaja esimene, kes meie ilusast uudisest enne kõiki teisi teada sai. :)

Perele ja sõpradele rääkisime siis, kui jõudsime tagasi Eestisse. Aiii, kui esialgu ma ei tahtnud üldse koju minna, siis pärast seda MA LAUSA KIBELESIN koju. Terve tee lennujaamani poetasin pisaraid ja lennukis ei suutnud ka tuttu jääda.

Pere ja lähedased sõbrad võtsid uudise vastu tohutu emotsionaalsusega, isegi, kui see oli teada-tuntud tõde, et ühel päeval see peab ju juhtuma ja pole teist küsimustki, et meie kaks läheme lõpuni välja. Ma olin niiii rõõmus, et inimesed meie ümber nii õnnelikud olid!

Minu vanemate emotsioon oli alguses tagasihoidlik, sest Tõnu oli issilt luba küsinud ju juba tükk aega tagasi (väike meeldetuletus, et Tõnul oli sõrmus juba kolm reisi kaasas) ja ilmselt nad mõtlesid, et mis toimub… Loomulikult olid nad meie üle õnnelikud, venna emotsioon oli lahe, et PÄRISELT? NAGU PÄRISELT V? PALJU ÕNNE, ja lendas meile kaela. :D

Tõnu vanemad tõid kohe shampuse lauda ja pisardasime ja hakkasime juba plaane tegema ning nii hea meel oli näha, et nad meie üle nii õnnelikud olid… Kõige lahedamad emotsioonid olid kindlasti Tõnu õdedel Katul & Maanul, kes olid selle uudise peale kohe niiiii rõõmsad ja õnnelikud. Uudis kihlumisest on ju ilus, aga mul oli tänu nende armsatele emotsioonidele selline tunne, nagu oleksime just lotoga vähemalt miljoni võitnud! Nad on nii armsad!

Kas te ka näete seda päikese poolt peegeldavat südant sõrmuse kohal :O?

Kui me tagasi Viimsisse jõudsime, siis võtsime plaani sõrmuse väiksemaks tegemise (see oli mulle pisut suur) ja pärast seda tähistasime kihlust ühes enda lemmikrestos ning natukene sai ka sõbrannaga sünnipäeva-kihlumist tähistatud, aga sellest kõigest juba järgmistes videotes-postitustes, sest see postitus on juba liiiga pikaks läinud. :)

Kui palju tähendusrikkamaks muutus mu lemmik kuu aastas!

14.02 – minu sünnipäev 16.02 – meie aastapäev 19.02 – me kihlusime!

Sharing is caring...Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter
Pin on Pinterest
Pinterest