10 aastat armastust – mida põnevat ette võtame? :)

Me nagu päriiiiiiiiselt ei suuda-oska ette kujutada, et meie kahe seljataga on 10 ühist aastat – praegu tagantjärele mõeldes on see aeg nii kiiresti möödunud ja samas on meie koosolemine olnud nii loomulik, et ma ei oskagi teistmoodi ette kujutada.

Tõnu lihtsalt ongi kogu minu elu! Ta on mulle alati toeks ja minu jaoks olemas, tema lõbus ja vahetu iseloom paneb mind iga päev südamest naerma, ta on kõige abivalmiv ning heasüdamlikum inimene keda ma tean, ta lööb kaasa nii minu kui ka meie eludes ja temas on see tugevus, mille tiiva alla saan peitu minna. Ning ta teab alati vastust igale mu murele. Ta on sõna otseses mõttes kõige hurmavam mees minu jaoks ning see, et ta on nii pikk…argh! :) Ja tema seiklusrikkus on nii nakkav, et minu “vana hing” vist oleks ilma temata ammu närbunud. Tema 18aastase energia sõna otseses mõttes ulatab mulle iga päev nähtamatu käe ja ütleb, et kuulekuule, lähme sinna… teeme seda… vaataks seda… matkaks seal… reisiks sinna. Ma olen seda varemgi öelnud, aga ta on tõesti muutnud mind nii-nii palju paremaks inimeseks ning enne teda ma vist ei osanud isegi “palun vabandust” öelda ning siirus ei olnud ka kindlasti üks minu trumpe. Aga täna ma mõtlen väga tihti nii, et kuidas Tõnu teeks. Kuidas Tõnu ütleks. Kuidas Tõnu selles olukorras käituks. Kuidas olla nii rahulik nagu tema. Kuidas jääda siiraks… jne. Ma tõesti võiks kirjutada raamatu temast ja sellest, mida tema vastu tunnen.

Ilmselt tundub see 10 aastat kuidagi nii uskumatu ka seetõttu, et meie elus on olnud väga palju erinevaid etappe ja kõik on kuidagi väga orgaanilselt ning loomulikult ja samas kindlalt paika loksunud. No näiteks kohe meie suhte alguses läks Tõnu kolmeks aastaks ülikooli ning mina õppisin keskkoolis – nägime vaid iga kahe nädala tagant nädalavahetuseti. Kui Tõnu ülikooli ära lõpetas, läksin mina ülikooli ning kuna Tõnu töökoht oli Valgamaal, siis elasime veel pea kolm aastat lahus ning nägime ainult nädalavahetuseti. Ja kokku kolisime alles siis, kui olime kuus või seitse aastat koos olnud ning kui Tõnu siia tööle sai. Juba sealt edasi elasime paar aastakest esimeses ühises üürikorteris ja varsti saab meil aastake esimeses ühises kodus. Tasapisi oleme realiseerinud ka muid ühiseid unistusi nagu reisimine ja näiteks veebruari alguses saime kätte kauaoodatud ühise autokese. Tean, et paljusid huvitab ka see küsimus, et millal tutukesed meie ellu tulevad (ja see on loomulik küsimus, ei pahanda üldse selle peale), aga kindlasti nad ühel päeval ka tulevad. Iga etapp omal ajal, nagu alguseski rääkisin. :)

Aga nüüd postituse algteema juurde… Mida põnevat me selle suure-tähtsa-erilise ja ümmarguse tähtpäeva puhul ette võtame? Mõtlesime juba tükk aega, et tahame kindlasti kuhugile reisile minna ning lõpuks otsustasime, et eksootiline Bali on täpselt see ideaalne plaan! Kuna erinevate puhkuste ja plaanidega sobis kõige paremini märtsikuu, siis täna, kui meil tähtpäev on, me küll reisil ei ole, ent sellest pole üldse hullu. Täna lähme hoopis välja tähistama. :) Alguses mõtlesime, et võtame rahulikult ning põhilise panuse paneme ikka Balile, aga seiklussellid nagu me oleme, ei taha sellel ilusal reedesel päeval kodus passida. :D Nii et ma usun, et lähme täna õhtul mõnesse enda lemmikkohta sööma, klaase kokku lööma ning niisama tähistama. :) Pühapäeval aga ootab meid Saaremaa, ja Grand Rose Spa, aitäh emmele-issile selle kingituse eest!

Panen siia lõpetuseks ühe naljaka pildi päevast 10 aastat tagasi, kui me minu sünnipäeval (sain 15) kõikide sõprade ees avalikustasime, et oleme juba mõnda aega omavahel susistanud ning enamikele tuli see küll nagu pauk selgest taevast. :D Kuna Tõnu mind vanasti kogu aeg kiusas ja ma ei sallinud teda üldse, siis poleks keegi nagu arvanud, et need kaks ühise keele (haha, sõna otseses mõttes) leiavad.

Sõprade appruuuuuv olemas ja vot, tänaseni gruuuvime. :) Palju õnne meile musu!

Sharing is caring...Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter
Pin on Pinterest
Pinterest