PULMAKUTSED & PRUUTNEITSIDE KARBID

Hoolimata pulmade edasilükkamisest pole me üldse kurvad, et nendel imeilusatel kutsetel jääb igaveseks kuupäev, mil tegelikult kõik aset leidma pidi – need mõlemad kuupäevad (nii uus kui vana) hoiavad alatiseks meie südametes olulist kohta ja oleme naljatlenud, et tulevikus on meil lihtsalt lisaks veel üks kuupäev, mida tähistada! Vaimusilmas juba kujutan meid seda kutset lastelastele näitamas ja Tõnuga kampsunites muhelemas (*endiselt silmad armastusest läikimas & käest kinni*), et küll on meil olnud üks põnev elu!

Õnneks tänu pulmalehele oli meie jaoks hästi mugav, et saatsime Digipulma tiimile teksti uue kuupäevaga ja nad said hõlpsasti kõikidele külalistele meili peale info saata – tänu sellisele mõnusale lahendusele me uusi kutseid ei tee, vaid see karbike jääbki ka päriskujul sümboliseerima meie päeva.

POLNUD KAHTLUSTKI, KES MEIE KUTSED TEEB…

Enamus meie sõpradest olid kuni minu vihjeteni Instagramis kindlad, et meisterdan pulmakutsed ise, aga ma poleks enda oskustega suutnud meie ideid sellisel moel teostada. Ma olen tegelikult väga pikalt Ameli tegemistele kaasa elanud ja ma kogu aeg teadsin, et kui meie ühel päeval abiellume, siis pole kahtlustki, kes meie kutsed teeb! Pulmade korraldamise juures olemegi tähtsaks pidanud seda, et meil oleks mingisugune emotsionaalne kontakt või sümpaatsus tegijaga – loomulikult kõigi puhul eelnevat kontakti pole olnud, aga sellegipoolest püüame leida mingisugust ühist joont meiega, sest kogu pulmamaastik on nii lai ja vahvaid tegijaid palju! Ameli puhul oli see emotsioon tugevasti olemas, sest me oleme üksteise tegemistele juba mõnda aega kaasa elanud.

Muidugi oli mul mustmiljon ideed peas, kuidas pulmakutsed lahendada ja vahepeal olin täitsa ahastuses, et ma ei suuda kõiki neid ideid ära hallata ning üheks tervikuks luua. Niiiii palju ilusaid & ägedaid asju tehakse ikka siin maailmas! 😅 Peas tiirleski pidevalt mõte, kuidas valida välja see üks lõplik idee, mis meid kõnetaks… kutsete osas selgusele jõudmine on hetkel vist olnud kogu pulmaplaneerimise juures olnud kõige keerulisem etapp.

Kõige rohkem sümpatiseerisid mind Pinterestist erinevad pleksiklaasidel olevad kutsed (ja märkasin, et olen pleksiklaasil olevaid kutseid kõige rohkem salvestanud) ja õnneks meeldis see idee Tõnule ka – küll aga polnud ma sellist lahendust veel Ameli sulest näinud ja nuputasin pikalt, kes Eestis sellise kutsega hakkama saaks, arvasin, et me ikkagi ei saa neid selliselt teostada. Kuni hetkeni, kui ta ühel päeval Instagrami ühe näidistöö pleksiklaasiga üles pani! Hüppasin vist karmauhti diivanilt püsti ja keksisin Tõnu juurde rõõmustama ja ASAP võtsime Ameliga ühendust. Näidistöö pilt lõi hetkega kõik mu ideed ja mõtted üheks tervikuks, sest kogu selles kutsete kirevas maailmas oligi see täpselt SEE, mis südame ikka no nii kiiresti põksuma pani!

Juba enne Ameliga ühendust võttes tahtsin tegelikult ka väga seda, et kutse oleks karbi sees – just praktilisuse mõttes, et külalised saaksid seda hiljem kasutada kas ehetekarbina, kuidagi teisiti endale oluliste asjade hoiustamiseks või et sinna vahele saaks pärast pidu panna fotopeegli pildid, pulmast saadud ametinimed või hoopis mõne muu detaili pulmast – et see väikene karbike tooks ka aastaid hiljem uuesti avades naeratuse näole.

Pole saladus, et meie südameis on Itaalial eriline koht ja soovime ka enda lähedastele selle erilise maa väikeste asjade võlusid tutvustada ja sellise väikse itaaliahõngulise krutskiga pulmapeo korraldada. Küll aga ei taha me näiteks sidrunite või kollase värviga kuidagi üle pingutada, aga neid elemente lihtsalt natukene enda pulmapäeva sisse tuua. Ja kutsete osas leidsime sellise mõnusa kuldse kesktee – põhitoonid on valge & kuld (ma nii soovisin, et oleks nö kullast elemente), kasutasime meie pulmapäeva üht nö tsitaatlauset ja isegi üks kirjapiltidest on stiililt nagu Itaalia.

… ja loomulikult ei saa ma üle ega ümber pojengidest ning kas see oleks üldse meie pulm, kui põhililledeks poleks pojengid? 😅 Mul oli hirmus tahtmine neid ka kutsetele tuua, aga pisut raske oli leida pleksile sellist disaini, mis jääks samal ajal efekte ja mitte kribukrabu. Nuputasime erinevaid variante ja lõpuks tuli Amelil idee pojengid spetsiaalselt meile joonistada ning lõpptulemus tuli ju täiega nunnukas!

Kasutasime ka karbi sisekaant ära ja sinna panime viite meie pulmalehele, kus pidupäevaga täpsemad detailid kõik kirjas on – jälle hästi mugav lahendus, et pidanud hakkama nuputama, kuidas kõik info ära mahutada.

KAS SA OLEKSID MINU PRUUTNEITSI?

… ja kui ma karbikestest juba rääkima hakkasin, siis hea on sujuvalt üle minna ka pruutneitside kingituste peale. Juba pulmade planeerimise alguses olin elevil pruutneitside mõttest ja ma tean, et paljude jaoks on see justkui välismaine traditsioon, siis mulle on see küll elevust tekitanud. Lihtsalt juba see mõte, et pulmapäeva hommikul mulle kõige lähedasemad sõbrannad minu kõrval oleksid ja tänu nende olemasolule kasvõi natukene vähem pabistaksin.

Tahtsin neile ka teha sellised väikesed kingitused või noh, pruutneitsi-ettepaneku karbikesed, kus oleks pulmapäevaga seotud detaile: midagi, mis jääks mälestuseks, mida nad saaksid pulmapäeval endaga sättimise juurde kaasa võtta ja samas, et oleks midagi praktilist & nunnut ka! Ma lisan alla ka uue video, kus kõigest täpsemalt räägin.

Põhimõtteliselt kogu karbi sisu aitas mul ette valmistada My Unicorn, sest nad lihtsalt teevad nii numpse personaliseeritud asju, et ma ei saanud teisiti! Liis on juba aastaid aidanud mulle ka Sandrelle Beauty jaoks teha erinevaid eritellimusel trükke ja pruutneitside karpe tehes teadsin, et võtan ta ka selle “projekti” juures appi.

Ja kõige esimesena vist nägingi tal üht näidist puslest kirjaga “kas Sa oleksid minu pruutneitsi?” ja selle ümber hakkasin ka ülejäänud karbi sisu planeerima. Liis lausa disainis tüdrukute soengud nii, et nad ka päriselus läheksid nende juuksetooni ja stiiliga kokku! Lisaks tellisin sellised pontsakad veinitumbelrid, mis tegelikult hoiavad ka kohvi soojana või vee külmana sees – hästi praktilised minu meelest!

Ja loomulikult pidi karbi sees olema ka tükike minu käsitööd ja koos Sandrelle Beauty disaineri IIWYga meisterdasin mini-küünlad & roosa kullaga kaetud huulepalsami. Karbi põhja poetasin natukene Itaalia teemat ka ja leidsin meie kihluskoha lähedal poes sidrunidisainiga valged shokolaadid.

Üks suur nuputamine oli leida sügavad, tugevad ja ilusad karbid, mis oleksid magnetkinnitusega ja pärast pikka otsimist ning natukene välismaalt ootamist jõudsid need lõpuks kohale ja kõik asjad mahtusid kenasti sisse ära, juhuu!

Aga nagu ma ülevalpool juba kirjutasin, siis tegelikult olen ma kutsete kättesaamist, pruutneitside karbi sisu ja natukene ka pulmamenüü degusteerimist filminud ning praegu nendele emotsioonidele tagasi vaadata on nii äge! Selles videos on küll palju oumaigaad-tamist, aga samas on need emotsioonid ehedad ja päris! 😅

Mul oli tohutult kahju, et sain ainult Kellule vahetult enne eriolukorda käest-kätte karbikese anda (ja siis muidugi suurest elevusest jäi kõige nunnum pisarates emotsioon kaamerasse püüdmata), sest plaanisin kõikide nende reaktsiooni ka filmida, aga kahjuks saime ainult ekraani vahendusel muljetada.😭

Aga huh, nüüd jõudsin lõpuks selle postituse valmis, ma olen ikka hea mitumitu päeva videot monteerinud, pilte töödelnud ja kirjutanud, mul on silme eest nii kirju juba! 😅

… ahjaa, video & postituse lõpupoole on ka natukene hetki sellest, kuidas käisime enda pulmamenüüd testimas – maitsesime väikestes kogustes enda poolt valitud erinevaid ampse & saime näha ka reaalses suuruses kahte erinevat pearooga (mille vahel valisime) proovida. Aga eks järgmine aasta näeb, kas nad teevad menüüs muudatusi – äkki saame ühele proovitestimisele veel minna. 😂

Sharing is caring...Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter
Pin on Pinterest
Pinterest

Miks me otsustasime pulmad edasi lükata?

Uh, mul pole vist mõtet järjekordselt otsida sõnu vabandamaks ülipikalt eemalolemise põhjuseid, sest ilmselt on kõik sellega juba harjunud, et see pesa siin üks hektiline koht ole… 😅 Aga vahepeal on hea kirjutamist “meelde tuletada” ja enda mõtteid kirja panna, veel enam, kui on mõned sellised teemad, mida mõne reaga Instagramis edasi anda ei saa.

Muidugi veel mõned kuud tagasi poleks plaan pulmade edasilükkamisest meile pähegi tulnud ja seda ilmestab just Youtube’i üleslaetud video, kus läksime tagasi enda kihluskohta teadmisega, et järgmisel korral sinna minnes ehk aasta pärast oleme me juba abielus. Ja mul oli plaanis jagada igasuguseid vahvaid seiku seotud pulmade planeerimisega, näiteks sellest, kuidas küll suhteliselt viimasel hetkel, aga vaid ühe kohtumisega leidsime täpselt sellise pulmaisa, keda oleme kogu aeg visualiseerinud ja mis on olnud meie ideaal ühest sümpaatsest pulmaisast. Aga et järgmine pulmateemaline postitus tuleb hoopis pulmade edasilükkamisest, sellist mõtet pole meil kordagi varem peast läbi käinud.

Ma ütlen ausalt, et kui eriolukord oli juba mõnda aega kestnud, siis ma sisimas juba tunnetasin, et sel aastal me ei abiellu ja ilmselt seetõttu on mul kuidagi väga kerge olnud kogu selle olukorraga leppida. Ma ei ole kordagi tundnud stressi, mingit suurt paanikat, südamevalu või suhtunud olukorda pettumusega, et tuli üks epideemia ja võttis meilt midagi ära, sest kas abiellume sel või järgmisel aastal, meie jääme kokku sellest hoolimata. Tõnuga ka naersime, et me oleme 12 aastat koos olnud, ega see 1 aasta edasi lükkamist ju ei muuda meie elus otseselt miskit. Endalegi üllatavalt olen ma kõike kuidagi väga-väga rahulikult võtnud, pigem peame teisi lohutama… 😄

Muidugi kui ma enda esimestest tunnetest Tõnule rääkisin, oli pulmadeni jäänud ligi 2 kuud ja tema positiivne suhtumine ning entusiastlik pool hoidis meid kuni viimase hetkeni lootuses, et maailm saab varsti terveks ja me abiellume sel aastal – selles polnud tema jaoks küsimustki. Ja kui ma jälle ääriveeri enda kõhklustega platsi tulin, siis tema entusiasmi see ei kõigutanud, ükskõik, mis argument mul oli, jäi tema ikka positiivseks ja ütles, et mkmm, pidu toimub sel aastal! Ja kui mina endamisi olin juba suht kindel, et me lükkame edasi, siis ma jätsin nende mõtetega ka tema rahule ja lihtsalt jäin ootama seda hetke, kui reaalsus temani jõuab. Või hetke, et äkki tõesti on maikuus elu täpselt selline, nagu paar kuud tagasi oli. 😅

Mina olengi tihtipeale selline pigem emotsionaalsem ja enda mõtetes kõhkleja, aga ilmselt on kõik Tõnu lähedased tajunud seda, et… hmm, kuidas seda nüüd selgitada… et ta on nagu avatud suhtleja, läheb enda positiivsest loomusest paljude asjadega kaasa ning temas on väga palju lootust, aga kui tal on millegi osas kindel arvamus, siis tema mõttel on jõud. Et see on täpselt selline hetk, et okouu, Tõnu ütles KA selle välja, nüüd on asjal tõsi taga. Seda on väga raske kuidagi mõne näitega kirja panna ja ragistan siin endaga arutledes mõttelõnga lahti, et kuidas seda õigete sõnadega edasi anda 😄… aga tema mõtete taga on see arukus ja enesekindlus, mida mina väga tihti enda tegemiste kõrvalt otsin. Sellepärast on meil läinud ka pulmade planeerimine väga ladusalt, sest ma olen selline, et mulle meeldivad niiiiii paljud erinevad asjad & ma ei suuda otsustada, aga Tõnu teab täpselt, mis talle näiteks üldse ei meeldi – ja mul on huh, väga super, siis tean ka ise, mis suunas liikuda.

… ja kui ta ligi kuu tagasi hakkas ka ise tasapisi rääkima, et on pikalt mõelnud & analüüsinud ning kõiki variante kaaludes on hetkel ainuõige otsus pulmaplaanid aastakese võrra edasi lükata, siis käiski mul peas see mõte, et “okokuu, nüüd ütles Tõnu ka selle välja”… ja nüüd ongi täiesti reaalne see, et pulmad toimuvad järgmisel aastal.

Me arutasime ja mõtisklesime selle ümber tunde ning tundsimegi seda, et me ei taha pulmi pidada seetõttu, et lihtsalt selle aastanumbri sees need “ära teha”. Kui me oleksime tahtnud vaikselt kahekesi registreerida, oleksime saanud seda teha juba ammu, aga põhjus nii mitmeid aastaid oodata oligi see, et saaksime meile lubada selliseid pulmi, millest alati unistanud oleme. Mõned (ilmselt paljud pole julgenud) on Tõnult ka uurinud, et miks ta nii kaua ettepanekuga ootas ja paljud võõradki imestavad, et oleme nii kaua koos olnud ja miks pulmaplaanid alles nüüd olnud on.

Kuid meie oleme Tõnuga ju loomulikult aastate jooksul palju pulmadest rääkinud ja unistanud, et me ei peaks selle päeva nimel end kuidagi tagasi hoidma ning järeleandmisi tegema ning vahva oleks see, kui pulmad toimuksid aasta-kaks pärast kihlumist, mitte 5 või 10 aasta pärast. Aastaid tagasi olidki meil natukene teistsugused prioriteedid, kui enda elu alles üles ehitama hakkasime ning kõik vähesegi ühisesse esimesse koju investeerisime ning me ei soovinud abielluda lihtsalt abiellumise pärast, sest meie jääme kokku ka ilma ühise perekonnanime või liitva paberita. Aga me soovisime seda, et kui me ühel hetkel pulmapeo teeme, siis sellise, nagu unistanud oleme.

Ja ka seetõttu ei tahtnud me kõige kiuste, nui neljaks 6. juuni 2020 abielluda, olles maskides, hoida distantsi, tunda muret kallite inimeste tervise pärast või pidada pulmapidu maha ilma oluliste lähedasteta, kes välismaalt siia liikuda ei saa. Me leidsime, et see oleks meist isekas hambad ristis ikkagi pidu ära teha, riskides kõigi tervisega.

Lisaks olid mul maikuuse planeeritud väljasõit pruutneitsidega, et neile ja mulle kleidid välja valida, pärast seda Riias mõnus ööbimine võtta ning spaatada ning kleiti tähistada… Ja jep, see on ka justkui nagu mingi märk, et mul ei olnudki veel ju pulmakleiti ning Tõnul ülikondagi. Nüüd tüdrukutega plaanimuutustest rääkides selgus, et maikuus pidi ka minu tüdrukuteõhtu toimuma ja esiteks ma olin nii siiralt šokeeritud, sest ma ei teadnud ju mitte midagi, et nad seljataga planeerivad 😢 – kõik on oskuslikult suutnud seda varjata, mitte ühtegi vihjet pole kusagilt tulnud. 😄 Ja nüüd tagantjärele mõelda, et oleksime Tõnuga ka sellistest meile vingetest korraldatud pidudest ilma jäänud…

Kui me Tõnuga oma otsuse langetasime ja leppisime kokku, et videochatime ka pulmakorraldajaga, siis loomulikult mul tulid ka pisarad silma ning südames oli väike kurbus. Kuidagi nagu tühi oli järsku kõik. Kuigi ise sisimas ju tead, et see ei ole maailma lõpp, me ei võtnud ju just vastu otsuse, et me lähme lahku. Kõik on ju tegelikult hästi. Inimesed meie ümber on terved, meie oleme terved. Kuid ikkagi, korraks tuli kurbusenoot hinge.

Enne pulmakorraldajaga rääkimist “testisime” natukene enda vanemaid ja sõpru, et kuidas nemad sellele uudisele reageerivad ning äkki me tegime täiesti vale otsuse, sest nad on meile pidevalt korrutanud, et nad hoiavad samamoodi pöidlaid pihus ja küll maailm saab terveks. Kui me aga tasapisi rääkima hakkasime, siis oli kõigi vastukaja pigem see, et ka nende meelest on see õige otsus ning paljudel justkui langes kivi südamelt, sest nad on kas äsja sünnitanud või kohe sünnitama minemas ning loomulikult on hetkel maailmas nii palju segadust ja pulmapäeval ei tahaks sellepärast muretseda.

Ja meie jaoks oli see samuti mõnes mõttes kergenduseks. Mõnes mõttes aga sellepärast, et meie pulmatiimis on nii palju ägedaid inimesi, neil kõigil on tänavune suvi täiesti peapeale pööratud ning nüüd jäävad nad ilma ka nendest sissetulekutest, mis meie pealt tänavusse aastasse planeeritud olid. Kogu eriolukord on loomulikult kõigi jaoks uus ja ebatavaline, aga kuidagi nii paha tunne oli mõelda, et meie teeme ka nende suve nüüd veel keerulisemaks. Üks asi on südames otsus vastu võtta meie & meie lähedaste jaoks, teine ebamugavuskoht on sellest teatada aga meie pulmatiimile.

Ma olin enne pulmakorraldajaga rääkimist mega sabinas, sest ma tean, kuidas tal järjest kõik pulmad edasi lükkusid ja Kadi elab enda paaridele tohutult kaasa. Kuid meie rahustuseks oli ta nii mõistev, endiselt kaasaelav ja supertore ning hetkega leidsime meile uue kuupäeva ning asus agaralt läbirääkimisi pidama nende kontaktidega, kelle tema on meile leidnud. Osa pulmatiimiga rääkisime isiklikult ka meie ja milline üllatus oli kõigi soe toetus ning nõusolek ka järgmisel aastal meiega olla. Tõesti oleme neile südamest tänulikud nii mõistva suhtumise eest ja et nad kõik saavad uuel kuupäeval meie jaoks olemas olla. Kuna ma olen erinevatel pulmagruppidel silma peal hoidnud ja lugenud erinevaid õudusjutte, oli kuidagi nii rahustav selles olukorras näha, kogu tiim, koht, asjaosalised sai nii õigesti valitud! ♥️

Seoses pulmadega oleks veel nii palju rääkida ja hetkel monteeringi videot meie kutsete kättesaamisest ja pulmamenüü maitsmisest ning loodan, et kirjutan uue postituse juba varem, kui poole aasta pärast! 😄 Postitan siia lõppu aga ka video veebruarist, kui käisime Itaalias enda kihluskohas ja aastapäeva väikse spaatuuriga tähistamas ehk hetk enne seda, kui kõik muutus. Te lihtsalt peate Instas (https://www.instagram.com/qcterme/) vaatama QC Terme spaade videosid ja pilte, sest lihtsalt raske on kogu seda ilu ise jäädvustada ning ükski meie kaamerapilt ei anna edasi seda, kui võrratute kohtadega on tegemist. Me oleme üksteisele lubanud, et vähemalt korra aastas külastame uut QC Termet, aga muidugi nüüd ei teagi, kas uuel aastal õnnestub… 😰

Aga mõnusat selle video vaatamist ja suur aitäh, kui jõudsite selle pika postituse läbi lugeda! ♥️

Sharing is caring...Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter
Pin on Pinterest
Pinterest

Viskame 2020. aastaks unistuse õhku: me oleme valmis kodustuudiost välja kolima!

Alustasin selle postituse kirjutamist 30. detsembril, aga aastalõpu toimetused tulid vahele ja lõpetasin postituse alles nüüd. :)

Täna mõtlesin niisama jagada enda mõtteid seoses veel ühe südamelähedase teemaga, milleks on loomulikult mu Sandrelle Beauty – mul on pärast jõuluhooaega olnud väga mõnus ja vajalik terve-päev-hommikumantlis “kudemise” nädalake, aga ausalt öeldes on mõtted iga päev ikka ka beauty lainel ja kuigi ma olen ainult nädala eemal olnud, igatsen ma täiega köögis möllamist & pakkide saatmist. Ja ilmselt on seetõttu viimane nädal möödunud suuresti nostalgitsedes tänavuse aasta ilusamaid hetki ja mõeldes uue aasta soovidele, unistustele ning eesmärkidele.

Aitäh, mu kallid tellijad imelise 2019. aasta eest – aitäh, et meid jätkuvalt hoiate, meid restock’idelt ustavalt tagasi ootate. Meist hea sõnaga enda sõpradele räägite ja kellegi teise unistusele niivõrd palju kaasa elate. Mulle ilusaid kirju kirjutate ja messidel juba järjekorra lõppu seistes nii sooja pilguga vaatate ja siiralt naeratate. Mhmm, ma märkan ja tunnetan seda alati ning salamisi mõtlen, et ah, millega ma teid ja selle armsuse küll ära teeninud olen… gaaash, te olete võrratud inimesed. Ilusad inimesed. Nii südamlikud! Ja ma tõesti soovin, et kõik see headus jõuaks teieni ka tagasi!

Ma ei tea, kas ma olen sellest varem rääkinud, aga iga tellimuse korral tuleb mulle telefoni väike kõlin ja minu (& kui Tõnu peaks minu kõrval olema) rituaal on alati pärast selle kõlina kuulmist öelda teile kõva häälega tagasi “aitäh” ehk ma olen tõesti-tõesti iga tellimuse eest südamest tänulik, sest ainult tänu sellele, et teie tellite, on mul selline armas asi nagu Sandrelle Beauty! Ja isegi kui ma olen tellimustesse uppumas ja väsimuse murdetipus, olen ma päriselt tänulik, et mul on selline õnnelik mure nagu “liiga palju tellimusi”.

Minu Kelluuu!!! Kellu on 2019. aastal olnud aina olulisem killuke Sandrelle Beautyst! Aitäh, et oled meid niiii palju aidanud ja igal sammul meie jaoks olemas olnud, meiega kõik need öötunnid nokitsenud ja messidel lihtsalt asendamatu olnud! Sinu suur süda ja soojus on iga päev mulle nii suureks inspiratsiooniks, Sa oled asendamatu sõbranna & tiimiliige!

Ma mõnes mõttes naudin meie pikki autosõite, sest nende tundide jooksul loksutame Tõnuga nii mõnegi elumõtte paika! Ja aasta alguses viskasime õhku idee, et mõelda vaid, kui Sandrelle Beautyl oleks täitsa oma pesa, mis võiks samal ajal olla nii stuudio kui ka koht, kuhu saaksite esialgu mõned päevad nädalas mulle kohapeale külla või pakkidele järele tulla. See mõte tekitas elevust meile mõlemale, ent võin julgelt öelda, et olin ikkagi unistuste-lainel tublisti kuni selle kuu alguseni. Sest aasta alguses oligi see pigem üks mõnusat närvikõdi tekitav unistus, unistus, mis on kusagil kaugel ja kindlasti kunagi saabumas, aga ikkagi ka väga ebareaalne ilus unistus. Umbes samamoodi, nagu ma kunagi teist tööd tehes ainuüksi Sandrelle Beautyle pühendumisest unistasin – ma teadsin, et selle jaoks on kindlasti ühel päeval õige hetk tulemas, aga samas tundus see nii ebareaalne, et vahva oli korraks silmad kinni panna ja sellele mõelda.

Ja nagu ühel hetkel olin ma südames valmis vastu võtma otsuse, et nüüd on aeg astuda hirmutav samm enda unistuste suunas ja tulla töölt ära, siis täna aga olen ma valmis astuma põneva sammu uue unistuse suunas ning “kolima” välja kodustuudiost kohta, kuhu saaksite ka teie mulle aeg-ajalt külla tulla. Loomulikult oleks see hästi suur vastutus ja risk, sest uhuhuhuu, mis hinda küsitakse Viimsis ühe äripinna üürimise eest. Kuid ma tunnen, et me oleme valmis selle sammu astuma, sest see aasta näitas aina enam, et meie meie ruumid on jäänud liiga väikseks ja me jõuaksime rohkem, kui me võtame vastu veel pisut keerulisi-ehmatavaid otsused ja annaksime beautyle võimaluse õitseda.

Sandrelle Beauty pole minu jaoks äri…

… vaid minu südameasi ja soov taastada usku elu väikeste asjade võludesse.

Mhmm, ma võin olla küll hästi suur õhinapõhine unistaja ja rääkija, kuid kindla otsuse millegi kasuks teen ma tihtipeale vaid siis, kui sisetunne selleks märguande annab. Ma ei taha niisama riskida, vähemalt endale oluliste teemadega. Muidugi peab minus mõnes mõttes selles maailmas olles olema piisavalt julgust võtma ka riske, kuid Sandrelle Beauty on minu jaoks midagi palju enamat, kui lihtsalt äri ning seetõttu ei taha ma kiirustada mõne otsuse tegemisega lihtsalt õhina põhjal.

Küll oleks alles põnev oleks tänases postituses teatada, et saame uuel aastal enda ruumid avame enda butiigi veebruaris või märtsis, aga tegelikult ei tea ma isegi, millal see hetk juhtub. Kuid ma tean, et täna olen ma valmis selle sammu astuma ja ma loodan, et uuel aastal saame teid sellesse teekonda ka kaasata ja võib-olla nullist näidata, kuidas enda pesa üles ehitame. Ma lihtsalt paiskan selle unistuse hetkel kõva häälega õhku, et ta saaks täituda! :)

Sellesse aastasse jääb nii palju põnevaid ja uusi hetki Sandrelle Beauty jaoks ja ilmselt kuna paljud minu prioriteediks olnud unistused on sel aastal täitunud, olengi ma valmis astuma järgmise sammu.

2019. aastal oli minu suurimaks sooviks see, et saaksime Sandrelle Beautyle ilusa, läbimõeldud + mugava veebipoe nii tellijatele, kui ka meile igapäevaseks kasutamiseks & mis oleks justkui meie visiitkaardiks, mille üle saaksime uhkust tunda. Ja tänu enda sõprade abile Estlanders Marketingist on meil nüüd ilus & praktiline 21. sajandile vääriline veebipood, kus saab vaid mõne klikiga enda tellimuse eest tasuda, (ma loodan, et ka teie jaoks) nauditavalt tooteid uudistada ja ostude pealt ilupunkte koguda. Sellised pealtnäha lihtsad ja täiesti arusaadavad mugavused on meie jaoks tegelikult aga igakuiselt päris suureks püsikuluks ja ma olen nii õnnelik, et te endiselt beauty tooteid armastate ning seetõttu meie ka sellist mugavust pakkuda saame.

Üheks minu suureks sooviks oli sel aastal realiseerida unistus sellest, et Sandrelle Beauty tooteid kaunistaks ühe mu läbi aegade lemmikkunstniku Anneli Akinde pojengidisain ja oeh, kui oluline samm see minu jaoks jällegi oli. Ta on väga hinnatud & armastatud kunstnik ja teadsin, et selline tellimustöö temalt on igati väärt investeering, ent mitte selline otsus, mida lihtsalt päevapealt teen – kuid kui hea oli see tunne, kui sain lõpuks tema käekirja enda töödel kasutada… minu jaoks oli see jällegi ühe suure isikliku südamesoovi täitmine.

Erakordselt lahe oli ka see, et võtsime sel aastal esimest korda osa ka Tallinna ilumessidest ja huh, oli see vast eneseületus ning nii põnev uus kogemus! Me tahtsime 2019. aastal natukene rohkem “kodust välja” minna ja see õnnestus samuti 100%. Kuigi aasta alguses ei julgenud me vist eriti kõvahäälselt mõelda sellest, et Ilu sõnumile jõuame… see oli mõtetes kindlasti, aga tundus kuidagi nii suur ja hirmus ettevõtmine. Kuid võta näpust, jõudsime lisaks enda tavapärastele messidele/laatadele lausa kahele Tallinna ilumessile – täielik eneseületus! :)

Ahh, nii lahe on ikka mõelda, et 1 aasta on ikka ülipikk aeg… kui palju mahub selle aja sisse, kui vaid tahta…

Mul on nii hea meel, et jõudsin mõlemast Ilu sõnumist ka postituse kirjutada (kevadest saab lugeda siin!, sügismessi postitus leiab siit!), kui põnevad & erinevad mõlemad need kogemused olid.

See ülemine pilt Tõnuga on nii nunnu ja tähendusrikas, sest see oli hetk enne seda, kui ta pidi Tartu jõululaadalt Tallinasse tagasi põrutama… jõululaat oli sel korral igati edukas ja müüsime end läbi juba teise päeva pärastlõunaks, aga ausalt öeldes olin südames olin ikkagi terve aeg õnnetu, sest ei saanud kõiki neid teie lahedaid jõuluemotsioone koheselt temaga jagada… muidugi oli mul hea meel, et kõik tooted ära osteti, aga ma ei olnud südames õnnelik, et ei saanud seda hetke laivis jagada Tõnuga. Vot. Emotsionaalselt on mega raske toime tulla, kui ta pole kõrval, mul koheselt kaob pool enesekindlusest. Asi pole ka kuidagi vastutustundes või selles, et pean siis “suure tüdruku püksid” jalga panema ja kõige eest ise hoolitsema, vaid lihtsalt, ta on mu talisman. :)

Aitäh Mus, et oled selle kreisi aasta minuga kaasa teinud, igal sammu aidanud ja truu rüütlina Sandrelle Beauty kõrval seisnud & mind kõikidest emotsionaalsetest murdumistest üles “klopsinud”. Beauty jaoks on olnud küll imeline aasta, kuid seda kõike tänu suurele-suurele tööle ja mis seal salata, ka tänu vähestele unetundidele… seetõttu ei ole üldse harvaks juhuseks see, et ma ühe päeva jooksul mitmeid kordi nutan – kord rõõmust, küll tohutust väsimusest. Ja ma ei tea, kuidas Sa minu emotsioonidega toime tuled, ise igapäevaselt nii keeruliste töömuredega maadeldes… minu jaoks oled Sa pärast kõiki neid aastaid endiselt müstika. ❤

What a year, huh? Bring it on, 2020!
Sandrelle

Sharing is caring...Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter
Pin on Pinterest
Pinterest

Uskumatu! Pulmadeni on jäänud umbes 6 kuud!

Uhh, mu kõhutunne ütleb, 2020 saab olema nii mitmete ilusate uute alguste aeg! Ma pole ammu ühtegi aastat nii suure elevusega oodanud ja loomulikult on kõige suurem põhjus selleks meie puuuuuulmakesed!

Mul tuli täna üle pika aja selline mõnus kirjutamistuhin peale, sest avastasin, et ma pole mitte midagi meie pulmade planeerimisest veel kirjutanud! Pärast beauty jõuluhooaega on mul olnud rohkem aega jälle ka pulmadele mõelda, mitmed pisemad ja suuremad detailid on paika loksumas ja ikka mega suur naeratus tuleb näole mõeldes, et põhimõtteliselt pool aastat on veel pulmadeni jäänud!

Ma olen tegelikult Tõnuga palju arutanud ka selle üle, et kuidas ja mida me üldse pulmadest jagame & kirjutame, sest mina olen juba loomu poolest selline inimene, kes vabalt jagaks kõiki mõtteid ja detaile, sest ma lihtsalt olen selline kiire vaimustuja ja rahutu hing… et isegi kui kõik ei õnnestu meil plaanipäraselt, siis tahaks juba elevuse mõttes neid esialgseid plaane ja rõõmsaid emotsioone ka teistega jagada. Kuid eks täiesti loomulik on see, et mõned asjad peavadki pisut salapäraseks jääma, et ka külalistel oleks pidupäeval pisut avastamis- ja üllatusrõõmu. Kuid väikseid salapäraseid ja mitte nii salapäraseid vihjeid võime natukene juba jagada küll.

Üldiselt püüame me kogu planeerimist meile loomuomaselt spontaanselt võtta ning mina olen püüdnud südant mitte valutada meile seatud ootustega ehk kui mõni tegija ütlebki, et on meie pulmapäeval juba kinni, siis ma ei hakka meid süüdistama klassikalises “oleks-poleks” võtmes ja küll kõik loksub paika nii, nagu loksuma peab!

Näiteks soovime me paljuski küll suuremas osas ise organiseerida, aga mul on alati olnud selline salajane südamesoov ja unistus, et meid aitaks pulmadega pisut ka pulmakorraldaja – isegi mitte seetõttu, et meil tuleksid nüüd suursugused ja ma ei tea kui uhked pulmad, kuid kuidagi südantrahustav on teada, et saan küsida nõu inimeselt, kes on läbi & lõhki selles maailmas sees ja mis kõige tähtsam – saaksin pulmapäeva südamerahus nautida. See on minu jaoks kõige-kõige tähtsam, et (ma endale loomuomaselt) pulmas pisiasjade pärast toimetama ja stressama ei peaks. Üks mu armas sõbranna Sandra, kellel on erinevate üritustega palju kogemusi pakkus end küll korraldamisel igatepidi abiks, aga ma ei tahtnud, et ta peaks beebsu ootuse ajal veel lisaks meie pulmi korraldama.

Ja seetõttu tiksus mul kogu aeg peas väike mõte, et nii lahe oleks, kui meid aitaks pulmakorraldaja Kadi, Kaunis Events’ist (tema tegemisi saab piiluda siit!), sest olen tema tegemisi pikka aega jälginud ja imetlenud ning Tõnu oskas tutvuste kaudu temast samuti hea sõnaga rääkida. Lisaks on Kadi meie tegemistel silma peal hoidnud ja kuidagi oli selline tunne, et tahaks nii väga pulmapäeva kordineerimise anda nö tuttavatesse kätesse, inimesele, kes meid natukene rohkem tunneb ja kellega ka meil kuidagi kontakt on. Ent kuna me alguses üldse ei teadnud, mis meie pulmaeelarve olla võiks, siis ei julgenud me kohe rutakaid otsuseid teha ja talle kirjutada.

Ja kui me lõpuks enda plaanides selgusele jõudsime, oli Kadil kuupäev juba hõivatud. Ma olin mega pettunud & kurb ja juba hakkasin peas keerutama seda “oleks-poleks” teemat, aga kuna me leppisime Tõnuga kokku, et usaldame elu ja laseme asjadel minna ja küll kõik loksub meie jaoks paika, siis proovisin sellest pettumustundest kaua mitte kinni hoida ja uskuda, et küll kõik lähebki nii, nagu minema peab… ja paar nädalat tagasi juhtuski nii, kahjuks küll teise paari õnnetus on meie õnn, ent meiega samal päeval abielluma pidanud paar pidi terviseprobleemi tõttu pulmad aastakese võrra edasi lükkama ja seega vabanes Kadi meie jaoks. Me loodame südamest, et teine paarike ületab enda mured, soovime neile jaksu & tervist ning hoiame neile mõtetes pöialt! Kuigi meil oli tohutult kahju teisest paarikesest, olin ma Kadi kirja üle nii õnnelik ja hakkasin lihtsalt keset teed ülesalla hüppama – Tõnu oli loomulikult jälle segaduses, et mis mul nüüd juhtus… :D Nüüd saamegi Kadiga jaanuaris esimest korda kohvitassi taga kokku ja räägime kõigest täpsemalt, juba niiiiiiii oootan!

Kadist rääkides, siis minu elus on (laulule vihjates) veel üks tore Kadi! Minu parim sõbranna ülikooli ajast ehk minu ajakirjandusõpingute A & O, Kadi, kes on hoolimata pikast vahemaast siiski minu ellu jäänud ja pingutanud vastastikuselt selle nimel, et ka Austraalias elades meievaheline kontakt ei kaoks. Kadist olen ma varemgi palju rääkinud, näiteks lõi ta koos enda kallimaga Sandrelle Beautyle üliarmsa veebipesa ja sel aastal alustasid nad ka täiesti uue brändiga Digipulm (tulevased abiellujad, uudistage kindlasti siit!), mille eesmärk on pulmakorralduses astuda veel üks ekstra miil ehk luua enda pulmalehekülg. Kadi saatis täna mulle kirja nii hea ajastusega, täpselt siis, kui hakkasin enda mõtteid pulmadest siia kirja panema ja see esimene lehekülg digipulma käsiraamatust tekitas sellist elevuse-kõdi, et oi-oi-oi, asjad hakkavad nii reaalseks saama! Palusin tal kohe ka pildiversiooni pdf’ist saata, et saaksin selle siia lisada. :)

Kuid kuna idee paberkutsetest meile samuti nii väga meeldib, siis lisaks Digipulma leheküljele (mis tegelikult asendaks kenasti paberkandjal kutset), saadame me külalistele meie armastusekuul, veebruaris välja ka päris kutsed, kus on ka viide meie pulmaleheküljele ja kuhu lisame igasugust põnevat & täpsemat infot pulmade kohta – näiteks saavad külalised teatada enda tulekust-mittetulekust ja broneerida endale meie peokohas majutuse.

Kus meie pulmad toimuvad?

Meil on tegelikult hästi vahva lugu seoses meie pulmakohaga. Me käisime vaatamas täpselt ühte pulmakohta ja tegime otsuse tegelikult hetkel, kui sinna majja sisse astusime… see tunne lihtsalt oli õige ja kuigi oleme kuulnud ning meile on räägitud, et käige ikka erinevaid kohti vaatamas, siis otsustasime südamehääle kasuks ja ei hakanud otsima midagi “veel erilisemat”, kui see meie jaoks eriline oli juba meie ees! ❤

Ka peokoha perenaine soovitas nii siiralt lausa nimeliselt erinevaid peokohti, mida enda eelistuste kohaselt võiksime veel külastada ja meie jaoks andis see sellele kohale juurde VEEL ühe plusspunkti ehk meid ei püütud iga hinna eest meelitada nende peokohta valima, vaid tõesti, südamest tahtsid aidata meil otsustada meile parima koha kasuks. Nii armas neist lihtsalt. Pulmakoha osas tahame praegu aga natukene veel salapäraseks jääda, soovime, et see info jääks hetkel pere ja sõprade ringi, ma loodan, et mõistate! :) Kuid kes on selle kohaga tuttavad või tunnevad Lõuna-Eesti kanti, siis järgmistest lõikudest leiab kindlasti mitu vihjet.

Meie, Troonide mängu :P pulmakohta soovitas tegelikult mu armas sõbranna Krissu ja tegelikult uskumatu, et me ise sellele kohale ei mõelnud. Pärast kihlumist me vaatasime küll mitmeid-mitmeid erinevaid pulmakohti, ent mitte ühegi kohaga ei tekkinud sellist tunnetki, et tahaksime neid vaatama minna… kuidagi nagu üldse ei leidnud kohta, mis sobiks peokoha, majutuse ja asukoha poolest. Siis Krissu saatiski mulle lingi ja mul tekkis ühtäkki selline mõnus õhin sisse ning ka Tõnu (kelle jaoks ka paljud kohad vaimustust ei tekitanud) oli selle koha mõttest väga elevil.

Kuna suur osa meie perekonnast elab Lõuna-Eestis ja oleme väikestest Valgamaa külades üles kasvanud, siis meie jaoks oli hästi tähtis, et pulmakoht jääks nende kohtade lähedale. Ent samas oleks peopaik helge, valge, avar, looduskaunis kohas ja ümbritsetud veega… ja et suur osa külalistest saaks mugavates tingimistes samasse kohta ööbima jääda. Ja me leidsimegi TÄPSELT sellise koha! Ja kuna lisaks kõikidele nendele salasoovidele oli maja personal äärmiselt soe & südamlik, siis me lihtsalt ei hakanud käima teisi kohti näiteks Tallinna lähedal vaatamas lihtsalt selle jaoks, et leida midagi veel paremat… Milleks otsida, kui see parim oli juba meie ees!


Lisaks oli nii hea see, et käisime enda pulmakohta vaatamas päeval, kui väljas vihma sadas, oli pime, tuuline ja udune & still olime sellest kohast nii vaimustuses… nii et ka sellise ilmaga (mis pulmpäeval on ju täiesti loterii) tundus see koht meie jaoks see õige! Uue aasta alguses sõidame sinna jälle tagasi, sest maja poolt korraldatakse võimalus degusteerida peokoha poolt pakutavaid toite. Minu meelest nii lahe võimalus! Nii-nii ootan juba sinna tagasiminemist. ❤

Väike põnev fakt meie pulmakoha kohta on see, et oleme aastaid Harjumaa-Valgamaa vahet perele külla sõitnud ja selle peokoha silt on aastaid meile teepeal silma jäänud ning oleme rääkinud, et ühel päeval lähme sinna! Nuvot, milline armas juhus. :) Nüüd lähemegi, lausa nii tähtsa päeva puhul!

Kuigi ma mõtlesin, et räägin täna veel pikemalt kõigest, siis mulle tundub, et peaksin põnevat kirjutamist jätma ka järgmiste postituste jaoks… muidu panen kõik korraga kirja ja kaon sellest pesast jälle pooleks aastaks, khihii!

Kuid oeh, nii mõnus oli üle pika aja kirjutada ja aitäh, et jõudsite pika postituse lõpuni lugeda!

Kirjutamiseni,
Sandrelle

Sharing is caring...Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter
Pin on Pinterest
Pinterest

Meie esimese sügismessi muljed!

Tundub nii ebareaalne, et meie esimene sügismess ongi läbi! Hetkel on kuidagi nii veideralt rahulik olla, nagu justkui polekski olnud seda kreisit nädalavahetust seljataga… Mõtlesin meie messimuljed jälle kirja panna, äkki on need kellelegi abiks või niisama põnev lugeda. :) Ps, püüan kõikidele kirjadele vastata esimesel võimalusel, aga äkki see postitus annab mõnele küsimusele juba vastuse. ❤

Tahtsin kohe alguses öelda südamest suur-suur aitäh kõigile, kes meid nädalavahetusel külastasid, enda ilusate emotsioonidega õnnelikuks tegid ja energiat-andvaid kallistusi jagasid! Ja et jätkuvalt Sandrelle Beauty tooteid armastate! Ma tõesti ei taha teid kunagi kohustada midagi ostma, vaid kui te satute messil olema ja tulete tsau-kalli tegema, siis juba see teeb mind nii rõõmsaks, päris ausalt! Kuigi meie messipäevad on alati nii kreisid ja kohati ma suhtlen mitme inimesega korraga, siis olen alati nii õnnelik, kui näen silmapiiril seismas mõnda tuttavat nägu või sõbrannat – see on kuidagi nii mõnusaks toetuse märgiks. Minu jaoks on iga messilkäik suursündmus ja nagu… sünnipäev! Aitäh kõigile armsatele kaasaelajatele!

Ma kusjuures tõesti igat enne messi kardan, et keegi ei tule ja muretsen, miks nii palju tehtud sai… et kõik on juba toodetest väsinud, juba kõik vajaliku endale ära tellinud ja enne igat kusagil käimist on mul alati mast nii maas… (sorri Kellu & Tõnu, et jälle selle jutuga teil kulmu kortsu ajan). Aga jaa..!

Kui meie kõige-kõige esimene Tallinna mess möödus korralike seikluste tähe all (meenutuseks on postitus siin), siis sel korral kulgeks kõik kuidagi rahulikult. Kindlasti oli üheks oluliseks põhjuseks see, et Tõnu oli kohal ja sellega koheselt tekib ka minul kindlustunne ning rahu südamesse, et oleme Kelluga 100% kaitstud kõige eest ja saame kohe igale murele hea lahenduse.

Kui nüüd natukene täpsemalt eelmist nädalat meenutada, siis selliseid messieelseid paanikahetki oli küll palju. Näiteks ei teadnud me kuni lõpuni välja, kas meie tellitud kleidid saabuvad (kuigi tellisime need ajavaruga) ja veel öö vastu messipäeva lõikasin enda kleiti väiksemaks ning õmblesin kitsamas ning üleüldse üsnagi krõbeda hinnaga soetatud esindusriiete puhul muutis ettevõtte suhtumine kurvaks ja pidin juba teist korda neis pettuma. Ma mõtlesin, et ma ei taha nuriseda, aga kuna nende kleitide kohta on juba paar korda küsitud, siis ma kahjuks pean jääma ausaks.

Järgmisel korral üritan dresskleidid saada taaskord Freyalt, kelle hallilillelise kleidiga (üleval pildil) olen tänaseni väga rahul. Meeldiv suhtus, kleit näeb päriselus sama ilus välja, kvaliteetne materjal ja lisaks jõuab lubatud ajaga ka kohale. Tõnu pusa sai viimasel hetkel kiirelt Ülemistes trükitud, ei hakanud sel korral meie armsat My Unicorni kiusama – ta niigi jõudis viimasel hetkel meile Sandrelle Beauty logoga riidest kotid meisterdada.

Veel ei teadnud ma kuni nädala keskpaigani, kas saan messile küünlad ja toaparfüümid kaasa võtta, sest üks oluline pakk oli juba tükk aega kuhugi kadunud. Kui ma alguses arvasin, et küll see pakk ikka õigeks ajaks jõuab ja ilmselt on jõulueelsel ajal tellimusi palju, siis oli hoopis juhtunud nii, et pakil kadus aadress ära ning ei teatud, kellele see pakk kuulub. Kui lõpuks aktiivsemalt jälgi otsima hakkasin, siis Omniva klienditeenindaja aitas nii hoolivalt ja kiiresti selle mul üles leida ning olen talle selle eest nii tänulik!

Sel korral oli meil messil palju selliseid põnevaid üllatusi, mille üle hästi õnnelik olen! Näiteks jagasime esimesele sajale ostjale kingituseks Sandrelle Beauty logoga makrooni – need nägid nii nunnud välja ja olid lihsalt ülimaitsvad. Meie armas koostööpartner mamac.ee tegi taaskord super tööd ja nii vahva oli näha teie üllatunud nägusid! Aitäh, et lubasid makroonidele kell pool 1 öösel järele tulla – Sigrid on täpselt sama kreisi hommikutundideni asjataja, nagu meiegi! Kui mõnele üritusele makroone tellida mõtlete, siis 100% tellige temalt – olen juba kolmandat korda tema makroone maitsta saanud ja tõesti, need on kõige-kõige paremad!

Lisaks sai meil esimest korda maksta kaardiga ja paar päeva enne messi saime enda nutiterminali kätte, kuigi alguses oli ka see 50/50, sest jätsin selle liiga viimasele minutile. Kuid kaardimaksed toimisid väga hästi ja tundus, et ka paljudele teist oli kaardimakse võimalus hästi oluline. Nutiterminal tekitas ka palju küsimusi, seega mainin juba igaks juhuks siin ära, et meil oli SEB nutiterminal ja sellega oli ülimugav toimetada!

Kuid täiesti uskumatu oli lihtsalt see, mis sel nädalavahetusel messil toimus… põhimõtteliselt kohe, kui ma reede õhtul koduuksest sisse astusin ja riided ära vahetasin, panin Kitchen Aid’i uuesti tööle ja vurasin lihtsalt kuni kella kolmeni öösel asju juurde teha… te olite reedel nii paljud asjad ära ostnud! Ja laupäeva pärast jõhkralt väsitavat päeva hakkasime taas asju juurde tegema, aga väga palju kahjuks juurde teha ei saanud, sest kõik tooraine oli otsa saanud. Tõnu üritas veel pool Eestit läbi helistada ja uurida, kas kellelgi oleks veel laos natukenegi sheavõid, aga nädalavahetusel olid kõik arusaadavalt hõivatud ja pidime hakkama saama enda viimaste varudega. Hiljem muidugi meie armsad ületee naabrid sellisest põnevast brändist nagu OMA care ütlesid, et nad oleksid meid saanud varustada, aga ei osanud kohe üldse küsida neilt!

Tean, et väga paljud püüavad esimesel päeval enda ostud ära teha, sest ma ei suuda vist üksinda kunagi messiks valmistada sellist kogust tooteid, millest kõigile jaguks… ja ma tean, et kuigi paljud teist on hästi-hästi mõistvad, siis ma kujutan ette, et paljud võivad ka täitsa kurjad olla, aga ma tõesti proovin anda endast alati parima anda ja messieelsel perioodil ärkan ma kell 7, et kuni kella 19ni e-poe tellimusi kokku panna ja siis suundun kohe kööki, et poole ööni tooteid vaaritada ja sellises tempos nädalaid. Ma lihtsalt füüsiliselt ei jõua rohkem kaasa teha, miuu. :'(

Me mõtleme täitsa tõsiselt selle peale, et keegi endale üsna pea veel appi võtta või siis näiteks üks mikser veel juurde soetada, sest ma annan endast igal korral päriselt maksimumi ja toodete kleepsutamisi ei tee juba ammu mina, vaid see kõik on jäänud Kellu & Tõnu pärusmaaks ja nemad teevad seda kõike veel enda põhitööde kõrvalt. Ma olen teile armsad nii-nii tänulikud, et jaksate ikka veel minuga seda kõike kaasa teha ning olete kõige lõbusamad, hoolivamad ja armsamad kaaslased üldse! Aitäh, et mind niiiii palju aitate! Team Sandrelle Beauty on Dream Team, ma ütlen!

Kuna iga päev tuleb mitmeid kirju e-poe kohta, siis eile täiendasin kõiki enda toorainete varusid ja loodetavasti saan juba järgmisel nädalal midagi e-poodi ka üles panna. Hoian teid kindlasti sotsiaalmeedias kursis, nii et hoidke silma peal Sandrelle Beautyt Instagramil või Facebookil. :)

Voot, sellised olidki sel korral minu muljed ja suur-suur aitäh veel kord teile armsad, et jätkuvalt minusse eneseusku süstite ja minu tegemisi toetate! Minu suureks unistuseks on see, et ühel päeval suudame kaasa teha nii palju tooteid, et ükski asi otsa ei lõppe! :) Aitäh-aitäh-aitäh teile ja juba järgmine kord on Sandrelle Beauty Valgas, 15.-16. novembril toimuval Inglilaadal! Kallistamisteni!

Sharing is caring...Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter
Pin on Pinterest
Pinterest