Kahe päevaga miinus 4,5kg – kuidas on see võimalik?

Tahan öelda südamest suur-suur aitäh kõigile neile, kes eelmise postituse peale mulle kirjutasid, siia kommentaare jätsid ja koheselt abiks olid. Ma loodan, et olen jõudnud tänaseks kõigile vastata, sest näiteks Insta teeb vahepeal trikke ja kaotab direct sõnumid ära, siis näitab uuesti, siis jälle kaotab ära ja lõpuks on juba täiesti segadus, kuhu kõik sõnumid jäid. Aga isegi kui ma millegipärast pole jõudnud veel vastata, siis teadke, et teie sõnumid lähevad mulle päriselt väga korda ja hindan teie headust ning seda vaeva, et võtsite aega mulle kirjutada. Olen tohutult tänulik!

Aga niiiii julgustav oli seda kogeda, et te heas mõttes mulle kohe peale lendasite ja mind toetama ning utsitama asusite. Et enda motiveerivaid videosid, raamatuid, tähelepanekuid jagama hakkasite, enda näpunäited food prepist, treeningutest & Fitlapist mulle kirja panite. Ma poleks tõesti sellist reaktsiooni teie poolt oodanud, see oli ikka täiesti ulme, mida ma eelmisel nädalal pärast selle postituse avalikustamist tundsin. Kui palju saatusekaaslasi mul tegelikutl on… Ma ise nii muretsesin selle avalikustamise pärast, aga teie näitasite hoopis seda, et võin iga kell siia enda muredest jutustama tulla ja te ei jäta mind nukrutsema, vaid võtate enda kiire elutempo kõrvalt selle aja ja kirjutate heast südamest mulle midagi julgustavat. Olen täiesti sõnatu, ausalt.

Tuesday & Thursday on meil Trennihommikud! Selline lõbus tähemäng ja kokkulepe meil Tõnuga, et mingisugusegi rutiiniga enda elus algust teha. :)

Täna hommikul olin ma aga lausa shokeeritud! Tõttasin riietusruumist Tõnule uudist teatama sellise ehmatusega, et ta pidi lausa 2 minutit rahulikult hingama… sest mul on alati oskus talle kõige pisemaid asju kõige dramaatilisemalt serveerida. Stiilis “APPI-TEAD-MIS-JUHTUSSSSS”. No aga ma olin ise ka shokeeritud hommikul, okeiiiii!? :D

iiiiiigastahes… ma panin Fitlapiga alustades enda kaaluks numbri, mis on kunagi ammu viimastest trennidest mulle meelde jäänud ehk 90kg. Meil kodus kaalu ei ole ehk ma ei saanud enne alustamist enda kaalu üle kontrollida… olen alati trennis end kaalunud, aga samas ma ei tahtnud toitumiskavaga alustamist enam edasi lükata ja panin kirja kaalu, milles ma arvasin end olevat.

Teisipäeval kaalule astudes avastasingi, et 1. kas ma olen juba natukene Fitlapiga alla võtnud (kuigi vähetõenäoline tundus, et paari päevaga nii palju alla) või 2. olin alguses juba kaalu veits võssa kirja pannud, sest kaal näitas mulle teisipäeval 86-86,5 vahepeal. Arvasingi, et no küllap ma panin kaalu lihtsalt valesti juba algusest peale, aga las olla, muudan rakenduses enda kaalunumbri ära. Ja ma mäletan nii hästi seda, et just see vahemik oli mul teisipäeval ees, sest ilma prillideta proovisin kümme korda kaalu silmadega suumida, kas on 86kg või 86,5kg… mul on see nii hästi meeles, et ei saanud ka olla see, et kuidagi unisena valesti vaatasin.

JA MIDA NÄITAS KAAL TÄNA? KAKS PÄEVA HILJEM? 81,5 kg. KUIDAS ON SEE VÕIMALIIIIIK? Kas see on üldse võimalik? :D Ma olen nii hämmingus lihtsalt või äkki teeb MyFitnessi kaal minuga mingisuguseid trikke? See ei saa võimalik olla ju? :D

Ma tunnen end pärast kavaga alustamist tõesti paremini, mul pole üldseee isusid näiteks krõpsude-magusa järele (ma olen hästi suur chipside armastaja), kõht püsib täis, toidud on maitsvad, tunnen end elurõõmsamana ja asjalikuna, et teen enda tervise jaoks head, aga samal ajal ma SÖÖN KOGU AEG. Kuidas on see siis võimalik, et kahe päevaga selline muutus? Igaks juhuks mainin ära, et kaalusin end täpselt samamoodi, samade riietega, tühja kõhu peale… et ei saanud olla ka seda, et hommikul jõin meeletult vett või sõin miskit. Nakaa!

Huhh. Igastahes andis see mulle tohutu motivatsioonilaksu edasi tegutseda, sest ma juba tunnen/näen muutusi. Meie esimene nädal Fitlapiga möödus täitsa kenasti ja olime päris ilusti kavas. Esimene proovikivi tuli kohe nädalavahetusel Aegna saarel, sest tähistasime seal sõbra sünnipäeva. Eelmisel päeval oli Tõnu õde meil külas ja tema on üks meie suurimaid utsitajaid ja muidu tubli fitness- ja toidumaailma armastaja ning ta aitas mul kohe mõelda, et kuidas ma võimalikult valutult selle sõpradega koosistumise niimodi üle elan, et saaksin ka midagi süüa. Ja ei hakanud me karpidega süüa kaasa võtma, ja toidukaalu ei tahtnud ma ka kaasa võtta.

Tõnu õde ütles muidugi mu muretsemise pärast väga õige lause, et kui sinu sõbrad vaatavad sinu tervislikke valikuid kõrvalt imelikult või solvuvad selle peale, et nendega näiteks kohvikus samu toite ei söö, siis miks peaks keegi solvatuna end tundma sellest, et sina tahad enda elu paremaks-tervislikumaks muuta või enda pulmapäeval ilus välja näha. Need ei ole ju sugugi halvad eesmärgid. Nad peaksid ju just olema õnnelikud, et endast hoolid. Ja minu meelest oli see nii õigesti öeldud (ta muidugi sõnastas selle veel paremini), mis mul pea kohe selgeks lõi ja mõtlesin, et kui keegi isegi hakkab midagi kommenteerima, siis ma ei võta seda hinge… sest ka mina võin pahaaimamatult valesti küsides teistele liiga teha. Lihtsalt teadmatusest.

Voot. Meil võib-olla sõbrad ei pannud tähelegi (või ei teagi), et me mingit toitumiskava teeme, aga no nende poolt igastahes ühtegi halvustavat kommentaari ei tulnud ja ei pidanud kohe esimeses seltskonnas end selgitama hakkama. :)

Kuid lihtsalt sõime teadlikumalt ja no näiteks, juustuste grillvorstide asemel sõime šašlõkivorste ja tomatit/salatit/shampinjone. Ja ma ei tundnud, et oleks millestki ilma jäänud. Hommikul enne Aegnat sõime ilusti kava järgi hommikusööki ja pärast Aegnat ilusti õhtusööki… muidugi sai ka kokteilitatud, aga samas oli see päev täis liikumist/matkamist/tantsimist/kõndimist, et pole vast väga hullu need kokteilikalorid. :)

Aegna üldiselt oli muidu superlahe, ilus ja ilmaga täiega vedas! Nii tore oli seal ära käia. Ainuke jamps oli aga selles, et leidsime hiljem Tõnult 2 puuki ja hoiame tema tervisel nüüd silma regulaarselt peal. :( Kui teil on kogemusi/nõuandeid, mida ette võtta (või peamegi lihtsalt ootama, kas tulevad ringikesed või mitte), siis need on teretulnud! Tõnuga ikka alati juhtub igasuguseid asju… Nii et olge Aegnale minnes ettevaatlikud, hiljem lugesime, et see pildi olema hirrrrmus puugisaar.

Fitlapi juurde tagasi minnes on hetkel endiselt kõik väga põnev ja üllataval kombel ma täitsa naudin seda kokkamist & ettevalmistust & uute asjade proovimist! Tõnu on mulle nii palju köögis abiks ja see on meil õhtuti selline mõnus ühiselt veedetud aeg – kokkame valmis näiteks mitme päeva lõunad, midagi juba näiteks hommikusöögiks jne, eile näiteks tegime käigu pealt ca tunnikesega valmis 4 toidukorda. Siin on näiteks mõned pildid toitudest, millest olen kiirelt mõned klõpsud teinud. Ehk oleme saanud süüa nii salatit, kui ka kreemist pastat (whut, arvasin, et pean sellest loobuma)… Wrappe ja lavašše… Kui sellist toitu süües veel kaal langeb, siis oeh… Paljud juba nögivad meid, et noh, teil pidi olema range dieet… sellist vaatepilti ei saa dieediks ju nimetada. :)

Ma ei salga, et selline ettevalmistus, poes käimine, kokkamine ja kaalumine nõuab pühendumist-planeerimist… ikka täiega nõuab. Minu jaoks on see täiesti mugavustsoonist väljas. Ent endale pidevalt eesmärki meeldetuletades ja end ise motiveerides (peab olema iseenda suurim cheerleader) saab hakkama. Kui mina suudan, suudate ammugi juba teie! :) Ma niiiiii loodan, et suudan seda teed jätkata.

Kõige suurem proovikivi on loomulikult ees, sest tulemas on sügisene ilumess ning see ettevalmistusperiood on alati hullumeelne. Me põhimõtteliselt ei kokkagi sel ajal, vaid võtame alati väljast süüa, sest nii saab kiirelt midagigi kõhtu. Messide ajal ma põhimõtteliselt 3 päeva tavaliselt ei söö ka midagi, sest ma ei suuda süüa – ma olen nii elevil, adrenaliin on laes ja mul ei lähe kõht tühjaks. :D Boosti nii moe pärast joon, et midagigi “sööks”, aga alles pärast pikka messipäeva suudan miskit ampsata… eks siis paistab, kuidas meil see kõik õnnestub, mul endal on küll hetkel plaanis pingutada. Teen kas või vähem asju messiks kaasa, aga enda tervise sean nr 1 kohale. Õnneks saab Fitlapi toite siit-sealt kaasa osta, Selverist, Coopist ja Circle-K teenindusjaamadest… kui peaks väga kriitiliseks asi minema ning tõesti ei jõua. Uuest nädalast pidi vist täitsa nende kodulehelt ka toitu saama tellida ka Viimsisse, nii et kui väga tahta, siis äkki saame isegi messi ettevalmistusperioodi üle elatud!

Teisipäeval oligi Ilu sõnumi infopäev, kus korralduslikust poolest kõigest täpsemalt räägiti ning pärast neid infopäevi tuleb selline mõnus ärevus sisse. Kuidagi palju reaalsemaks saab kõik! Kuigi midagi oluliselt uut ma teada ei saanud (sest ka eelmine infotund oli väga põhjalik), olid mõned tähelepanekud ikka olulised ja endal on ka südames parem rahutunne, kui saad anda messipäeval endast ikka kõik selleks, et ka korralduslikul poolel oleks lihtsam sellist suurüritust läbiviia ja oleks vähem arusaamatusi. Lisaks sain ka terve posu kutseid kätte ehk saan varsti erinevaid mänge-kampaaniaid tegema hakata! Niiiii põnev, meie esimene sügismess, see pidi olema veel kreisim, kui kevadel! Vähemalt külastajad nii räägivad… Huhuu! Liblikad kõhus. :)

Vot, sellised mõtisklused siis täna ja aitäh kõigile, kes jõudsid postituse lõpuni lugeda. Kui ma juba kirjutama hakkan, siis juttu aina jätkub!

Olge sama armsad ikka edasi! ❤ Ja kes tulid koos minuga Fitlapi reele tagasi, siis – me saame hakkama! Onjuuu!!!

Ma tõttan nüüd lõunale & siis küünlaid meisterdama, sest esmaspäevast saab mul ametlikult “puhkus” läbi ja hakkan täiel rinnal taas pakke postitama! Uskumatu, et ca 40 inimest on viitsinud olla 3 nädalat järjekorras, et enda pakid esimeste seas kätte saada. Love u! ❤❤❤

Sharing is caring...Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter
Pin on Pinterest
Pinterest

natukene ausaid mõtteid

Mõtlesin alguses enda mõtteid jagada hoopis teises keskkonnas, kus on mul pole ühtegi jälgijat – sest seal ei peaks nii palju muretsema, et kes satuvad postitust lugema ja saab võib-olla kergema südamerahuga ausaks jääda. Kuidagi raske on olla kõigi ees haavatud, samas sisemine tung paneb enda mõtteid üles kirjutama, kasvõi kinnisesse blogisse. Samas hakkasin aga mõtlema, et minu selliste jutukeste peale te ju seda blogi siin lugema hakkasite ja utsitate mind tänasenigi rohkem jagama neid igapäevahetki, ka minu sisemisi dialooge. Vanasti jagasin ma kuidagi rohkem igapäeva mõtteid ja ma tegelikult igatsen seda täiega. Seda vabalt kirjutamist. Ja sellise postitused on teiste blogides ka minu lemmikud! Ja annavad mulle nii palju jõudu juurde. Aga julgust olla ISE aus on viimasel ajal kuidagi vähe.

Kindlapeale on minu suurimaid miinuseid olnud alati see, et mõtlen liiga palju sellele, mida teised arvavad ja võtan liiga hinge, kui keegi on mind valesti mõistnud. Ilmselt seetõttu ei jõuagi ma siia enam nii tihti kirjutama, sest kohati oskan ma end väljendada niimodi (ükskõik, kui hästi ma ka enda lauseid, olekuid, postitusi läbi ka ei mõtleks), et keegi saab ikka minust valesti aru või tunneb end riivatuna. Ja siis see närib mind kurnatuseni, sest ma proovin kõik läbi analüüsida, mida olen teinud valesti. Olen proovinud enda selle ülemõtlemise poolega nii palju tegeleda ja näed, alateadlikult blokkisin peas ka võimaluse täna tulla ausalt jutustama, sest jällegi, äkki keegi arvab, et olen nii nõrk, naiivne, mõttetu muretseja. Ehk olengi ja tõde on lihtsalt valus?

Tegelikult ei ole ju midagi tõsist lahti ja siit ei tule šokeerivat avaldust a la teemal, et minu & Tõnu vahel on käärid (nagu tavaliselt sellised ausad teadaanded paaridelt tulevad, kes pealtnäha nii hästi kokku sobisid ja siis sa vaatad tagantjärele salaja nende ühiseid pilte ja mõtled, kuidassss on see võimalik). Meie vahel on kõik super ja Tõnu on alati mu maailmanunnum tegelane! Kuigi Tõnuga on natuke see postitus seotud küll.

Ja seotud on ta “natuke” niimodi, et järgmisel suvel me abiellume (❤ aah, liblikad) ja olen sellele päevale mõeldes nii elevil, aga kurb tõsiasi on see, et ma olen enda välimuse ja enesehinnanguga elu kõige madalamas punktis. Ma tahan hirmsasti siit välja saada, et olla meie pulmas enda parimas vormis… nii sisemiselt, kui ka välimiselt. Ma tahan enda pulmas olla ilus ja seda täiel rinnal nautida.

Ma olen naaagu hakanud ja ei ole ka hakanud tegema enda elus muudatusi, aga elu on kohati nii hektiline, rutiinist väljas ja ka järjepidevust mul pole. Kui kohe tulemusi näha ei ole, siis annan alla. Või alati, kui hakkan trenni tegema suure entusiasmiga, siis suudan haigeks jääda ja jälle olen reelt maas. Aga ma ei taha enam kauem elu ning tervist sellise ebastabiilsuse ja iseloomuta põletada ning aina rohkem ebakindlust endas süvendada.

Ja niimodi ma olen vaaginud erinevate toitumiskavade ning trennide vahel, mõelnud-analüüsinud, mida võiks teha. Olen mõned korrad Orgu kava pikendanud, proovinud teha mingid menüüplaanid valmis, aga no kuidagi ei lähe. Pigem samas olnud alati “tiim Orgu”, sest jälgin teda juba aastaid sotsiaalmeedias ning mulle meeldib see kirg, millega ta enda tööd teeb ja tahaksin väga selliseid inimesi toetada… Aga meil Tõnuga kuidagi ei läinud see kava käima.

Kuna aga kõik teised minu ümber on aastaid olnud pigem tiim Fitlap ja seda läbi-lõhki soovitanud, siis mõtlesin, et hea küll, proovin selle lõpuks ära. Ning mul jäi suu lahti, kui trükkisin sisse enda ideaalkaalu numbri ja saavutamise tähtpäevaks oli meie pulmakuupäev. Ma olen alati olnud selline märkide uskuja ja teadsin, et SEE PEAB OLEMA MÄRK! Kui sel hetkel tuli ekraanile meie pulmakuupäev, siis ma mõtlesin, et see on hetkel täiesti minu võimuses, et olla meie pulmapäeval rahul enda peegelpildiga… Maailm annab mulle signaali, et see on võimalik ja nüüd pole muud, kui pingutada.

Muidugi suutsin ma juba ebaõnnestuda ja päeval, kui pidime toitumiskavaga alustama, magasin ma sisse ning ei jõudnud meile kahele midagi valmistada. Minu & Tõnu elurütm on hästi erinev ja mina täielikult ööinimene ja tema funktsioneerib paremini hommikuti ning seetõttu on meie elu suhteliselt hektiline, kus ei eksisteerigi hommikusööke. Väga harva ka normaalseid lõunaid – põhirõhk läheb ikka õhtule ja väga tihti sööme väljas, haarame kiirelt miskit poest või tellime restost.

Tõnu läheb hommikul kindlaks kellaajaks tööle, aga minul võib päev alata ka kell 10, sest minul pole kindlat graafikut ja toimetan pigem kella 2ni või 3ni öösel ja hommikuti – magan nagu notike! Ja Tõnu pigem ärkab tasakesi vee all, kui teeb endale midagi süüa ja kui mina hommikul ei ärka, siis tema ka ei söö. Samas kokkab ta väga tihti just õhtuti, ehk meil ongi selline vaikiv kokkulepe, et mina hoolitsen hommikute, tema õhtute eest – sest mul on lihtsalt vabamad hommikud. Aga ma olen kehv koduperenaine ja armastan hommikuti magada. :( Kuid see on jällegi üks suur miinuskülg minus, mida ma tahan lõpuks ometi muuta. Ma ei taha olla elu lõpuni see poole ööni rabeleja, vaid minna õhtul magama koos Tõnuga ja koos temaga ka ärgata.

Ja seetõttu mul jälle üks hommik sassi läks, sest toimetasin poole ööni enda asju ning hommikune uni oli ju nii magus. Ja siis enne Tõnu äraminekut loomulikult süüdistasin end ning kurvastasin, et olen ebaõnnestuja ja oleksin jälle peaaegu käega visanud, et ahh, ei hakka mina seda toitumiskava tegema (kuigi külmkapi sisu sai eelmisel päeval selle järele just planeeritud), aga sellel hetkel ei lasknud Tõnu mul murduda ja ütles, et tema läheb nüüd küll tööle, aga mina pean talle tunni jooksul saatma pildi, et ma olen kava järgi proovinud endale toitu teha. Mina muidugi jonnisin vastu, aga pärast pikka veenmistööd ma selle pildi talle saatsin ja ma olen nii tänulik, et ta mind motiveeris. Ma oleks 100% jäänud diivanile nukrutsema, kui ta poleks mind utsitanud.

Selline hommikusöögi pilt talle siis “tõestusmaterjaliks” saadetud sai ja kuigi see vb ei näe üldse nii sätitud välja, siis maitses väga hästi! Ja tükk tööd oli selline kogus ära süüa. Pole üldse harjunud.

Tõnuga vaatame ka neid koguseid ja imestame, et kuidas on see kõik võimalik ära süüa? Minul veel kuidagi, aga Tõnul on küll kuidagi eriti ulmelised kogused ja kuigi ta on suur mees, siis ta pole harjunud niimodi sööma. Vahepeal mõtleme, et kas teeme ikka kõike õigesti ja arvutame mitu korda numbrid üle, et kas see kõik on ikka õige. Aga toidud on väga maitsvad olnud, kõht püsib kuni uue toidukorrani täis, tuju on nii hea ja mingeid isusid ka ei ole. Aga me oleme seda ainult paar päeva teinud ka.

Oeh, nüüd tekkiski selline mahalaetud tunne ja uuesti ka mõttehetk, kas peaks vajutama publish nuppu või jätma hoopis mustanditesse? Pärast viskan nädala pärast käega ja sellest ei tule midagi välja? Jälle ebaõnnestun suure hurraga alustatud asjaga? Samas kui see toitumiskava õpetab meid hommikuti jälle sööma ja toob tagasi kokkamis-harjumuse, siis äkki juba see on pool võitu? Dunno.

Vahepeal jälle mõtlesin, et ma enne ei jaga üldse seda Fitlapi teekonda, kui mul pole mingeid võrdluspilte, sest hiljem on piinlik, kui asi jälle ei õnnestu. Aga samas on mul selline krutski sees, et tahaks ikka jagada, arutada ja sisimas on ikka see mõte, et äkki kui ma jagan, siis mul on “väike kohustus” lõpuni minna? Ja retseptid tunduvad nii põnevad, et vahepeal nagu tahaks täiega ikka instas mõnda pilti jagada ja teisi utsitada, sest teiste jagatud pildid motiveerivad mind küll väga!

Mis teie üldse arvate? Kas teid pigem huvitavad sellised postitused/mõtisklused, pildid toitudest, kogu see tervislikkuse teekond või pigem seda jagatakse juba liiga palju?

Mul oleks sellest niii palju abi, kui te enda mõtteid jagaksite. ❤

Sharing is caring...Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter
Pin on Pinterest
Pinterest

Hauka laat 19′ & uuendasin poodi!

Mu armsad! Tahtsin öelda kõigile suur-suur aitäh, et meile Hauka laadal külla tulite – ma ei väsi kordamast, et naudin 100% laatadel ja messidel käimist, sest see energiavahetus teiega annab mulle nii palju jõudu juurde! Mul on selline tunne, et ma käingi läbi teie ennast laadimas (khm, ma loodan, et ma ei kõla nüüd nagu energiavampiir) ja positiivset energiat kogumas. Ma ei oska sõnadesse piisavalt ilusalt panna kõike seda, mida te minu jaoks tähendate. Kui väga ma teist hoolin. Kui väga soovin, et see kõik headus, mis te Sandrelle Beauty boksi endaga alati kaasa toote – ka teie ellu kümnekordselt tagasi tuleks.

Mul on nii-nii-nii hea meel, et meil on kujunemas pisikene kogukond ilusatest ja südamlikest inimestest, kes üksteise vastu nii head on. Vaatan seda alati nii suure tänutundega kõrvalt, kui võõrad inimesed leti taga omavahel jutustama asuvad ja nii suure headusega üksteisele tooteid tutvustavad, üheskoos lõhnu avastavad ning uusi tooteid uudistavad. Te olete üksteise jaoks küll võõrad, aga see mõnus aura teie ümber nagu liidaks teid. Seda on nii uhke kõrvalt vaadata! Viimasel päeval ütles üks paarike, et meie telgis on kuidagi nii ilus ja haldjalik olla… ma usun, et selle tunde tekitas neis teie kaasatoodud hea energia!

Ma olen nii-nii tänulik kõikide nende ilusate sõnade eest ja et te mind endiselt usaldate, minusse usute ning jätkuvalt meid külastate. Nii südantsoojendav on näha tuttavaid nägusid, inimesi, kes on meiega olnud juba alguses peale ja nii ilus on näha ka seda, kuidas te läbi aastate muutute. Minu südamesse on näiteks täiega pugenud üks paarike (šau, Merike!), kes alguses külastas meid kahekesi, mõni laat hiljem ootasid nad titat ja juba järgmisel korral kohtusin ma nende beebsu, pisi-Sandraga. Nädalavahetusel läks mu süda nii soojaks, kui ma jälle neid nägin! Nad on nii armsad ja Sandra on juba nii palju kasvanud. Sellistel hetkedel tajud kohe eriti, kuidas aeg lendab nii ruttu!

Olen niiiii tohutult tänulik enda kõige mõnusamale Sandrelle Beauty tiimile, kelle üle olen nii-nii-nii uhke! Võtsin ühel ülikiirel hetkel korraks aja maha, minna kogu see melu kaamerasse jäädvustada ja kuna telgi ümber oli järsku nii palju inimesi, siis ma ei pääsenud sinna ise enam ligi. Ja siis ma vaatasin neid kolme kõrvalt ja lihtsalt nautisin. Naeratasin ja olin ülevoolavalt õnnelik. Kui ilus olid neid vaadata! Kui rõõmsad, toredad ja heasüdamlikud nad on, kui palju hinge nad Sandrelle Beautysse panustavad. Aitäh armsad Musu, Kellu & Muffu, et mind nii palju aidanud olete!

Esimese õhtu lõpuks potsatas Instagrami aga selline armas kirjake, mis tuju nii-nii heaks tegi ja mind nii liigutas! See oli nii vajalik hingekosutus pärast pikka ja väsitavat päeva ning lugesin seda kirja õhtu jooksul mitmeid kordi. Kuidas keegi oskab üldse nii ilusasti kirjutada? Aitäh Sulle südamest, Sandra (nii tore, et mul selles postituses nii palju Sandratest juttu on❤)!

Tulles nüüd aga postituse pealkirja juurde, siis mida me sel korral teisiti tegime? Meie kõige-kõige suurem murekoht on igal aastal see, et meid ei leita üles või kui lõpuks leitakse, on soovitud asjad juba otsas. Seetõttu mõtlesime sel korral telki kaunistada suurte roosade õhupallidega, et juba kaugelt oleks meid näha ja tundub, et sellest oli nii palju abi! Vähemalt väga paljud ütlesid, et ainult tänu roosadele õhupallidele nad meid leidsidki. :) Jess, töötas! Igaks juhuks ütlen ka tulevikuks seda, et kui midagi drastiliselt ei muutu, siis me oleme igal aastal täpselt sama koha peal müümas. See on meie peretuttavate koduhoov ja nii kaua, kui oleme lahkesti sinna oodatud, plaanime me sinna jääda.

Nende roosade õhupallidega oli loomulikult ka päris korralik seiklus! :D Kes minu Instagrami (@sandrellle) jälgivad, siis need ilmselt nägid, kuidas terve meie buss oli roosasid õhupalle täis… Ja neid oli seal bussis kõigest 6. Mina tahtsin aga tellida 12tk! :D Hea, et Tõnu veel viimasel hetkel küsis, et mitu õhupalli ma siis lõpuks tellisin ja vastasin talle nii muuseas, et 12 tükki võtsin… :D Ma ise küll mõtlesin, et kui suured need õhupallid ikka olla saavad… need on ju lihtsalt, õhupallid? Natukene suuremad (60cm diameetriga), kui tavalised õhupallid, aga no siiski – õhupallid. Küll ära mahuvad! Aga jep, kui need õhupallid meile maja ette jõudsid, siis hakkasin küll südamest naerma. Nii blondu olen ikka!

Vaevu mahtusid need tellitudki ära ja ülejäänud kaup & mööbel tuli ju ka bussi mahutada. Ja nii me maale sõitsimegi, suured roosad õhupallid & kass autos. Õnneks jäid õhupallid terveks ja pidasid vastu neljapäevast-pühapäevani nii sise-, kui ka välitingimustes. Seetõttu suured tänud luckyman.ee‘le, et teie peale alati lootma saab jääda ja et andsite endast kõik, et need oleksid võimalikult vastupidavad! :) Ja et kannatasite ära ühe blondiini otsustamatuse! :’D Kuna õhupallid olid pühapäeval endiselt veel nii ilusad ja pidime Viimsisse tagasi sõitma väiksema autoga, siis otsustasime õhupallid meie telgist möödujatele ära jagada – et need õhupallid ka teistele rõõmu tooks! Meile tõid nad küll palju elevust, rõõmu ja armsust! Järgmisel aastal vaatame, äkki õnnestub õhupallidele “Sandrelle Beauty” ka peale trükkida, siis on veel paremini meid näha!

… ja nagu ilmselt ülemistest piltidest juba nägite, siis sel korral esitlesime ka täiesti esimest Sandrelle Beauty bännerit, mis sai nii-nii palju kiidusõnu. Juhuu!! Selle pildi autor on armas Pihella, kes joonistas selle tegelikult uue e-poe jaoks ja kuna mulle tohutult see meeldis, otsustasin ka bännerile lisada. Meie armas disainivõlur IIWY aitas mul mõtted aga bänneriversiooni panna ja mul on nii hea meel, et see sai täpselt selline, nagu ette kujutasin! Puhas, helge & lihtne! Marsan Print aga aitas selle ülikiiresti ja kvaliteetselt välja trükkida ning kui ma esimest korda selle lahti rullisin, siis mul oli nii hea meel! See sai minu meelest nii võrratu! Usukumatu, kuidas ka selline väike asi nagu reklaambänner mind nii elevile suudab ajada. :)

Sel korral tegime laadale kaasa rekordarv tooteid (isegi mitte ükski jõululaat pole me nii palju asju kaasa teinud) mõttega, et saan hiljem kindlasti mõned asjad ka e-poodi panna, aga noup. Ma olen ikka veel hämmingus ja ma ei ütle seda üldse sellepärast, et kuidagi humble mõjuda või tagasihoidlik olla. Ma olen siiani hämmingus, et me läksime koju tühjade kastidega. Meil olid pühapäeva lõunaks laual ainult lumi kehasufleed ja paar küünalt…. ma ütlesin Kellule korduvalt, et ma lihtsalt ei usu enda silmi. Nagu, kuidas see võimalik on? Kuidaaaaaas?

Mul oli nii-nii kahju pühapäeval näha paljude pettunud nägusid, kui avastasite, et kõik asjad otsas on… :( aga me sel korral tõesti pingutasime nii hullusti ja alustasime üle kuu varem ettevalmistustega, et kõike jaguks. Te olete ikka heas mõttes kreisid mul, armsad! ❤

Seetõttu on pärast laata olnud e-pood ikka veel nii tühjavõitu… ma pole saanud ka asju juurde teha, sest tõmbasin ennast laadaks ettevalmistudes materjalidega nii nulli, aga tellisin hetkel kiiruga Eestist mõned asjad (muidu enamjaolt tellime me toorainet välismaalt ja suurtes kogustes, aga neil pikk tarneaeg ja poleks jõudnud enne puhkust kohale) ja sain e-poodi lisada natukene üht-teist. Kuna papaia asju soovitakse hetkel kõige rohkem ja mul on ka täielik purkide kriis, siis lisasingi üles papaia kehasufleed, vahustatud kehakoorija, sillerdava kehakoorija (uuuuuus!), mõned toaparfüümid, granaatõuna sädeleva suflee ja veel nipetnäpet.

Kuna aga suundume reede õhtust spontaansele puhkusele ja oleme tagasi alles septembris, siis saaksingi pakke kokku panna veel neljapäeval ja reedel – nii et soovitan kiirustada, et saaksite veel enda varusid täiendada või kingituseks mõeldud augustikuu asjad ära tellida. :)

Mõnusat uudistamist! sandrellebeauty.net

Suur-suur aitäh veel kord kõigile, kellega Hauka laadal kohtusime ja aitäh, et muutsite selle taaskord nii imeliseks! Põhja-Eesti rahvale olen lähemal juba oktroobris, kui toimub sügisene Tallinna ilumess! ❤

Sharing is caring...Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter
Pin on Pinterest
Pinterest

19.02.2019 – MEIE KIHLUMISLUGU!

*hoiatan ette, et sellest tuleb niii pikk postitus, et võtke kindlasti tassike kohvi või teed lugemise kõrvale. :)

Lõpuuuks jõudsin ma meie kihlusvideo monteerimiseni ja viimane öö/päev on kõike meenutades möödunud päris emotsionaalselt. Olen selle video tegemist kogu aeg edasi lükanud, sest nii kiire on olnud (heh, kas kõlab üllatusena?) ja kui ühelt messitrallilt maha saame, on kas e-poes palju tellimusi või järgmise laada ettevalmistus ukse ees. Näiteks nagu praegu – peaksin tegelikult iga vaba hetke Hauka laadaks valmistuma, aga mõtlesin, et mul on ka edaspidi kindlasti palju tegemist ja tahtsin võtta aja, et lõpuks blogida ja kõigest lähemalt rääkida.

Tegelikult oli meie jaoks ajastus video monteerimiseks igati hea, sest just hiljuti saime paika enda pulmakuupäeva (huhuhuu!) ja peokoha ning pulmateemad on meil igapäevaselt õhus. Nii-nii põnevil oleme! Kuigi ma ei kujuta ette, kuidas leiame kõige-kõige kõrvalt veel aega pulmi planeerida, aga oleme tasapisi juba algust teinud ja unistame selle poole ja räägime pulmadest ilmselt iga päev.

Pisikene puhkus veebruaris oli tohutult oodatud, sest ma polnud veel päris hästi jõulutrallist toibunud, 2019. aasta alguses oli palju üleelamisi, kus muuhulgas lõpes meie kutsakese Lucy elu, keda tänaseni lihtsalt nii väga igatsen.

Ja minu üllatuseks oli meil ka aasta alguses kuidagi megapalju tööd ning mäletate kindlasti ka ise seda tunnet, kuidas talv ei tahtnudki nagu kunagi lõppeda. Seetõttu olin ma veel kuidagi eriti õnnelik, et Tõnu meile väikest põgenemist planeerib ja seda kõike minu eest ka salajas hoiab. Põnev närvikõdi oli (aga samas mitte kordagi eelaimdust, et see nii ilusa tähenduse saab – paljud teised juba aimasid!). Mul oli sünnipäevaks ainult üks soov (enne üldse mingeid reisiplaane), et ma tahan selle veeta kusagil spaas max mõnnatades, end täiesti välja lülitades.

Tõnu andis mulle siin-seal vihjeid, et reisile peaksin kindlasti kaasa võtma bikiinid ja suvisemad riided, mis loomulikult tekitas minus veel rohkem segadust. Soojale maale me ilmselgelt ainult 4 päevaks reisi ette ei oleks võtnud ja Euroopas pidi siis olema veel külm. Enda spaa soovi olin ma selleks hetkeks loomulikult ka juba ammu unustanud, sest hei, tühja see spaa, kui saab lennukile!

Me ei ole varem ka täpselt meie aastapäeval kusagil reisil olnud ja see tekitas veel ekstra mõnusa tunde, et saame nii paljusid asju eemal kõigest tähistada. Ja Tõnu valis tähistamiseks kõige ideaalsema riigi üldse, Itaalia – koht, millest meil iialgi küllalt ei saa. (Me just eile Tõnuga arutasime, kuidast juba täiega Itaaliat igatseme, nii et aastas vähemalt kaks korda sinna jõuda oleks meie jaoks ideaalse elu eliksiir, hihi.)

Ja minu üllatuseks oli Itaalias nii-nii-nii soe! Praegu tagantjärele videot vaadates ilmselt ei ole see soojuse ülistamine midagi erilist, aga Eestis oli meil siis tõeline talv ja k õ i k olid sellest väsinud. Kaasaarvatud mina, kes ma armastan jõule, talve, külma.

Me olime Itaaliasse jõudes tohutult väsinud, ca 30 tundi magamata, Tõnu oli haige, oli hästi kuum ja tundus kõrges palavikus ning tal läksid lennust kõrvad nii lukku, et ma täiesti tõsiselt muretsesin tema tervise pärast. Sellest hoolimata ei tahtnud ta meie esimest päeva Veronas maha magada, vaid läksime ikkagi linnapeale avastama ja lõpuks olimegi 40 tundi magamata. Kuid 13 tundi und tegi olemise palju paremaks ja tasapisi hakkas ka Tõnu tervis paremaks minema.

Hihi, ütlen vahepalana seda, et Tõnu olevat sõrmust endaga kaasas kandnud viimased kolm reisi ja ta kartis, et selle tervisestreigi pärast ei õnnestu ka sel korral ideaalset hetke leida.

Sain ka enda spaa-unistuse sel reisil realiseeritud ja seda kohe kolmekordselt! Tõnu võttis minu soovi ikka väga tõsiselt ja ma nautisin seda täääiiiiieeeegaaa! See oligi konkreetselt üks mõnnamise reis ja ma leidsin end väga tihti mõtlemas, et ahhh, ma armastan enda elu. Ma armastan seda, et ühel hetkel paneme me veri ninast väljas mõlemad hullu ja teisel hetkel saamegi endale sellist lõõgastust, rahu ning maailma kõige ilusamate vaadetega spaasid lubada. Ma ei oska seda tunnet sõnadesse panna, aga see on selline marguäge sisemise rahu tunne. Et me töötame tohutult ja sellel on tulemus.

Minu üheks elu kõige mõnusamaks kogemuseks oli QC Terme Dolomiti külastamine – spaa keset Itaalia Alpe. Ma lihtsalt ei suuda seda sõnadesse panna ja ilmselt ka ükski pilt ei anna edasi seda maagilisust, seda peab tunnetama. Ütlesin Tõnule ka kohapeal, et ma poleks üldse osanud sellisest kohast unistadagi. Mul polnud aimugi, et selline koht olemas on! See oli tõeline maapealne paradiis, kuitahes klišeena see ka ei kõlaks! Ja just eriti mõnus oli seal talvel käia, sest kõik need basseinid-vannid-saunad keset pisukest lund ning kargust oli täiesti omaette kogemus. Kui palju mõnusaid lõõgastavaid tšillimisruume seal oli, kõik need lõhnad-muusika-interjöör, aah. Ma ei mäleta, millal ma viimati nii õnnelik ja millestki niiiii vaimustuses olin ning kindlasti Tõnu ka märkas seda.

Ma ei tea, kas meil õnnestub keset pulmaplaneerimist kohe järgmisel aastal sinna tagasi minna, aga me tegime endale lubaduse, et QC Terme spaadesse peame igal aastal jõudma (neid on üle Euroopa mitmes kohas) ja kindlasti peame me iga-aastaseks traditsiooniks tegema selle, et läheme enda kihluspaika tagasi.

Lisaks kõikidele nendele spaatamistele, saime me viimasteks öödeks endale nii-nii-nii võrratu ööbimiskoha, magamistoast otse vaatega Alpidele. Taaskord, mitte ükski pilt-video ei anna edasi seda tunnet, seda mingit seletamatut rahu, mida mäed ja eriti too koht seal minus tekitas. Ma ei armasta suusatamist ega muud sarnast talvesporti, aga mägesid ma jumaldan. Nad on enda suursugusega kuidagi võimendavad. Ja see vaade seal tegi mind nii õnnelikus – ma nutsin, kui sinna esimesel päeval jõudsime. Ja mõelda vaid, et peaaegu oleksime me sellest kohast ilma jäänud. Keegi oli booking.comis miskit soperdanud ja selgus, et meil polegi võimalust sinna minna, aga siis Tõnu helistas ja me saime kõik korda!

Ja sinna jõudes olingi ma nii võlutud ning õnnelik, et selle koha ikkagi saime. Kui me esimesel õhtul end seal spasse sättisime (sellel majutusel oli ka pisikene spaaosa), sõime, mulli jõime, siis mul mõtetes käis küll korraks läbi see, et vot, see oleks niiiii ideaalne koht kihlumiseks. Et ma oleksin nii tänulik, kui Tõnu just sellises kohas kunagi küsiks. See koht oma mägede võimsusega oli täpselt selline, mis ei nõudnud mingeid muid trikke ega vilesid, lilli ega millegi sättimist, see oli ideaalne täpselt loomulikult.

Sinna ei olnud mitte midagi juurde vaja, kui ainult meid ja seda vaadet. Loomulikult ma ei öelnud seda talle, sest ma pole kunagi tahtnud teda suruda või kuidagi sõrmust välja pinnida või tema jaoks midagi ebamugavaks teha. See jäi lihtsalt minu salajaseks unistuseks, sest Tõnu ei andnud isegi ühtegi vihjet välja, et miskit võiks toimuma hakata ja ta oli sama armas ning hea, nagu ta mul alati on. :)

Viimasel hommikul mäletan ma nii hästi seda kurbust, mis minus oli… ma ei tahtnud ÜLDSEEE ära minna ja ma olin niiii kurb, et meie mõnnamine on läbi saanud… Oleks tahtnud sinna igaveseks mõnulema jääda.

Samal ajal kui ma rõdupeal veel viimast päikest võtsin ja end niisama sättisin ning meikisin, siis hakkas Tõnu kuidagi detailidele tähelepanu pöörama ja filosofeerima, kuidas ta sooviks elu lõpuni minuga sellistele reisidele minna ning see ei jää kindlasti meile viimaseks. Siis mul käis kõhust jõnks läbi, sest me pidime 15 minuti pärast all olema ja majutuse üle andma ning tavaliselt sellistel hetkedel ta ei võta aega analüüsimiseks ja jutustamiseks, vaid pigem korjab viimased asjad ruttu kokku ja ootab, millal rutturuttu enda meigiga lõpuks valmis saan.

Selle asemel kudrutas ta mul kõrval ja rääkis, kui ilusasti ma päikese käes sillerdan ja kui ilusad kivikesed mul küünte peal on (siis ma mõtlesingi, et hmm, mul oli geellakk nende kivikestega juba 2 nädalat peal, aga okei musu, hea, et meeldib).

Tõnu nüüd tagantjärele on öelnud, et ta tollel hetkel istus ja vaatas mind ning ma tupsutasin endale näole tema sõnul “mingit säravat asja” (särav asi ehk päikesepuuder :D) nii, et särapuru lendas ka õhku ja see oli tema jaoks kuidagi nii maagiline ja ilus hetk, et kui kõik minu ümber juba nõnda särab, siis pole ideaalsemat hetke ühe särava sõrmuse kinkimiseks.

Ühele põlvele laskudes esitatud küsimusele, et kas olen nõus ka elu lõpuni temaga sellistele spontaansetele reisidele tulema, oli loomulikult vastus JAH! JAH! JAH! Muidugi!

Ma olin nii sõnatu ja šokis ja see üllatus tuli mulle nii ootamatult, sest me pidime ju just lahkuma! Meil oli konkreetselt 5 minutit, et panna asjad kokku, teha ruttu paar klõpsu-videot… “Mis see just oli?” oli segadus mu peas.

Proovisin alla admini juurde minnes pisaraid tagasi hoida, sest ei tahtnud tema ees nutma hakata, aga loomulikult küsimusele: “Kuidas te enda toaga rahule jäite?” lõin ma pisarad letti ja proovisin läbi nutu öelda, et MEILE VÄGA MEELDIS ME KIHLUSIME APPIIII ME TULEME KINDLASTI TAGASI! Ja muidu korraks segaduses (et miks ma nutan) tagasihoidlik admin läks hetkega särama ning jagas meiega rõõmu ja nii me seal kõik koos kolmekesi rõõmustasime. Ja oligi hotellitöötaja esimene, kes meie ilusast uudisest enne kõiki teisi teada sai. :)

Perele ja sõpradele rääkisime siis, kui jõudsime tagasi Eestisse. Aiii, kui esialgu ma ei tahtnud üldse koju minna, siis pärast seda MA LAUSA KIBELESIN koju. Terve tee lennujaamani poetasin pisaraid ja lennukis ei suutnud ka tuttu jääda.

Pere ja lähedased sõbrad võtsid uudise vastu tohutu emotsionaalsusega, isegi, kui see oli teada-tuntud tõde, et ühel päeval see peab ju juhtuma ja pole teist küsimustki, et meie kaks läheme lõpuni välja. Ma olin niiii rõõmus, et inimesed meie ümber nii õnnelikud olid!

Minu vanemate emotsioon oli alguses tagasihoidlik, sest Tõnu oli issilt luba küsinud ju juba tükk aega tagasi (väike meeldetuletus, et Tõnul oli sõrmus juba kolm reisi kaasas) ja ilmselt nad mõtlesid, et mis toimub… Loomulikult olid nad meie üle õnnelikud, venna emotsioon oli lahe, et PÄRISELT? NAGU PÄRISELT V? PALJU ÕNNE, ja lendas meile kaela. :D

Tõnu vanemad tõid kohe shampuse lauda ja pisardasime ja hakkasime juba plaane tegema ning nii hea meel oli näha, et nad meie üle nii õnnelikud olid… Kõige lahedamad emotsioonid olid kindlasti Tõnu õdedel Katul & Maanul, kes olid selle uudise peale kohe niiiii rõõmsad ja õnnelikud. Uudis kihlumisest on ju ilus, aga mul oli tänu nende armsatele emotsioonidele selline tunne, nagu oleksime just lotoga vähemalt miljoni võitnud! Nad on nii armsad!

Kas te ka näete seda päikese poolt peegeldavat südant sõrmuse kohal :O?

Kui me tagasi Viimsisse jõudsime, siis võtsime plaani sõrmuse väiksemaks tegemise (see oli mulle pisut suur) ja pärast seda tähistasime kihlust ühes enda lemmikrestos ning natukene sai ka sõbrannaga sünnipäeva-kihlumist tähistatud, aga sellest kõigest juba järgmistes videotes-postitustes, sest see postitus on juba liiiga pikaks läinud. :)

Kui palju tähendusrikkamaks muutus mu lemmik kuu aastas!

14.02 – minu sünnipäev 16.02 – meie aastapäev 19.02 – me kihlusime!

Sharing is caring...Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter
Pin on Pinterest
Pinterest

Kuidas meil esimesel Ilu sõnumil läks?

Huh, ja ongi Sandrelle Beauty täitsa esimene Ilu sõnum seljataga! Oli tohutult põnev kogemus ning kartmiseks ei olnud üldse põhjust. Saime väga ilusti hakkama! Eelmise postituse jätkuks mõtlesin kirjutada, et kuidas meil messil läks ja etteruttavalt võin öelda, et nii palju seiklusi ei ole minu elus juba ammu olnud! See postitus tuleb sel korral päriselt VÄGA pikk! :D

Saime enda boksi enam-vähem juba üles seatud neljapäeva õhtul ja tohutult mugav on ikka nii. Reede lähed hops kohale, sätid veel mõned asjad korda ja saadki juba messi algust ootama jääda. Enamjaolt Tartus messidel käies ei jõua me päev varem eelmontaaži jaoks kohale ja seetõttu algab messihommik meil reedeti ülivara: et Tsirguliinast Tartusse sõita, kogu mööbel üles seada, kotikesi ette valmistada, laud korda sättida jne ja tihti vaevu-vaevu enne messi algust jõuame enda boksi valmis, riided vahetada ning juba saabki kogu trall alguse. Viimased korrad oleme muidugi olnud tublimad ja võimalikult vara püüdnud kohale minna, et rahulikult sättida, aga ikkagi jääb alati nõks aega puudu. Aga eks see on alati nii: päev enne messi jääb viimasteks ettevalmistusteks täpselt 24h puudu ja messipäeval jääb täpselt 1h puudu, et väljapanek ideaalseks sättida.

Neljapäeva õhtul ei sättinud me enda boksi veel lõplikult ära, sest ootasime veel viimase hetkeni Smartposti sõnumit, et logoga lina saabuks – aga loomulikult juhtub kõige kiirematel hetkedel alati see, et automaadid on ülekoormatud ja kuigi lina sai õigel ajal teele pandud, ei jõudnud see loomulikult neljapäeva õhtuks meieni. Mul endal on olnud täpselt sama olukord – keegi peab paki kindlasti järgmisel päeval kätte saama, kõik ülejäänud 20 jõuavad ideaalselt sihtkohta, aga JUST TÄPSELT see kõige olulisem pakk… ei jõuagi! Aga vähemalt saime messi põhipäeval ehk laupäeval selle lauale panna. :)

Olen tegelikult sellele logoga linale juba mõnda aega mõelnud, aga viimasest minutist hoolimata oli armas Liis My Unicornist nõus midagi sellist täitsa esimest kord katsetama-trükkima ja see õnnestus tal minu meeles imeilusalt! Logo jäi nii puhas, kvaliteetne ja efektne. My Unicorn teeb igasuguseid pildipatju, kruuse, särke ja termoseid, mis on ideaalsed kingituseks, kodusisustuseks või firmameeneteks. Liis üllatas mind lisaks ülikauni kandekotiga, kus on Sandrelle Beauty logo peal – ma ei ole jõudnud sellest veel pilti teha, aga siit (link) saab näha, missugune see umbes välja näeb. Nii uhke oli sellega ringi jalutada, nii imetlen enda logoga asju! :P

Esimene mess ilma Tõnuta :(

Miks ma seda messi tegelikult kõige rohkem kartsin oli see, et ma pidin täiesti esimest korda hakkama saama ilma Tõnuta. Ta on iga pisemagi laada või messiga minuga kaasas olnud ja ta on ju tegelikult nii suur osa minu tegemistest, ta annab mulle nii palju tuge ja turvalisust ning ma tean, et tema kõrval olles ei saa minuga mitte kunagi ja mitte midagi juhtuda. Ta teab, kui ebakindel hiireke ma tegelikult olen ja kui väga ma pabistan enne messe ning ta on nagu selline kaitsev haldjas mu kõrval, kes juba ühe kallistuse või paiga nii palju tuge annab. Ma muidugi teadsin, et mu armas sõbranna tuleb mulle appi ning annab endast kõik, et Tõnut võimalikult vääriliselt asendada ja 100% tegigi seda, aga ta sai väga hästi aru ka sellest, miks ma Tõnut igatsen. See on ju loogiline, et mitte keegi siin maailmas ei asendagi teda ega ei peagi. Tõnu andis enne äraminekut mulle veel nii armsa pep-talki, et me saame hakkama, kõik läheb hästi ja kui ilus meil kõik seal on. See tõstis täiega tuju! ❤

Tõnu puhul nii messidel/laatadel (kui ka tegelikult päriselus) on suurimaks tugevuseks tema vahetu suhtlemisoskus, ta on alati nii hea suhtleja ja oskab toodetest uutele inimestele palju paremini rääkida, kui mina. KUI palju ma olen saanud uutelt klientidelt pärast erinevaid messe tagasisidet, et kui sümpaatse ja sooja tunde Tõnu neis tekitas ning tahavad teda veel ekstra selle eest kiita. See teeb alati südamele nii pai, et ta suudab keset seda minu roosamanna maailma toimetada. Paljud uurisid nüüd Tallinnas ka tema kohta ja keegi isegi ütles, et täpselt üks mehine mees sobiks boksi selle roosavahu vahele ja mul oli täiega, et JAAAAAAAAAAA, MUL TAVALISELT ÜKS KAHEMEETRINE ONGII!!! :(

Lisaks mina olen tegelikult selline hästi tagasihoidlik ja totaalselt halb müügiinimene, ma lihtsalt kuidagi ei oska ja ei julge midagi üles haipida ning seetõttu ongi meie boksi juures tavaks see, et juba laua taga uudistavad püsikliendid müüvad uutele uudistajatele tooteid. :D :D :D Ma olen müügis tõesti väga halb… sorri!

Ma ei taha üldse kellelegi peale käia või kõlada nagu müügiinimene, kuidagi tahan, et inimesed ise veenduksid toodete headuses ja seetõttu mulle meeldib ka jagada instagramis teiste inimeste tagasisidet näiteks… et kogemused räägiksid enda eest. See tundub minu jaoks kuidagi palju mõnusam kui see, et ma ise hullult kiidaks neid. Ja seetõttu ilmselt paljud uued kliendid messidel alati imestavad, et mina olen nende toodete taga, sest ma räägin nii tagasihoidlikult ja ebakindlalt oma toodetest – nagu oleks esimest päeva tööl. Kellugi minu kõrval, kes oli täitsa esimest korda messil kaasas, sai minust 10x paremini toodete seletamisel hakkama. :D Nii uhke ja hea tunne oli teda tegutsemas näha. :) Ilmselt kohtute te temaga väga palju ka tulevastel messidel, sest ta oli tõesti väga abivalmis ja tubli asjataja mul! Ma tahaks siia panna nüüd ühe pildi, kus me koos oleme, aga kuna Kellule ükski pilt ei meeldinud, siis ma ei hakka teda kiusama. ❤

Tere jälle, lukuabi!

Kui nüüd aga seiklustest rääkida, siis… reedesed päevad, olgu see siis Tartus või Tallinnas, on meie jaoks alati suhteliselt kreisid, sest just siis saab näha kõige suuremat valikut ja paljud meie püsitellijaid püüavadki just esimesel päeval kohal olla. See tähendab aga seda, et esimese päeva lõpuks oleme me omadega suhteliselt läbi. Messi lõpus pakkisime siis tühjad kastid kokku, viisime auto peale järsku käib mu seest selllllllllllline judin läbi. KODUVÕTMED!!!! Need jäid ju Tõnu auto peale ja ta on poissmeeste õhtul RIIAS! No täitsa lõpp… Mulle tegelikult üldse ropendamine enda puhul ei meeldi (kui teised vannuvad, siis on naljakas :D) ja ma püüan ennast jälgida, aga siis ma küll vist ütlesin seal kaubavärava juures päris kõvasti, et pe*sseeee küll. :D :D :D :D Ühest küljest jaa, ma tahtsin nii koju pessu, pehmed sussid jalga panna ja midagi head süüa (sest messi ajal ei suuda suurest närveldamisest peale smuutide mitte midagi süüa), aga seda kõike oleksin ma saanud ka Kellu juures teha. Kõige suurem mure oli mul loomulikult enda Sipsiku pärast, kes kindlasti juba ustavalt kodus süüa ootas.

Mis seal siis ikka, mitmeid aastaid tagasi, veel Lastekodu tänaval elades pidin lukuabi endale appi kutsuma, nii siis ka seekord. Mina muidugi autos juba pisarates, sest NÄETE, MA EI SAAGI ILMA TÕNUTA HAKKAMA! KÕIK! SELLINE NÕRGUKE SIIS OLENGI! Nii, kui Tõnu ära, on jama majas… helistasin alandlikult Tõnule, et tahtnud üldse party pooper olla, aga taaskord nii rahulikult oli toeks ja seletas, et mis seal ikka, kutsu lukuabi ja saad ilusti tuppa. Pole probleemi, see ju kõigest raha. (Ma hakkasin nuuksuma, et näed, nüüd läheb minu rumaluse pärast raha lihtsalt tuulde). Kellu ka proovis rõõmustada ja enda naljakatest äpardustest minu tuju tõstmiseks rääkida ning lõpuks me juba teel Viimsisse juba südamest naersimegi. Oeh, Sandra ja tema emotsioonid… :)

Võtsime netist esimese ettejuhtuva lukuabi numbri (sest neid on nii palju, mille vahel siis valida?) ja õnneks sattus meile väga mõistlik noormees, kes ütles “pole probleemi” ja oli hetkega meil abis. Siis aga olin ma mega tänulik, et kodust lahkudes ukse ainult alumise lukuga kinni panin, sest ülemine lukk on pisut keerukam ja siis nad poleks saanud ilma suurema lõhkumiseta ust avada. Vähemalt nii palju vedas ja ta tegi ukse niimodi korda, et saame vanu võtmeid ikka edasi kasutada. Õnnnneks oli üks paar võtmeid veel kodus, küll ilma koridori võtmeta, aga vähemalt sain ma järgmistel päevadel ukse ikka lukku panna ja kodu ning Sipsik jäi minust turvaliselt maha.

Reedel pärast kogu seda möllu käisime kosutuseks sushit mugistamas ja kõhud olid hiljem nii täis, et ootasin ainult voodisse vajumist. Kuna mõned asjad said juba otsa, siis kaalusin nende juurde tegemist ja alguses mõtlesin küll, et ohhhh, ma vist ei jaksa. Aga siis hakkasin mõtlema sellele, kui tänulikud ja armsad te selle üle olete, kui teile ostuga kaasa ka väikse testri panen ja kuna mul oli kleepse natukene veel üle, otsustasin neid lisaks veel kaasa teha. Endal silme eest juba virvendas ja jalad olid istumisest-kükitamisest nii läbi, aga I did it, juhuuu!!

Ehhh… võtmesaaga jätkuks… Ega Rumaluke muidugi enda kogemustest ei õpi ja kiirustasin esmaspäeval küünehooldusesse ja unustasin enda koduvõtmed TAAAAS MAHA, sel korral TAKSOSSE! No tsiiiiiiiis, Sandraaaaaa!!! Sain need tänu ausale Bolti juhile hiljem ilusasti kätte, aga no nüüd edaspidi pean küll koduvõtmed nööriga kaelas ringi käima. :))))))))))))))))

Teine päev: valeraha katse

Hehehhheeeee, ega loomulikult meie seiklused sellega ju ei lõppenud. Laupäeva hommik algas muhedalt, käisime käsipesulas vahetusraha jaoks paberraha müntideks vahetamas, aga parasjagu üks mees pesi bussi ja tahtsime talle öelda, et me kiirelt vahetame raha ära ja siis läheme eest ära. Tema aga arvas, et tahtsime tema käest ca 100€ müntideks vahetada ja siis me keset bussipesu üritasime selgeks teha, et masinas saab kenasti mündid kätte, et temast ei taha me midagi – kui ainult seda, et ta meid enne messipäeva täis ei pritsiks :)))

Laupäev oli üpris töökas, rahvast oli palju, käed ja jalad on sõna otseses mõttes tööd täis, aga ainuke erinevus oli see, et kui Tartus on hästi palju püsikliente ning tohutult tuttavaid nägusid, siis Tallinnas olid põhimõtteliselt kõik uued kliendid. Ja pea iga teise kliendiga suhtlesin ma vene keeles. Meile küll öeldi, et venekeelt kõnelevaid kliente on palju, aga ma ei arvanud, et niiiiii palju. Oiii, kuidas ma sain enda vene keelt puršššššida. Selline praktika, et oi-oi-oi! Aga mul on täiega hea meel selle üle, sest praktikat on mul vaja ja vene kliendid on alati niiiii armsad ning üldse ei pahanda, kui tohutu aktsendiga räägin. :)

Küll aga tekitas kõhedust avastus, et üks klient püüdis valerahaga maksta. Ta soovis osta üliväikse toote sajasega ja kuigi ta tundus igati mõistlik, sõbralik ning armas, oli mul niiii paha sisetunne. Ma teadsin, et ma ei tohiks seda sajast vastu võtta, see tundus mulle nii kahtlane, aga samas ma peaaegu oleksin seda teinud, sest nägin, kuidas ta ärritus ja kuidas tal oli mingisugune võim minu üle. Ma ei tahtnud enda ostjas ju pahameelt ka tekitada… Püüdsin talle vene keelt purssides selgitada, et ma ei saa nii suurt kupüüri vastu võtta, ta sai sellest korraks aru ja maksis väiksema summaga. Kuna ta aga seisis kohe mu kassa kõrval, vaatas ta raha ja ärritus veelgi, et miks ma ei saa talle selle sajase näiteks 50steks välja vahetada. Jäin endale kindlaks, ise niiiiiii halvasti tundes ja ütlesin, et ma ikkagi ei saa seda vastu võtta. Ta ilmselgelt solvus ning kõndis pettunult minema. Järgmine hetk on meil turvamehed boksis, uurivad mida-kui palju-millal-mis summaga see naine ostis, räägivad raadiosaatjasse, et on hetkel Sandrelle Beauty boksis numbriga C118 ja see kõik toimis nii kiiresti nagu filmis, et juba järgmisel hetkel jooksid turvamehed talle järele ja mul oli peas ainult mõte, et no tere jälle, seiklused….

Kuna mitmest boksist tuli juba vihje, siis oligi neil kahtlus, et kas see naine varastas minult nii oskuslikult raha, et ma seda ei märganud või siis maksis valerahaga. Õnneks ma seda 100€ vastu ei võtnud ja ilmselt ma pääsesin valerahaga maksmisest. Küll aga ma ei saa kindel olla, kas midagi kassast kaduma läks, ta pidi olema väga kaval. Nii et kui keegi on hetkel seda lugedes eksponent või on tulevikus, siis olge edaspidi hästi ettevaatlikud.

Ma ei ole mitte kunagi mitte millegi sellisega kokku puutunud, seetõttu ei osanud seda ka ette näha. Emme on mind juba ammu manitsenud, et teekarbi asemel on mõistlik mõelda lukustatava kassa või millegi sarnase peale, aga ma viskasin kogu aeg käega ja arvasin, et minuga ikka selliseid asju ei juhtu. Taaskord õppetund: järgmisele messile pean kindlasti kaasa ostma raha kontrollimise masina ja turvalisema kassa. Oeeeeeeh. :) Ma ikka nii algaja nendes messiasjades. :D

Õnneks oli turvameeskond nii abivalmis ja tuli pärast mulle appi raha kontrollima ning mind natukene ka rahustama ja edasisteks messideks nõu andma, nii et 10 puntki Ilu sõnumi turvadele, kes minu eest nii ilusasti hoolitsesid ning õigel ajal kohe platsis olid. :) Tundsin ennast sellisest intsidentist hoolimata turvaliselt.

Viimasel päeval koju ei pääsenud

Pärast seda võtme-saagat sain ma kodust küll varuvõtme, aga sellel on millegipärast algusest peale olnud puudu koridori võti. Kui eelmistel päevadel “kiusasin” naabreid ja palusin, et nad mind tuppa laseks, siis lootsin sellele ka pühapäeval. Jõuame maja ette, tassime kõik asjad kenasti autost välja ja juba helistan kõik naabrid taaskord läbi. Helistan korra-helistan kaks. Vaatan, et ka autodest on majaesine suht tühi… muidugi! Emadepäev! Loogiline ju, et kõik on kodust ära. Kellu oli nii armas ja seikles minuga hoolimata enda plaanidest kaasa… läksime taaskord sushit sööma ja naerma, et küll see nädalavahetus möödus ikka seiklusrikkalt.

Kui ca tund hiljem taas maja ette jõudsime, oli vaatepilt muidugi lõbus – alt uks lahti, vähemalt kolm naabrit asjatavad maja ees ja kõik autod on tagasi. :D Ei nu muidugi, kõik ilusti kodus. :)

Aga vähemalt jääb esimene Ilu sõnum alatiseks meelde ja isiklikest äpardustest hoolimata oli meil väga vahva! Aitäh mu suurimatele abilistele Kellule & Tõnule, kes distantsist hoolimata olemas oli!

Aitäh kõikidele armsatele sõbrannadele ja tuttavatele, kes te meil külas käisite ja toeks olite ning kõikidele pealinna ostjatele, kes lõpuks said ka Tallinnas isiklikult kõike uudistama tulla. Nii suur rõõm oli näha Lõuna-Eesti rahvast, püsikliente Tartu messidelt ja aitäh ilusate sõnad eest mu uued, armsad kliendid ning loodetavasti kohtume juba sügisesel Ilu sõnumil. Enne seda aga parampapaaa, on tulemas meie aasta teine suursündmus – augustikuu Hauka laat!!!

Sharing is caring...Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter
Pin on Pinterest
Pinterest