Viskame 2020. aastaks unistuse õhku: me oleme valmis kodustuudiost välja kolima!

Alustasin selle postituse kirjutamist 30. detsembril, aga aastalõpu toimetused tulid vahele ja lõpetasin postituse alles nüüd. :)

Täna mõtlesin niisama jagada enda mõtteid seoses veel ühe südamelähedase teemaga, milleks on loomulikult mu Sandrelle Beauty – mul on pärast jõuluhooaega olnud väga mõnus ja vajalik terve-päev-hommikumantlis “kudemise” nädalake, aga ausalt öeldes on mõtted iga päev ikka ka beauty lainel ja kuigi ma olen ainult nädala eemal olnud, igatsen ma täiega köögis möllamist & pakkide saatmist. Ja ilmselt on seetõttu viimane nädal möödunud suuresti nostalgitsedes tänavuse aasta ilusamaid hetki ja mõeldes uue aasta soovidele, unistustele ning eesmärkidele.

Aitäh, mu kallid tellijad imelise 2019. aasta eest – aitäh, et meid jätkuvalt hoiate, meid restock’idelt ustavalt tagasi ootate. Meist hea sõnaga enda sõpradele räägite ja kellegi teise unistusele niivõrd palju kaasa elate. Mulle ilusaid kirju kirjutate ja messidel juba järjekorra lõppu seistes nii sooja pilguga vaatate ja siiralt naeratate. Mhmm, ma märkan ja tunnetan seda alati ning salamisi mõtlen, et ah, millega ma teid ja selle armsuse küll ära teeninud olen… gaaash, te olete võrratud inimesed. Ilusad inimesed. Nii südamlikud! Ja ma tõesti soovin, et kõik see headus jõuaks teieni ka tagasi!

Ma ei tea, kas ma olen sellest varem rääkinud, aga iga tellimuse korral tuleb mulle telefoni väike kõlin ja minu (& kui Tõnu peaks minu kõrval olema) rituaal on alati pärast selle kõlina kuulmist öelda teile kõva häälega tagasi “aitäh” ehk ma olen tõesti-tõesti iga tellimuse eest südamest tänulik, sest ainult tänu sellele, et teie tellite, on mul selline armas asi nagu Sandrelle Beauty! Ja isegi kui ma olen tellimustesse uppumas ja väsimuse murdetipus, olen ma päriselt tänulik, et mul on selline õnnelik mure nagu “liiga palju tellimusi”.

Minu Kelluuu!!! Kellu on 2019. aastal olnud aina olulisem killuke Sandrelle Beautyst! Aitäh, et oled meid niiii palju aidanud ja igal sammul meie jaoks olemas olnud, meiega kõik need öötunnid nokitsenud ja messidel lihtsalt asendamatu olnud! Sinu suur süda ja soojus on iga päev mulle nii suureks inspiratsiooniks, Sa oled asendamatu sõbranna & tiimiliige!

Ma mõnes mõttes naudin meie pikki autosõite, sest nende tundide jooksul loksutame Tõnuga nii mõnegi elumõtte paika! Ja aasta alguses viskasime õhku idee, et mõelda vaid, kui Sandrelle Beautyl oleks täitsa oma pesa, mis võiks samal ajal olla nii stuudio kui ka koht, kuhu saaksite esialgu mõned päevad nädalas mulle kohapeale külla või pakkidele järele tulla. See mõte tekitas elevust meile mõlemale, ent võin julgelt öelda, et olin ikkagi unistuste-lainel tublisti kuni selle kuu alguseni. Sest aasta alguses oligi see pigem üks mõnusat närvikõdi tekitav unistus, unistus, mis on kusagil kaugel ja kindlasti kunagi saabumas, aga ikkagi ka väga ebareaalne ilus unistus. Umbes samamoodi, nagu ma kunagi teist tööd tehes ainuüksi Sandrelle Beautyle pühendumisest unistasin – ma teadsin, et selle jaoks on kindlasti ühel päeval õige hetk tulemas, aga samas tundus see nii ebareaalne, et vahva oli korraks silmad kinni panna ja sellele mõelda.

Ja nagu ühel hetkel olin ma südames valmis vastu võtma otsuse, et nüüd on aeg astuda hirmutav samm enda unistuste suunas ja tulla töölt ära, siis täna aga olen ma valmis astuma põneva sammu uue unistuse suunas ning “kolima” välja kodustuudiost kohta, kuhu saaksite ka teie mulle aeg-ajalt külla tulla. Loomulikult oleks see hästi suur vastutus ja risk, sest uhuhuhuu, mis hinda küsitakse Viimsis ühe äripinna üürimise eest. Kuid ma tunnen, et me oleme valmis selle sammu astuma, sest see aasta näitas aina enam, et meie meie ruumid on jäänud liiga väikseks ja me jõuaksime rohkem, kui me võtame vastu veel pisut keerulisi-ehmatavaid otsused ja annaksime beautyle võimaluse õitseda.

Sandrelle Beauty pole minu jaoks äri…

… vaid minu südameasi ja soov taastada usku elu väikeste asjade võludesse.

Mhmm, ma võin olla küll hästi suur õhinapõhine unistaja ja rääkija, kuid kindla otsuse millegi kasuks teen ma tihtipeale vaid siis, kui sisetunne selleks märguande annab. Ma ei taha niisama riskida, vähemalt endale oluliste teemadega. Muidugi peab minus mõnes mõttes selles maailmas olles olema piisavalt julgust võtma ka riske, kuid Sandrelle Beauty on minu jaoks midagi palju enamat, kui lihtsalt äri ning seetõttu ei taha ma kiirustada mõne otsuse tegemisega lihtsalt õhina põhjal.

Küll oleks alles põnev oleks tänases postituses teatada, et saame uuel aastal enda ruumid avame enda butiigi veebruaris või märtsis, aga tegelikult ei tea ma isegi, millal see hetk juhtub. Kuid ma tean, et täna olen ma valmis selle sammu astuma ja ma loodan, et uuel aastal saame teid sellesse teekonda ka kaasata ja võib-olla nullist näidata, kuidas enda pesa üles ehitame. Ma lihtsalt paiskan selle unistuse hetkel kõva häälega õhku, et ta saaks täituda! :)

Sellesse aastasse jääb nii palju põnevaid ja uusi hetki Sandrelle Beauty jaoks ja ilmselt kuna paljud minu prioriteediks olnud unistused on sel aastal täitunud, olengi ma valmis astuma järgmise sammu.

2019. aastal oli minu suurimaks sooviks see, et saaksime Sandrelle Beautyle ilusa, läbimõeldud + mugava veebipoe nii tellijatele, kui ka meile igapäevaseks kasutamiseks & mis oleks justkui meie visiitkaardiks, mille üle saaksime uhkust tunda. Ja tänu enda sõprade abile Estlanders Marketingist on meil nüüd ilus & praktiline 21. sajandile vääriline veebipood, kus saab vaid mõne klikiga enda tellimuse eest tasuda, (ma loodan, et ka teie jaoks) nauditavalt tooteid uudistada ja ostude pealt ilupunkte koguda. Sellised pealtnäha lihtsad ja täiesti arusaadavad mugavused on meie jaoks tegelikult aga igakuiselt päris suureks püsikuluks ja ma olen nii õnnelik, et te endiselt beauty tooteid armastate ning seetõttu meie ka sellist mugavust pakkuda saame.

Üheks minu suureks sooviks oli sel aastal realiseerida unistus sellest, et Sandrelle Beauty tooteid kaunistaks ühe mu läbi aegade lemmikkunstniku Anneli Akinde pojengidisain ja oeh, kui oluline samm see minu jaoks jällegi oli. Ta on väga hinnatud & armastatud kunstnik ja teadsin, et selline tellimustöö temalt on igati väärt investeering, ent mitte selline otsus, mida lihtsalt päevapealt teen – kuid kui hea oli see tunne, kui sain lõpuks tema käekirja enda töödel kasutada… minu jaoks oli see jällegi ühe suure isikliku südamesoovi täitmine.

Erakordselt lahe oli ka see, et võtsime sel aastal esimest korda osa ka Tallinna ilumessidest ja huh, oli see vast eneseületus ning nii põnev uus kogemus! Me tahtsime 2019. aastal natukene rohkem “kodust välja” minna ja see õnnestus samuti 100%. Kuigi aasta alguses ei julgenud me vist eriti kõvahäälselt mõelda sellest, et Ilu sõnumile jõuame… see oli mõtetes kindlasti, aga tundus kuidagi nii suur ja hirmus ettevõtmine. Kuid võta näpust, jõudsime lisaks enda tavapärastele messidele/laatadele lausa kahele Tallinna ilumessile – täielik eneseületus! :)

Ahh, nii lahe on ikka mõelda, et 1 aasta on ikka ülipikk aeg… kui palju mahub selle aja sisse, kui vaid tahta…

Mul on nii hea meel, et jõudsin mõlemast Ilu sõnumist ka postituse kirjutada (kevadest saab lugeda siin!, sügismessi postitus leiab siit!), kui põnevad & erinevad mõlemad need kogemused olid.

See ülemine pilt Tõnuga on nii nunnu ja tähendusrikas, sest see oli hetk enne seda, kui ta pidi Tartu jõululaadalt Tallinasse tagasi põrutama… jõululaat oli sel korral igati edukas ja müüsime end läbi juba teise päeva pärastlõunaks, aga ausalt öeldes olin südames olin ikkagi terve aeg õnnetu, sest ei saanud kõiki neid teie lahedaid jõuluemotsioone koheselt temaga jagada… muidugi oli mul hea meel, et kõik tooted ära osteti, aga ma ei olnud südames õnnelik, et ei saanud seda hetke laivis jagada Tõnuga. Vot. Emotsionaalselt on mega raske toime tulla, kui ta pole kõrval, mul koheselt kaob pool enesekindlusest. Asi pole ka kuidagi vastutustundes või selles, et pean siis “suure tüdruku püksid” jalga panema ja kõige eest ise hoolitsema, vaid lihtsalt, ta on mu talisman. :)

Aitäh Mus, et oled selle kreisi aasta minuga kaasa teinud, igal sammu aidanud ja truu rüütlina Sandrelle Beauty kõrval seisnud & mind kõikidest emotsionaalsetest murdumistest üles “klopsinud”. Beauty jaoks on olnud küll imeline aasta, kuid seda kõike tänu suurele-suurele tööle ja mis seal salata, ka tänu vähestele unetundidele… seetõttu ei ole üldse harvaks juhuseks see, et ma ühe päeva jooksul mitmeid kordi nutan – kord rõõmust, küll tohutust väsimusest. Ja ma ei tea, kuidas Sa minu emotsioonidega toime tuled, ise igapäevaselt nii keeruliste töömuredega maadeldes… minu jaoks oled Sa pärast kõiki neid aastaid endiselt müstika. ❤

What a year, huh? Bring it on, 2020!
Sandrelle

Sharing is caring...Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter
Pin on Pinterest
Pinterest

Uskumatu! Pulmadeni on jäänud umbes 6 kuud!

Uhh, mu kõhutunne ütleb, 2020 saab olema nii mitmete ilusate uute alguste aeg! Ma pole ammu ühtegi aastat nii suure elevusega oodanud ja loomulikult on kõige suurem põhjus selleks meie puuuuuulmakesed!

Mul tuli täna üle pika aja selline mõnus kirjutamistuhin peale, sest avastasin, et ma pole mitte midagi meie pulmade planeerimisest veel kirjutanud! Pärast beauty jõuluhooaega on mul olnud rohkem aega jälle ka pulmadele mõelda, mitmed pisemad ja suuremad detailid on paika loksumas ja ikka mega suur naeratus tuleb näole mõeldes, et põhimõtteliselt pool aastat on veel pulmadeni jäänud!

Ma olen tegelikult Tõnuga palju arutanud ka selle üle, et kuidas ja mida me üldse pulmadest jagame & kirjutame, sest mina olen juba loomu poolest selline inimene, kes vabalt jagaks kõiki mõtteid ja detaile, sest ma lihtsalt olen selline kiire vaimustuja ja rahutu hing… et isegi kui kõik ei õnnestu meil plaanipäraselt, siis tahaks juba elevuse mõttes neid esialgseid plaane ja rõõmsaid emotsioone ka teistega jagada. Kuid eks täiesti loomulik on see, et mõned asjad peavadki pisut salapäraseks jääma, et ka külalistel oleks pidupäeval pisut avastamis- ja üllatusrõõmu. Kuid väikseid salapäraseid ja mitte nii salapäraseid vihjeid võime natukene juba jagada küll.

Üldiselt püüame me kogu planeerimist meile loomuomaselt spontaanselt võtta ning mina olen püüdnud südant mitte valutada meile seatud ootustega ehk kui mõni tegija ütlebki, et on meie pulmapäeval juba kinni, siis ma ei hakka meid süüdistama klassikalises “oleks-poleks” võtmes ja küll kõik loksub paika nii, nagu loksuma peab!

Näiteks soovime me paljuski küll suuremas osas ise organiseerida, aga mul on alati olnud selline salajane südamesoov ja unistus, et meid aitaks pulmadega pisut ka pulmakorraldaja – isegi mitte seetõttu, et meil tuleksid nüüd suursugused ja ma ei tea kui uhked pulmad, kuid kuidagi südantrahustav on teada, et saan küsida nõu inimeselt, kes on läbi & lõhki selles maailmas sees ja mis kõige tähtsam – saaksin pulmapäeva südamerahus nautida. See on minu jaoks kõige-kõige tähtsam, et (ma endale loomuomaselt) pulmas pisiasjade pärast toimetama ja stressama ei peaks. Üks mu armas sõbranna Sandra, kellel on erinevate üritustega palju kogemusi pakkus end küll korraldamisel igatepidi abiks, aga ma ei tahtnud, et ta peaks beebsu ootuse ajal veel lisaks meie pulmi korraldama.

Ja seetõttu tiksus mul kogu aeg peas väike mõte, et nii lahe oleks, kui meid aitaks pulmakorraldaja Kadi, Kaunis Events’ist (tema tegemisi saab piiluda siit!), sest olen tema tegemisi pikka aega jälginud ja imetlenud ning Tõnu oskas tutvuste kaudu temast samuti hea sõnaga rääkida. Lisaks on Kadi meie tegemistel silma peal hoidnud ja kuidagi oli selline tunne, et tahaks nii väga pulmapäeva kordineerimise anda nö tuttavatesse kätesse, inimesele, kes meid natukene rohkem tunneb ja kellega ka meil kuidagi kontakt on. Ent kuna me alguses üldse ei teadnud, mis meie pulmaeelarve olla võiks, siis ei julgenud me kohe rutakaid otsuseid teha ja talle kirjutada.

Ja kui me lõpuks enda plaanides selgusele jõudsime, oli Kadil kuupäev juba hõivatud. Ma olin mega pettunud & kurb ja juba hakkasin peas keerutama seda “oleks-poleks” teemat, aga kuna me leppisime Tõnuga kokku, et usaldame elu ja laseme asjadel minna ja küll kõik loksub meie jaoks paika, siis proovisin sellest pettumustundest kaua mitte kinni hoida ja uskuda, et küll kõik lähebki nii, nagu minema peab… ja paar nädalat tagasi juhtuski nii, kahjuks küll teise paari õnnetus on meie õnn, ent meiega samal päeval abielluma pidanud paar pidi terviseprobleemi tõttu pulmad aastakese võrra edasi lükkama ja seega vabanes Kadi meie jaoks. Me loodame südamest, et teine paarike ületab enda mured, soovime neile jaksu & tervist ning hoiame neile mõtetes pöialt! Kuigi meil oli tohutult kahju teisest paarikesest, olin ma Kadi kirja üle nii õnnelik ja hakkasin lihtsalt keset teed ülesalla hüppama – Tõnu oli loomulikult jälle segaduses, et mis mul nüüd juhtus… :D Nüüd saamegi Kadiga jaanuaris esimest korda kohvitassi taga kokku ja räägime kõigest täpsemalt, juba niiiiiiii oootan!

Kadist rääkides, siis minu elus on (laulule vihjates) veel üks tore Kadi! Minu parim sõbranna ülikooli ajast ehk minu ajakirjandusõpingute A & O, Kadi, kes on hoolimata pikast vahemaast siiski minu ellu jäänud ja pingutanud vastastikuselt selle nimel, et ka Austraalias elades meievaheline kontakt ei kaoks. Kadist olen ma varemgi palju rääkinud, näiteks lõi ta koos enda kallimaga Sandrelle Beautyle üliarmsa veebipesa ja sel aastal alustasid nad ka täiesti uue brändiga Digipulm (tulevased abiellujad, uudistage kindlasti siit!), mille eesmärk on pulmakorralduses astuda veel üks ekstra miil ehk luua enda pulmalehekülg. Kadi saatis täna mulle kirja nii hea ajastusega, täpselt siis, kui hakkasin enda mõtteid pulmadest siia kirja panema ja see esimene lehekülg digipulma käsiraamatust tekitas sellist elevuse-kõdi, et oi-oi-oi, asjad hakkavad nii reaalseks saama! Palusin tal kohe ka pildiversiooni pdf’ist saata, et saaksin selle siia lisada. :)

Kuid kuna idee paberkutsetest meile samuti nii väga meeldib, siis lisaks Digipulma leheküljele (mis tegelikult asendaks kenasti paberkandjal kutset), saadame me külalistele meie armastusekuul, veebruaris välja ka päris kutsed, kus on ka viide meie pulmaleheküljele ja kuhu lisame igasugust põnevat & täpsemat infot pulmade kohta – näiteks saavad külalised teatada enda tulekust-mittetulekust ja broneerida endale meie peokohas majutuse.

Kus meie pulmad toimuvad?

Meil on tegelikult hästi vahva lugu seoses meie pulmakohaga. Me käisime vaatamas täpselt ühte pulmakohta ja tegime otsuse tegelikult hetkel, kui sinna majja sisse astusime… see tunne lihtsalt oli õige ja kuigi oleme kuulnud ning meile on räägitud, et käige ikka erinevaid kohti vaatamas, siis otsustasime südamehääle kasuks ja ei hakanud otsima midagi “veel erilisemat”, kui see meie jaoks eriline oli juba meie ees! ❤

Ka peokoha perenaine soovitas nii siiralt lausa nimeliselt erinevaid peokohti, mida enda eelistuste kohaselt võiksime veel külastada ja meie jaoks andis see sellele kohale juurde VEEL ühe plusspunkti ehk meid ei püütud iga hinna eest meelitada nende peokohta valima, vaid tõesti, südamest tahtsid aidata meil otsustada meile parima koha kasuks. Nii armas neist lihtsalt. Pulmakoha osas tahame praegu aga natukene veel salapäraseks jääda, soovime, et see info jääks hetkel pere ja sõprade ringi, ma loodan, et mõistate! :) Kuid kes on selle kohaga tuttavad või tunnevad Lõuna-Eesti kanti, siis järgmistest lõikudest leiab kindlasti mitu vihjet.

Meie, Troonide mängu :P pulmakohta soovitas tegelikult mu armas sõbranna Krissu ja tegelikult uskumatu, et me ise sellele kohale ei mõelnud. Pärast kihlumist me vaatasime küll mitmeid-mitmeid erinevaid pulmakohti, ent mitte ühegi kohaga ei tekkinud sellist tunnetki, et tahaksime neid vaatama minna… kuidagi nagu üldse ei leidnud kohta, mis sobiks peokoha, majutuse ja asukoha poolest. Siis Krissu saatiski mulle lingi ja mul tekkis ühtäkki selline mõnus õhin sisse ning ka Tõnu (kelle jaoks ka paljud kohad vaimustust ei tekitanud) oli selle koha mõttest väga elevil.

Kuna suur osa meie perekonnast elab Lõuna-Eestis ja oleme väikestest Valgamaa külades üles kasvanud, siis meie jaoks oli hästi tähtis, et pulmakoht jääks nende kohtade lähedale. Ent samas oleks peopaik helge, valge, avar, looduskaunis kohas ja ümbritsetud veega… ja et suur osa külalistest saaks mugavates tingimistes samasse kohta ööbima jääda. Ja me leidsimegi TÄPSELT sellise koha! Ja kuna lisaks kõikidele nendele salasoovidele oli maja personal äärmiselt soe & südamlik, siis me lihtsalt ei hakanud käima teisi kohti näiteks Tallinna lähedal vaatamas lihtsalt selle jaoks, et leida midagi veel paremat… Milleks otsida, kui see parim oli juba meie ees!


Lisaks oli nii hea see, et käisime enda pulmakohta vaatamas päeval, kui väljas vihma sadas, oli pime, tuuline ja udune & still olime sellest kohast nii vaimustuses… nii et ka sellise ilmaga (mis pulmpäeval on ju täiesti loterii) tundus see koht meie jaoks see õige! Uue aasta alguses sõidame sinna jälle tagasi, sest maja poolt korraldatakse võimalus degusteerida peokoha poolt pakutavaid toite. Minu meelest nii lahe võimalus! Nii-nii ootan juba sinna tagasiminemist. ❤

Väike põnev fakt meie pulmakoha kohta on see, et oleme aastaid Harjumaa-Valgamaa vahet perele külla sõitnud ja selle peokoha silt on aastaid meile teepeal silma jäänud ning oleme rääkinud, et ühel päeval lähme sinna! Nuvot, milline armas juhus. :) Nüüd lähemegi, lausa nii tähtsa päeva puhul!

Kuigi ma mõtlesin, et räägin täna veel pikemalt kõigest, siis mulle tundub, et peaksin põnevat kirjutamist jätma ka järgmiste postituste jaoks… muidu panen kõik korraga kirja ja kaon sellest pesast jälle pooleks aastaks, khihii!

Kuid oeh, nii mõnus oli üle pika aja kirjutada ja aitäh, et jõudsite pika postituse lõpuni lugeda!

Kirjutamiseni,
Sandrelle

Sharing is caring...Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter
Pin on Pinterest
Pinterest

Meie esimese sügismessi muljed!

Tundub nii ebareaalne, et meie esimene sügismess ongi läbi! Hetkel on kuidagi nii veideralt rahulik olla, nagu justkui polekski olnud seda kreisit nädalavahetust seljataga… Mõtlesin meie messimuljed jälle kirja panna, äkki on need kellelegi abiks või niisama põnev lugeda. :) Ps, püüan kõikidele kirjadele vastata esimesel võimalusel, aga äkki see postitus annab mõnele küsimusele juba vastuse. ❤

Tahtsin kohe alguses öelda südamest suur-suur aitäh kõigile, kes meid nädalavahetusel külastasid, enda ilusate emotsioonidega õnnelikuks tegid ja energiat-andvaid kallistusi jagasid! Ja et jätkuvalt Sandrelle Beauty tooteid armastate! Ma tõesti ei taha teid kunagi kohustada midagi ostma, vaid kui te satute messil olema ja tulete tsau-kalli tegema, siis juba see teeb mind nii rõõmsaks, päris ausalt! Kuigi meie messipäevad on alati nii kreisid ja kohati ma suhtlen mitme inimesega korraga, siis olen alati nii õnnelik, kui näen silmapiiril seismas mõnda tuttavat nägu või sõbrannat – see on kuidagi nii mõnusaks toetuse märgiks. Minu jaoks on iga messilkäik suursündmus ja nagu… sünnipäev! Aitäh kõigile armsatele kaasaelajatele!

Ma kusjuures tõesti igat enne messi kardan, et keegi ei tule ja muretsen, miks nii palju tehtud sai… et kõik on juba toodetest väsinud, juba kõik vajaliku endale ära tellinud ja enne igat kusagil käimist on mul alati mast nii maas… (sorri Kellu & Tõnu, et jälle selle jutuga teil kulmu kortsu ajan). Aga jaa..!

Kui meie kõige-kõige esimene Tallinna mess möödus korralike seikluste tähe all (meenutuseks on postitus siin), siis sel korral kulgeks kõik kuidagi rahulikult. Kindlasti oli üheks oluliseks põhjuseks see, et Tõnu oli kohal ja sellega koheselt tekib ka minul kindlustunne ning rahu südamesse, et oleme Kelluga 100% kaitstud kõige eest ja saame kohe igale murele hea lahenduse.

Kui nüüd natukene täpsemalt eelmist nädalat meenutada, siis selliseid messieelseid paanikahetki oli küll palju. Näiteks ei teadnud me kuni lõpuni välja, kas meie tellitud kleidid saabuvad (kuigi tellisime need ajavaruga) ja veel öö vastu messipäeva lõikasin enda kleiti väiksemaks ning õmblesin kitsamas ning üleüldse üsnagi krõbeda hinnaga soetatud esindusriiete puhul muutis ettevõtte suhtumine kurvaks ja pidin juba teist korda neis pettuma. Ma mõtlesin, et ma ei taha nuriseda, aga kuna nende kleitide kohta on juba paar korda küsitud, siis ma kahjuks pean jääma ausaks.

Järgmisel korral üritan dresskleidid saada taaskord Freyalt, kelle hallilillelise kleidiga (üleval pildil) olen tänaseni väga rahul. Meeldiv suhtus, kleit näeb päriselus sama ilus välja, kvaliteetne materjal ja lisaks jõuab lubatud ajaga ka kohale. Tõnu pusa sai viimasel hetkel kiirelt Ülemistes trükitud, ei hakanud sel korral meie armsat My Unicorni kiusama – ta niigi jõudis viimasel hetkel meile Sandrelle Beauty logoga riidest kotid meisterdada.

Veel ei teadnud ma kuni nädala keskpaigani, kas saan messile küünlad ja toaparfüümid kaasa võtta, sest üks oluline pakk oli juba tükk aega kuhugi kadunud. Kui ma alguses arvasin, et küll see pakk ikka õigeks ajaks jõuab ja ilmselt on jõulueelsel ajal tellimusi palju, siis oli hoopis juhtunud nii, et pakil kadus aadress ära ning ei teatud, kellele see pakk kuulub. Kui lõpuks aktiivsemalt jälgi otsima hakkasin, siis Omniva klienditeenindaja aitas nii hoolivalt ja kiiresti selle mul üles leida ning olen talle selle eest nii tänulik!

Sel korral oli meil messil palju selliseid põnevaid üllatusi, mille üle hästi õnnelik olen! Näiteks jagasime esimesele sajale ostjale kingituseks Sandrelle Beauty logoga makrooni – need nägid nii nunnud välja ja olid lihsalt ülimaitsvad. Meie armas koostööpartner mamac.ee tegi taaskord super tööd ja nii vahva oli näha teie üllatunud nägusid! Aitäh, et lubasid makroonidele kell pool 1 öösel järele tulla – Sigrid on täpselt sama kreisi hommikutundideni asjataja, nagu meiegi! Kui mõnele üritusele makroone tellida mõtlete, siis 100% tellige temalt – olen juba kolmandat korda tema makroone maitsta saanud ja tõesti, need on kõige-kõige paremad!

Lisaks sai meil esimest korda maksta kaardiga ja paar päeva enne messi saime enda nutiterminali kätte, kuigi alguses oli ka see 50/50, sest jätsin selle liiga viimasele minutile. Kuid kaardimaksed toimisid väga hästi ja tundus, et ka paljudele teist oli kaardimakse võimalus hästi oluline. Nutiterminal tekitas ka palju küsimusi, seega mainin juba igaks juhuks siin ära, et meil oli SEB nutiterminal ja sellega oli ülimugav toimetada!

Kuid täiesti uskumatu oli lihtsalt see, mis sel nädalavahetusel messil toimus… põhimõtteliselt kohe, kui ma reede õhtul koduuksest sisse astusin ja riided ära vahetasin, panin Kitchen Aid’i uuesti tööle ja vurasin lihtsalt kuni kella kolmeni öösel asju juurde teha… te olite reedel nii paljud asjad ära ostnud! Ja laupäeva pärast jõhkralt väsitavat päeva hakkasime taas asju juurde tegema, aga väga palju kahjuks juurde teha ei saanud, sest kõik tooraine oli otsa saanud. Tõnu üritas veel pool Eestit läbi helistada ja uurida, kas kellelgi oleks veel laos natukenegi sheavõid, aga nädalavahetusel olid kõik arusaadavalt hõivatud ja pidime hakkama saama enda viimaste varudega. Hiljem muidugi meie armsad ületee naabrid sellisest põnevast brändist nagu OMA care ütlesid, et nad oleksid meid saanud varustada, aga ei osanud kohe üldse küsida neilt!

Tean, et väga paljud püüavad esimesel päeval enda ostud ära teha, sest ma ei suuda vist üksinda kunagi messiks valmistada sellist kogust tooteid, millest kõigile jaguks… ja ma tean, et kuigi paljud teist on hästi-hästi mõistvad, siis ma kujutan ette, et paljud võivad ka täitsa kurjad olla, aga ma tõesti proovin anda endast alati parima anda ja messieelsel perioodil ärkan ma kell 7, et kuni kella 19ni e-poe tellimusi kokku panna ja siis suundun kohe kööki, et poole ööni tooteid vaaritada ja sellises tempos nädalaid. Ma lihtsalt füüsiliselt ei jõua rohkem kaasa teha, miuu. :'(

Me mõtleme täitsa tõsiselt selle peale, et keegi endale üsna pea veel appi võtta või siis näiteks üks mikser veel juurde soetada, sest ma annan endast igal korral päriselt maksimumi ja toodete kleepsutamisi ei tee juba ammu mina, vaid see kõik on jäänud Kellu & Tõnu pärusmaaks ja nemad teevad seda kõike veel enda põhitööde kõrvalt. Ma olen teile armsad nii-nii tänulikud, et jaksate ikka veel minuga seda kõike kaasa teha ning olete kõige lõbusamad, hoolivamad ja armsamad kaaslased üldse! Aitäh, et mind niiiii palju aitate! Team Sandrelle Beauty on Dream Team, ma ütlen!

Kuna iga päev tuleb mitmeid kirju e-poe kohta, siis eile täiendasin kõiki enda toorainete varusid ja loodetavasti saan juba järgmisel nädalal midagi e-poodi ka üles panna. Hoian teid kindlasti sotsiaalmeedias kursis, nii et hoidke silma peal Sandrelle Beautyt Instagramil või Facebookil. :)

Voot, sellised olidki sel korral minu muljed ja suur-suur aitäh veel kord teile armsad, et jätkuvalt minusse eneseusku süstite ja minu tegemisi toetate! Minu suureks unistuseks on see, et ühel päeval suudame kaasa teha nii palju tooteid, et ükski asi otsa ei lõppe! :) Aitäh-aitäh-aitäh teile ja juba järgmine kord on Sandrelle Beauty Valgas, 15.-16. novembril toimuval Inglilaadal! Kallistamisteni!

Sharing is caring...Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter
Pin on Pinterest
Pinterest

Kahe päevaga miinus 4,5kg – kuidas on see võimalik?

Tahan öelda südamest suur-suur aitäh kõigile neile, kes eelmise postituse peale mulle kirjutasid, siia kommentaare jätsid ja koheselt abiks olid. Ma loodan, et olen jõudnud tänaseks kõigile vastata, sest näiteks Insta teeb vahepeal trikke ja kaotab direct sõnumid ära, siis näitab uuesti, siis jälle kaotab ära ja lõpuks on juba täiesti segadus, kuhu kõik sõnumid jäid. Aga isegi kui ma millegipärast pole jõudnud veel vastata, siis teadke, et teie sõnumid lähevad mulle päriselt väga korda ja hindan teie headust ning seda vaeva, et võtsite aega mulle kirjutada. Olen tohutult tänulik!

Aga niiiii julgustav oli seda kogeda, et te heas mõttes mulle kohe peale lendasite ja mind toetama ning utsitama asusite. Et enda motiveerivaid videosid, raamatuid, tähelepanekuid jagama hakkasite, enda näpunäited food prepist, treeningutest & Fitlapist mulle kirja panite. Ma poleks tõesti sellist reaktsiooni teie poolt oodanud, see oli ikka täiesti ulme, mida ma eelmisel nädalal pärast selle postituse avalikustamist tundsin. Kui palju saatusekaaslasi mul tegelikutl on… Ma ise nii muretsesin selle avalikustamise pärast, aga teie näitasite hoopis seda, et võin iga kell siia enda muredest jutustama tulla ja te ei jäta mind nukrutsema, vaid võtate enda kiire elutempo kõrvalt selle aja ja kirjutate heast südamest mulle midagi julgustavat. Olen täiesti sõnatu, ausalt.

Tuesday & Thursday on meil Trennihommikud! Selline lõbus tähemäng ja kokkulepe meil Tõnuga, et mingisugusegi rutiiniga enda elus algust teha. :)

Täna hommikul olin ma aga lausa shokeeritud! Tõttasin riietusruumist Tõnule uudist teatama sellise ehmatusega, et ta pidi lausa 2 minutit rahulikult hingama… sest mul on alati oskus talle kõige pisemaid asju kõige dramaatilisemalt serveerida. Stiilis “APPI-TEAD-MIS-JUHTUSSSSS”. No aga ma olin ise ka shokeeritud hommikul, okeiiiii!? :D

iiiiiigastahes… ma panin Fitlapiga alustades enda kaaluks numbri, mis on kunagi ammu viimastest trennidest mulle meelde jäänud ehk 90kg. Meil kodus kaalu ei ole ehk ma ei saanud enne alustamist enda kaalu üle kontrollida… olen alati trennis end kaalunud, aga samas ma ei tahtnud toitumiskavaga alustamist enam edasi lükata ja panin kirja kaalu, milles ma arvasin end olevat.

Teisipäeval kaalule astudes avastasingi, et 1. kas ma olen juba natukene Fitlapiga alla võtnud (kuigi vähetõenäoline tundus, et paari päevaga nii palju alla) või 2. olin alguses juba kaalu veits võssa kirja pannud, sest kaal näitas mulle teisipäeval 86-86,5 vahepeal. Arvasingi, et no küllap ma panin kaalu lihtsalt valesti juba algusest peale, aga las olla, muudan rakenduses enda kaalunumbri ära. Ja ma mäletan nii hästi seda, et just see vahemik oli mul teisipäeval ees, sest ilma prillideta proovisin kümme korda kaalu silmadega suumida, kas on 86kg või 86,5kg… mul on see nii hästi meeles, et ei saanud ka olla see, et kuidagi unisena valesti vaatasin.

JA MIDA NÄITAS KAAL TÄNA? KAKS PÄEVA HILJEM? 81,5 kg. KUIDAS ON SEE VÕIMALIIIIIK? Kas see on üldse võimalik? :D Ma olen nii hämmingus lihtsalt või äkki teeb MyFitnessi kaal minuga mingisuguseid trikke? See ei saa võimalik olla ju? :D

Ma tunnen end pärast kavaga alustamist tõesti paremini, mul pole üldseee isusid näiteks krõpsude-magusa järele (ma olen hästi suur chipside armastaja), kõht püsib täis, toidud on maitsvad, tunnen end elurõõmsamana ja asjalikuna, et teen enda tervise jaoks head, aga samal ajal ma SÖÖN KOGU AEG. Kuidas on see siis võimalik, et kahe päevaga selline muutus? Igaks juhuks mainin ära, et kaalusin end täpselt samamoodi, samade riietega, tühja kõhu peale… et ei saanud olla ka seda, et hommikul jõin meeletult vett või sõin miskit. Nakaa!

Huhh. Igastahes andis see mulle tohutu motivatsioonilaksu edasi tegutseda, sest ma juba tunnen/näen muutusi. Meie esimene nädal Fitlapiga möödus täitsa kenasti ja olime päris ilusti kavas. Esimene proovikivi tuli kohe nädalavahetusel Aegna saarel, sest tähistasime seal sõbra sünnipäeva. Eelmisel päeval oli Tõnu õde meil külas ja tema on üks meie suurimaid utsitajaid ja muidu tubli fitness- ja toidumaailma armastaja ning ta aitas mul kohe mõelda, et kuidas ma võimalikult valutult selle sõpradega koosistumise niimodi üle elan, et saaksin ka midagi süüa. Ja ei hakanud me karpidega süüa kaasa võtma, ja toidukaalu ei tahtnud ma ka kaasa võtta.

Tõnu õde ütles muidugi mu muretsemise pärast väga õige lause, et kui sinu sõbrad vaatavad sinu tervislikke valikuid kõrvalt imelikult või solvuvad selle peale, et nendega näiteks kohvikus samu toite ei söö, siis miks peaks keegi solvatuna end tundma sellest, et sina tahad enda elu paremaks-tervislikumaks muuta või enda pulmapäeval ilus välja näha. Need ei ole ju sugugi halvad eesmärgid. Nad peaksid ju just olema õnnelikud, et endast hoolid. Ja minu meelest oli see nii õigesti öeldud (ta muidugi sõnastas selle veel paremini), mis mul pea kohe selgeks lõi ja mõtlesin, et kui keegi isegi hakkab midagi kommenteerima, siis ma ei võta seda hinge… sest ka mina võin pahaaimamatult valesti küsides teistele liiga teha. Lihtsalt teadmatusest.

Voot. Meil võib-olla sõbrad ei pannud tähelegi (või ei teagi), et me mingit toitumiskava teeme, aga no nende poolt igastahes ühtegi halvustavat kommentaari ei tulnud ja ei pidanud kohe esimeses seltskonnas end selgitama hakkama. :)

Kuid lihtsalt sõime teadlikumalt ja no näiteks, juustuste grillvorstide asemel sõime šašlõkivorste ja tomatit/salatit/shampinjone. Ja ma ei tundnud, et oleks millestki ilma jäänud. Hommikul enne Aegnat sõime ilusti kava järgi hommikusööki ja pärast Aegnat ilusti õhtusööki… muidugi sai ka kokteilitatud, aga samas oli see päev täis liikumist/matkamist/tantsimist/kõndimist, et pole vast väga hullu need kokteilikalorid. :)

Aegna üldiselt oli muidu superlahe, ilus ja ilmaga täiega vedas! Nii tore oli seal ära käia. Ainuke jamps oli aga selles, et leidsime hiljem Tõnult 2 puuki ja hoiame tema tervisel nüüd silma regulaarselt peal. :( Kui teil on kogemusi/nõuandeid, mida ette võtta (või peamegi lihtsalt ootama, kas tulevad ringikesed või mitte), siis need on teretulnud! Tõnuga ikka alati juhtub igasuguseid asju… Nii et olge Aegnale minnes ettevaatlikud, hiljem lugesime, et see pildi olema hirrrrmus puugisaar.

Fitlapi juurde tagasi minnes on hetkel endiselt kõik väga põnev ja üllataval kombel ma täitsa naudin seda kokkamist & ettevalmistust & uute asjade proovimist! Tõnu on mulle nii palju köögis abiks ja see on meil õhtuti selline mõnus ühiselt veedetud aeg – kokkame valmis näiteks mitme päeva lõunad, midagi juba näiteks hommikusöögiks jne, eile näiteks tegime käigu pealt ca tunnikesega valmis 4 toidukorda. Siin on näiteks mõned pildid toitudest, millest olen kiirelt mõned klõpsud teinud. Ehk oleme saanud süüa nii salatit, kui ka kreemist pastat (whut, arvasin, et pean sellest loobuma)… Wrappe ja lavašše… Kui sellist toitu süües veel kaal langeb, siis oeh… Paljud juba nögivad meid, et noh, teil pidi olema range dieet… sellist vaatepilti ei saa dieediks ju nimetada. :)

Ma ei salga, et selline ettevalmistus, poes käimine, kokkamine ja kaalumine nõuab pühendumist-planeerimist… ikka täiega nõuab. Minu jaoks on see täiesti mugavustsoonist väljas. Ent endale pidevalt eesmärki meeldetuletades ja end ise motiveerides (peab olema iseenda suurim cheerleader) saab hakkama. Kui mina suudan, suudate ammugi juba teie! :) Ma niiiiii loodan, et suudan seda teed jätkata.

Kõige suurem proovikivi on loomulikult ees, sest tulemas on sügisene ilumess ning see ettevalmistusperiood on alati hullumeelne. Me põhimõtteliselt ei kokkagi sel ajal, vaid võtame alati väljast süüa, sest nii saab kiirelt midagigi kõhtu. Messide ajal ma põhimõtteliselt 3 päeva tavaliselt ei söö ka midagi, sest ma ei suuda süüa – ma olen nii elevil, adrenaliin on laes ja mul ei lähe kõht tühjaks. :D Boosti nii moe pärast joon, et midagigi “sööks”, aga alles pärast pikka messipäeva suudan miskit ampsata… eks siis paistab, kuidas meil see kõik õnnestub, mul endal on küll hetkel plaanis pingutada. Teen kas või vähem asju messiks kaasa, aga enda tervise sean nr 1 kohale. Õnneks saab Fitlapi toite siit-sealt kaasa osta, Selverist, Coopist ja Circle-K teenindusjaamadest… kui peaks väga kriitiliseks asi minema ning tõesti ei jõua. Uuest nädalast pidi vist täitsa nende kodulehelt ka toitu saama tellida ka Viimsisse, nii et kui väga tahta, siis äkki saame isegi messi ettevalmistusperioodi üle elatud!

Teisipäeval oligi Ilu sõnumi infopäev, kus korralduslikust poolest kõigest täpsemalt räägiti ning pärast neid infopäevi tuleb selline mõnus ärevus sisse. Kuidagi palju reaalsemaks saab kõik! Kuigi midagi oluliselt uut ma teada ei saanud (sest ka eelmine infotund oli väga põhjalik), olid mõned tähelepanekud ikka olulised ja endal on ka südames parem rahutunne, kui saad anda messipäeval endast ikka kõik selleks, et ka korralduslikul poolel oleks lihtsam sellist suurüritust läbiviia ja oleks vähem arusaamatusi. Lisaks sain ka terve posu kutseid kätte ehk saan varsti erinevaid mänge-kampaaniaid tegema hakata! Niiiii põnev, meie esimene sügismess, see pidi olema veel kreisim, kui kevadel! Vähemalt külastajad nii räägivad… Huhuu! Liblikad kõhus. :)

Vot, sellised mõtisklused siis täna ja aitäh kõigile, kes jõudsid postituse lõpuni lugeda. Kui ma juba kirjutama hakkan, siis juttu aina jätkub!

Olge sama armsad ikka edasi! ❤ Ja kes tulid koos minuga Fitlapi reele tagasi, siis – me saame hakkama! Onjuuu!!!

Ma tõttan nüüd lõunale & siis küünlaid meisterdama, sest esmaspäevast saab mul ametlikult “puhkus” läbi ja hakkan täiel rinnal taas pakke postitama! Uskumatu, et ca 40 inimest on viitsinud olla 3 nädalat järjekorras, et enda pakid esimeste seas kätte saada. Love u! ❤❤❤

Sharing is caring...Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter
Pin on Pinterest
Pinterest

natukene ausaid mõtteid

Mõtlesin alguses enda mõtteid jagada hoopis teises keskkonnas, kus on mul pole ühtegi jälgijat – sest seal ei peaks nii palju muretsema, et kes satuvad postitust lugema ja saab võib-olla kergema südamerahuga ausaks jääda. Kuidagi raske on olla kõigi ees haavatud, samas sisemine tung paneb enda mõtteid üles kirjutama, kasvõi kinnisesse blogisse. Samas hakkasin aga mõtlema, et minu selliste jutukeste peale te ju seda blogi siin lugema hakkasite ja utsitate mind tänasenigi rohkem jagama neid igapäevahetki, ka minu sisemisi dialooge. Vanasti jagasin ma kuidagi rohkem igapäeva mõtteid ja ma tegelikult igatsen seda täiega. Seda vabalt kirjutamist. Ja sellise postitused on teiste blogides ka minu lemmikud! Ja annavad mulle nii palju jõudu juurde. Aga julgust olla ISE aus on viimasel ajal kuidagi vähe.

Kindlapeale on minu suurimaid miinuseid olnud alati see, et mõtlen liiga palju sellele, mida teised arvavad ja võtan liiga hinge, kui keegi on mind valesti mõistnud. Ilmselt seetõttu ei jõuagi ma siia enam nii tihti kirjutama, sest kohati oskan ma end väljendada niimodi (ükskõik, kui hästi ma ka enda lauseid, olekuid, postitusi läbi ka ei mõtleks), et keegi saab ikka minust valesti aru või tunneb end riivatuna. Ja siis see närib mind kurnatuseni, sest ma proovin kõik läbi analüüsida, mida olen teinud valesti. Olen proovinud enda selle ülemõtlemise poolega nii palju tegeleda ja näed, alateadlikult blokkisin peas ka võimaluse täna tulla ausalt jutustama, sest jällegi, äkki keegi arvab, et olen nii nõrk, naiivne, mõttetu muretseja. Ehk olengi ja tõde on lihtsalt valus?

Tegelikult ei ole ju midagi tõsist lahti ja siit ei tule šokeerivat avaldust a la teemal, et minu & Tõnu vahel on käärid (nagu tavaliselt sellised ausad teadaanded paaridelt tulevad, kes pealtnäha nii hästi kokku sobisid ja siis sa vaatad tagantjärele salaja nende ühiseid pilte ja mõtled, kuidassss on see võimalik). Meie vahel on kõik super ja Tõnu on alati mu maailmanunnum tegelane! Kuigi Tõnuga on natuke see postitus seotud küll.

Ja seotud on ta “natuke” niimodi, et järgmisel suvel me abiellume (❤ aah, liblikad) ja olen sellele päevale mõeldes nii elevil, aga kurb tõsiasi on see, et ma olen enda välimuse ja enesehinnanguga elu kõige madalamas punktis. Ma tahan hirmsasti siit välja saada, et olla meie pulmas enda parimas vormis… nii sisemiselt, kui ka välimiselt. Ma tahan enda pulmas olla ilus ja seda täiel rinnal nautida.

Ma olen naaagu hakanud ja ei ole ka hakanud tegema enda elus muudatusi, aga elu on kohati nii hektiline, rutiinist väljas ja ka järjepidevust mul pole. Kui kohe tulemusi näha ei ole, siis annan alla. Või alati, kui hakkan trenni tegema suure entusiasmiga, siis suudan haigeks jääda ja jälle olen reelt maas. Aga ma ei taha enam kauem elu ning tervist sellise ebastabiilsuse ja iseloomuta põletada ning aina rohkem ebakindlust endas süvendada.

Ja niimodi ma olen vaaginud erinevate toitumiskavade ning trennide vahel, mõelnud-analüüsinud, mida võiks teha. Olen mõned korrad Orgu kava pikendanud, proovinud teha mingid menüüplaanid valmis, aga no kuidagi ei lähe. Pigem samas olnud alati “tiim Orgu”, sest jälgin teda juba aastaid sotsiaalmeedias ning mulle meeldib see kirg, millega ta enda tööd teeb ja tahaksin väga selliseid inimesi toetada… Aga meil Tõnuga kuidagi ei läinud see kava käima.

Kuna aga kõik teised minu ümber on aastaid olnud pigem tiim Fitlap ja seda läbi-lõhki soovitanud, siis mõtlesin, et hea küll, proovin selle lõpuks ära. Ning mul jäi suu lahti, kui trükkisin sisse enda ideaalkaalu numbri ja saavutamise tähtpäevaks oli meie pulmakuupäev. Ma olen alati olnud selline märkide uskuja ja teadsin, et SEE PEAB OLEMA MÄRK! Kui sel hetkel tuli ekraanile meie pulmakuupäev, siis ma mõtlesin, et see on hetkel täiesti minu võimuses, et olla meie pulmapäeval rahul enda peegelpildiga… Maailm annab mulle signaali, et see on võimalik ja nüüd pole muud, kui pingutada.

Muidugi suutsin ma juba ebaõnnestuda ja päeval, kui pidime toitumiskavaga alustama, magasin ma sisse ning ei jõudnud meile kahele midagi valmistada. Minu & Tõnu elurütm on hästi erinev ja mina täielikult ööinimene ja tema funktsioneerib paremini hommikuti ning seetõttu on meie elu suhteliselt hektiline, kus ei eksisteerigi hommikusööke. Väga harva ka normaalseid lõunaid – põhirõhk läheb ikka õhtule ja väga tihti sööme väljas, haarame kiirelt miskit poest või tellime restost.

Tõnu läheb hommikul kindlaks kellaajaks tööle, aga minul võib päev alata ka kell 10, sest minul pole kindlat graafikut ja toimetan pigem kella 2ni või 3ni öösel ja hommikuti – magan nagu notike! Ja Tõnu pigem ärkab tasakesi vee all, kui teeb endale midagi süüa ja kui mina hommikul ei ärka, siis tema ka ei söö. Samas kokkab ta väga tihti just õhtuti, ehk meil ongi selline vaikiv kokkulepe, et mina hoolitsen hommikute, tema õhtute eest – sest mul on lihtsalt vabamad hommikud. Aga ma olen kehv koduperenaine ja armastan hommikuti magada. :( Kuid see on jällegi üks suur miinuskülg minus, mida ma tahan lõpuks ometi muuta. Ma ei taha olla elu lõpuni see poole ööni rabeleja, vaid minna õhtul magama koos Tõnuga ja koos temaga ka ärgata.

Ja seetõttu mul jälle üks hommik sassi läks, sest toimetasin poole ööni enda asju ning hommikune uni oli ju nii magus. Ja siis enne Tõnu äraminekut loomulikult süüdistasin end ning kurvastasin, et olen ebaõnnestuja ja oleksin jälle peaaegu käega visanud, et ahh, ei hakka mina seda toitumiskava tegema (kuigi külmkapi sisu sai eelmisel päeval selle järele just planeeritud), aga sellel hetkel ei lasknud Tõnu mul murduda ja ütles, et tema läheb nüüd küll tööle, aga mina pean talle tunni jooksul saatma pildi, et ma olen kava järgi proovinud endale toitu teha. Mina muidugi jonnisin vastu, aga pärast pikka veenmistööd ma selle pildi talle saatsin ja ma olen nii tänulik, et ta mind motiveeris. Ma oleks 100% jäänud diivanile nukrutsema, kui ta poleks mind utsitanud.

Selline hommikusöögi pilt talle siis “tõestusmaterjaliks” saadetud sai ja kuigi see vb ei näe üldse nii sätitud välja, siis maitses väga hästi! Ja tükk tööd oli selline kogus ära süüa. Pole üldse harjunud.

Tõnuga vaatame ka neid koguseid ja imestame, et kuidas on see kõik võimalik ära süüa? Minul veel kuidagi, aga Tõnul on küll kuidagi eriti ulmelised kogused ja kuigi ta on suur mees, siis ta pole harjunud niimodi sööma. Vahepeal mõtleme, et kas teeme ikka kõike õigesti ja arvutame mitu korda numbrid üle, et kas see kõik on ikka õige. Aga toidud on väga maitsvad olnud, kõht püsib kuni uue toidukorrani täis, tuju on nii hea ja mingeid isusid ka ei ole. Aga me oleme seda ainult paar päeva teinud ka.

Oeh, nüüd tekkiski selline mahalaetud tunne ja uuesti ka mõttehetk, kas peaks vajutama publish nuppu või jätma hoopis mustanditesse? Pärast viskan nädala pärast käega ja sellest ei tule midagi välja? Jälle ebaõnnestun suure hurraga alustatud asjaga? Samas kui see toitumiskava õpetab meid hommikuti jälle sööma ja toob tagasi kokkamis-harjumuse, siis äkki juba see on pool võitu? Dunno.

Vahepeal jälle mõtlesin, et ma enne ei jaga üldse seda Fitlapi teekonda, kui mul pole mingeid võrdluspilte, sest hiljem on piinlik, kui asi jälle ei õnnestu. Aga samas on mul selline krutski sees, et tahaks ikka jagada, arutada ja sisimas on ikka see mõte, et äkki kui ma jagan, siis mul on “väike kohustus” lõpuni minna? Ja retseptid tunduvad nii põnevad, et vahepeal nagu tahaks täiega ikka instas mõnda pilti jagada ja teisi utsitada, sest teiste jagatud pildid motiveerivad mind küll väga!

Mis teie üldse arvate? Kas teid pigem huvitavad sellised postitused/mõtisklused, pildid toitudest, kogu see tervislikkuse teekond või pigem seda jagatakse juba liiga palju?

Mul oleks sellest niii palju abi, kui te enda mõtteid jagaksite. ❤

Sharing is caring...Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter
Pin on Pinterest
Pinterest