Üks eriline päev on tulemas!

where can i buy Lyrica in australia

buy generic Pregabalin online Kui mind öösel üks tegelane kraapivate käppadega üles äratas ja nii sügavalt silma vaadates sügamist nurrus, siis meenus mulle üks uuel nädalal eesesisev tähtpäev. Ja nii ma hakkasin enda peas erinevaid mõtteid keerutama ja mõtlesin, et kindlasti pean sellest ka täna kirjutama. Enne koos selle nurrumootoriga pikutades (ja loomulikult teda kõhu alt sügades) meenus mulle taaskord see öine mõttekäik ja see, et tahtsin ju siia kirjutama tulla. Ma üldiselt mäletan väga harva enda öösel mõeldud mõtteid (või tegusid või ütlusi, jep – ma olen see, kes öösiti ikka korralikku möllu paneb, peamiselt haugub või linnuhääli teeb), aga nii hea, et sel korral meelde tuli.

Kes ei ole kassisõber (ma arvasin ise ka kunagi, et ma pole, kui loll minust, kassid on küll koertest niiiii erinevad, ent nad on omamoodi vahvad) või lihtsalt ei talu siirast südamest tulnud juttu, siis ei pea edasi lugema. :)

Nagu te ilmselt juba ülemisest pildist aru saite, siis juttu tuleb kiisuhärrast Sipsikust. (ok, nelja seina vahel kutsun teda siiski ja endiselt peeenikese häälel kiisubeebiks, naabrid, you are welcome. Aga kuidas on võimalik loomade või lastega normaalsel häälel rääkida? Tsiteerides enda emmet, siis “küll see Sandra jõuab nende koertega muliseda, ainult tututu ja tututu”. Jep, ükskord naabritädi ütles mulle, et sinu koerad oskavad vist ikka mitut keelt, küll sa räägid nendega eesti, küll vene keeles. Aga no mis sa teed, kui ühele koerale on õpetatud, et “anna käppa” ja teisele “dai lapu”, no ikka tuleb erinevalt suhelda ju. Haha! Ja no mis sa teed, kui üks reageerib nii hästi hüüdnimele “kukuruzik” ehk maisike. Originaalnimi Lucia on tal nii moe pärast).

ooookei, ma olen eriti jutukas täna! See on see, kui saab lõunani magada. Püüühaaaaaapääääeeev! Aga tagasi kiisusipsiku juurde tulles, siis järgmisel nädalal saab kaks aastat sellest ajast, kui me ta endale võtsime. Ma olen nii õnnelik, et ma tollal ka tema kojutoomist filmisin, sest nii uskumatult armas on tagasi vaadata sellele ajale, kui ta nii väikseke oli. Kes tahab ka meenutada, siis video on üleval same day loan in sacramento SIIN! (Kusjuures hakkasin seda just vaatama ja Sipsik tuli mulle sülle ja hakkas ka vaatama. Päris tihti on ette tulnud seda, et ta jääb kuulama… kuna ma seal videos suht palju temaga jutustan, siis ta vist tunneb mu hääle ära ja vaatab mulle otsa, et oot, sa ju ei räägi praegu, aga sealt arvutist tuleb sinu hääl… Haha, nii armas!)

Ja üldse on nii uskumatu, kuidas üks tegelane võib niii hinge pugeda. Ma olen tegelikult väga suur kiinduja, nii inimeste kui loomade suhtes ja kuigi ma tean, et teen sellega endale ise liiga, ei saa ma sinna midagi parata. Üks naljakas seik on kohe sedapuhku ka rääkida.

Alati kui me kuhugile reisile läheme, siis minu vanemad on lahkelt nõus Sipsiku eest hoolitsema ja ta on nendega harjunud, küll teda poputatakse seal hea toiduga ja viiakse välja jalutama ja tegeletakse ja paitatakse, no korralik poputamine. Ja seetõttu ei ole mul vähimatki hirmu, kui Sipsik seal on või ma ei tunne end selles osas halvasti, ma saan kerge südamega reisile minna. Enamasti lendame me Riiast ja tavaliselt ongi nii, et sõidame otse maalt Riiga ja Sipsik on terve see aeg meiega olnud. Küll aga pidime me ühel korral Itaaliasse lendama Tallinnast ja me tulimegi pealinna tagasi, ilma Sipsikuta.

Ja mis siis mina öösel reisiks väljapuhkamise asemel tegin? Nutsin! Ja täitsa südantlõhestavalt ja tunne oli selline, et südames on tühi auk ja pea kohal must pilveke. Ma ei olnud õnnetu sellepärast, et pidime ta maale jätma, vaid sellepärast, et ta ei käinud meil toast-tuppa, et ei tulnud öösel kaissu, et üleüldse – teda polnud siin! Kuigi ma ju teadsin, et ta on maal, siis mu mõistus ei tahtnud seda omaks võtta. Mul oli selline tunne, et teda nagu ei olegi enam. See oli nii õudne! Kuna meie Sipsik on hästi jutukas ka ja kogu aeg käib kurr ja nurr ja purr ja vurr, siis ma igatsesin seda ka. Empsile sellest rääkides ütles ta mulle, et: “Vot-vot, kas sa nüüd kujutad ette, mida mina tundsin, kui sina ühel päeval ülikooli läksid ja enam kodus ei elanud?”

Ma ei kujuta üldse ette mis siis veel saab, kui me reaalselt päris tuutu (Tõnu kutsub meie tulevast beebit nii, tuutu mitte nagu totu, aga nagu see tuutupall, ei, me hetkel ei oota, aga lihtsalt nagu jutu sees tulevikust arutades) saame… Ma ei jäta teda ilmselt sekundikski üksi. :D :D :D :D

Kiisu jutustamise kohta veel nii palju, et ma mäletan nii hästi, et Sipsiku kasvataja nii öelda siis hoiatas meid, et te saate küllaltki jutuka kassi endale, et muidu ei ole selles midagi halba, aga Sipsik lihtsalt on üks agaram suhtleja ja ta jutustab palju. Ma ei saanud sellest alguses üldse aru, et mis mõttes jutukas(s). :D Aga jah, kui ta näiteks tuppa astub, siis ma ütlen talle, et “oii, tsauu”, siis tema teeb alati vastu “miuuuu” ja siis tuleb jutuvada. Ja üleüldse tahab ta suhtlemist, mina räägin temaga inimkeeli ja tema jutustab enda kassikeeles vastu. Pikutab ja jutustab. Vestlus missugune, aga kumbki ilmselt jutu sisust aru ei saa.

Oeh, Sandra (Sipsiku kasvataja) oli lihtsalt ideaalne inimene, kellelt kassipoeg võtta. Ta lihtsalt on loodud loomadega tegelema ja kuiii palju infot ja abi ja vastuseid igastugustele küsimustele ma sain. Olen nii tänulik, et ta selle “esimese kogemuse” nii eriliseks, heaks ja meeldivaks tegi. Ja et tänu Sipsikule olen ma saanud kaks väga armsat sõbrannat, Sandra ja tema parima sõbranna Kerli. Kaks kullatükki, keda ma küll nime- ja nägupidi aastaid teadsin, ent nüüd tihedamini suhtleme ja nad hoiavad mind nii, nagu teaks terve elu! Sandrast ja Kerlist ei saa tegelikult rääkida ilma Elyseta (no nad on ju dreamteam), keda mina vist terve enda teadliku elu tean (cheers Rate ajastule :D) ja ka tema on minu (ja vist kõigi maailma inimeste) vastu alati nii armas olnud. Selle jutu lõpuks tahtsin siis öelda seda, et lihtsalt puhas rõõm on see, et ühe kassikese ümber on tegelikult nii palju taustalugu ja lisaks enda olemusele on ta ka teisiti nii palju head minu ellu toonud. :)

Agaaaa hästi armas on see, et ka Sipsiku jaoks oleme me lahutamatud (meenutades siis seda minu jõhkrat, tegelikult ilma põhjuseta nutmist) ja ilmtingimata peab ta mulle järgnema igasse tuppa. Ja ta on mulle ka juba tulevikuks selgeks teinud selle, et üksinda vetsus või vannis võib käia, aga siis tuleb arvestada ukse prõmmimise, nutuhääle ja lingi järele haaramisega. Ja kui kell 5 hommikul uni ära läheb, siis loomulikult pean ka mina üleval olema ja ta kõhusügamisega tuttu kussutama – vastasel juhul näksitakse juukseid, hammustatakse kätest ja tehakse käpaga “näole pai”.

Agaaaa vol2, ilma naljata, mul on maailma kõige armsam ja nunnum kolleeg ja eks me olemegi lahutamatud seetõttu, et me lihtsalt olemegi terve päev koos ja me oleme harjunud, et oleme üksteise jaoks olemas. :) 2. august on üks eriline päev meie elus! :)

Uhh, ma pühin nüüd siis pisarad ära ja naasen igapäevatoimetuste juurde tagasi! Ärge siis mind väga imelikult vaadake, et ma selline imal pehmo vahest (tglt kogu aeg, haha) olen ja nii avameelselt siin oma mõtteid jagan. Aga vahepeal tuleb tuju. :) Olge tublid!

 

Sharing is caring...Share on FacebookTweet about this on TwitterShare on Google+Pin on Pinterest