MIINUSKRAADIDEGA JA TELKIMA?

Meie talvine telkimine on saanud nii palju positiivset tagasisidet ja mul on hea meel sellest nüüd pisut pikemalt ka lõpuks kirjutada. Mul on endal selline tunne, et olen sellest juba nii palju ja põhjalikult rääkinud (sest see telkimine tuleb alati jutuks), aga püüan kirjutada nii, nagu esimest korda räägiksin. Kui pikka juttu lugeda ei viitsi, siis all on link meie vlogile ka!

Igastahes jaa, möödunud jõuluaeg oli ikka hullumeelselt kiire (vaadates vanu postitusi siis ma ütlen seda igal aastal, haha) ja seetõttu tegime me Tõnuga enda jõuluplaanid suht viimasel hetkel. Meil on viimastel aastatel traditsiooniks saanud see, et me ei kingi üksteisele asju vaid mingisuguse laheda elamuse ja olemegi kokku leppinud, et kas see on mingi mõnus väljasõit, uus spaakogemus, kontsert-õhtusöök, etendus… midagi sellist, mida saaksime kahekesi koos teha ja mis oleks jõulu- või talvehõnguline.

Näiteks üle-eelmisel aastal käisime ühes väikses, aga niiiiiii nunnukas Nõmmemaa puhkemajas, kus oli kamin ja saun ning üleüldse hästi mõnus olemine ja mul on siiani meeles see hea energia, millega sealt lahkusime. Väga paljud on pärast toda postitust mulle kirjutanud ja uurinud, et kuidas sinna täpsemalt minna saab, sest vahepeal oli mul blogi ju kinni ja paljudel oli kirjelduse poolest see koht meeles, aga täpsemat nime ei mäletanud. Nii et ma mäletan, et eelmisel aastal sai mitu korda selle koha linki jagatud. Kes tahab sellest pikemalt uuesti lugeda, siis link sellele postitusele on siin.

Sel korral mõtlesime aga jälle, et otsime mingi mõnusa kaminaga koha ja leidsime just Riiga igast põnevaid kohti, sest Eestis oli jõuluperioodil juba nii mitu ilusat kohta hõivatud, aga ühtäkki pakkuski Tõnu välja, et läheks aga telkima… et ta leidis nii ägeda koha Otepää lähedal ja kuna me läksime pühadeks nagunii maale, siis Otepää on meile väga lähedal ja ei pea kuhugile kaugele Riiga sõitma. Mina muidugi mega õhinas ja ütlesin kohe, et jaaaaaaaa, see on täpselt see, mida ma sellelt aastalt täiega veel ootaks. Midagi hästi teistsugust, pisut ekstreemset ja keset seda ilusat & paksu lund, millega meid see talv õnnistatud on.

Küll aga ei soovitanud Tõnu mul väga elevile veel minna, sest meie üllatuseks on meiesarnaseid hulle veel ja aasta lõppu oli jäänud suhteliselt vähe broneerimata aegu. Lisaks lubati päris jõhkrat külma ja meeskond ise on ööbinud max -7 kraadiga ning ei teadnud, kuidas veel külmemaga seal olemine on.

Juba kohapeale minnes (küll vägaa sõbralikult vastu võttes) uuris peremees, et äkki me ikkagi mõtleme ühe korra veel üle, et võimalus on veel koju tagasi minna. Ilmselt ta ei arvanud, et me olemegi end veidi ekstreemsele lainele häälestanud ja tahamegi midagi hästiiii teistsugust kogeda. Esimese asjana ütles ta mulle muidugi ka seda, et kas ma kavatsengi nendeeee jalanõudega mäest alla (ca 300m tuli telgini kõndida) minna… mina muidugi tundsin end sellise kommentaari peale nagu tõeline linnavurle, kes oleks KONTSADEGA rabasse tulnud, aga mul olid jalas…. eeeee… väga paksud ja soojad UGGid! “Hallooooo! Millega ma siiiiis oleks pidanud metsa tulema?” oli minu dialoog peas.

Aga küsimus ei olnudki üldse soojades ja mõnusates jalanõudes vaid selles, et need olid mul ainult pahkluuni ja küllaltki libedad, aga mega paks lumi oli ju maas ja kui ma oleks telgini jõudnud, siis oleksid jalad läbimärjad olnud. Seetõttu on hea sinna minnes just kummikud jalga panna ja õnneks nad kohe lahkelt mulle ka ühe paari kumpasid andsid. Aga jaa, minul käis juba peast mõte läbi, et ototototooooot, kas me ikka teeme selle mõtte teos? Kas me tõesti üldse hakkama saame?

Telgini jõudes polnud aga kahtlustki, sest see oli niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii nunnu ju! Väljas oli juba hämar, kamin prõksus, väiksed tulekesed siin-seal, pehmed vaibad maas (mõned karvased vaibad võtsime ise ka kaasa). No täielik idüll. Ei lasknud mina enam ühelgi kahtlusel end kõigutada.

Ja seal oli KÕIK vajalik olemas. Puud kütmiseks, meie üllatuseks elekter telefonide laadimiseks, suur veepaak, priimus, paberrätikud – no ma ei tea, põhimõtteliselt kõike, mille peale ise ei tuleks. Seal oli veel terve kirstutäie asju, aga kuna meil olid mingid nõud ja väga palju asju endal kaasas, siis täpsemalt ei uudistanudki. Aga no tõeline glämping ehk glamuurne camping!

Nii me seal siis asjatasimegi, tegime jõulusööke, käisime vahepeal väljas tuterdamas, proovisime pilte tehe (loe: ehitasime veepaagist ja pingist statiivi, lasime korralikult külma tuppa, ei tahtnud sokke lumiseks teha ehk jooksime kordamööda paljajalu välja taimerit sisse lülitama jne-jne). Mida kõike ühe pildi nimel ära tehtud sai! :D Aga noh, aega oli seal mässata.

Ega muidugi ei möödu ükski meie seiklus nii, et meiega midagi ka ei juhtuks ja noh, me juba teame, et alati tuleme me igalt poolt tagasi mingi huvitava looga. Nii ka sel korral! Juhtus siis nii… Oleme end siis juba mõnusalt sisse seadnud, tulime väljast väikeselt jalutuskäigult ja mõtlesime vaikselt ka magama sättima hakata ning järsku oli telk suitsu täis ja mina paanikas, aga Tõnu tahtis ikkagi kõike ise alguses proovida ja katsetada, äkki saab tossu kuidagi talupoja tarkusega või mõne lihtsa nipiga välja, et ei peaks peremehele helistama ja teda kest ööd tülitama hakkama.

Küll aga läks toss juba niiii väljakannatamatuks ja silmad jooksid hullult vett jne (pärast avastasin, et anduril olid patareid ka välja kukkunud, et võib-olla oleks häirekell juba ammu märku andnud, et midagi on valesti) ja mõtlesime ikkagi helistada ning selguski, et korstnas võib aeg-ajalt mingi tulesädeme püüdja? umbe minna ja hakkab tossu sisse ajama. Siis aga tõttas kiiresti üks meeskonnaliige meile appi, puhastas harjaga väljast selle korstna puhtaks ja oligi kõik korras! Ja ma ei räägi seda lugu üldse kellegi ehmatamiseks, vaid siis lihtsalt järgmine kord kui keegi ise sarnasesse olukorda satub, siis teab kuidas tegutseda. Aga meie tollel hetkel ei tulnud üldse selle pealegi, et nii lihtsa nipiga kõik korda saab.

Õnneks aga olime me sel hetkel ilusti ärkvel ja ei olnud veel magama läinud, pikad riided veel seljas ning ei pidanud pidžaamas välja külmetama jooksma. Pärast seda seiklust oli telgis pisut külm, aga mitte midagi hullu.

Paljud on uurinud ka selle kohta, et kas ööläbi oli telgis soe, aga ei, öösel tuli ikka iga kahe tunni tagant üles tulla ja kaminat kütta ehk siis Tõnu oli mul üks väga tubli ja tragi kütja! :D Et sellest mõttes terve öö keegi üleval olema ei pidanud – minul oli iga kahe tunni tagant äratuskell pandud ja minu ülesanne oli siis Tõnu üles äratada ja siis nina teki alt väljas kontrollida, et ta kütma läheks. Selline diiva elu oli siiiiis minul! :D Aga uni oli seal ikka niiii magus!

Piiiiika jutu kokkuvõtteks oli see kogemus ikka megalahe ja nad soovitasid kindlasti tagasi tulla ka kevadel, sest siis pidi kõik veel ilusam olema. Ilmselt tuleb siis kevadel uuesti sinna minna. :) Kui kedagi selline glämpimine veel huvitab, siis meie bronnisime koha läbi Bookingu siit, aga Sokka turismitaluga otse ühendust võttes vist pidi ka soodsamalt saama. :)

Ma loodan, et teile meeldis see postitus! Kas teist on keegi kunagi glämpimas käinud ja mis põnevat on teiega juhtunud? :D

Sharing is caring...Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter
Pin on Pinterest
Pinterest