SIPSKINIL ON TÄNA NAKS-NAKS

SAM_59502

Hello kõik kassisõbrad ja Sipsiku fännid, mõtlesin meie elukesest väikse ülevaate teha ja kokkuvõtvalt saaks seda kirjeldada ühe suure mjäuga. :) Ehk siis meie kassike on viimasel ajal kohe eriti häälekas ja nõudlik olnud ning unega on väga kehvad lood! :D

Sipsik on hetkel 7-kuune ja kuigi isast kassi soovitakse kastreerida isegi varem, siis me ei tahtnud seda protseduuri jõulude ajaks jätta. Esiteks juba sellepärast, et olime ligi kaks nädalat maal ja reisimine operatsiooni ajal oleks küllaltki paha olnud. Ja kuigi minu maakodu on tema jaoks juba teiseks koduks saamas, ei teadnud me ikkagi kas ta seal 100% hästi tunneks. Koerad on kogu aeg ümber ja äkki oleks liiga palju stressanud.

Viimased päevad-ööd maal aga muutusid pehmelt öeldes õudsaks, nii kurja häält pole Sipskin veel varem teinud. Ja no, ust kraapivat kassi vaadates oli selge, et tema tahab pulma ja kohe. Öösel olime iga poole tunni tagant üleval, et teda kuidagigi sügamisega tagasi magama meelitada või lihtsalt pidime püsti tulema ning ta ukse pealt ära ajama. Olin viimastel päevadel juba nii torssis, lihtsalt magamatusest. Aga no mis sa teed, kass piinles samamoodi nagu meie ju? Õnneks saime suhteliselt ruttu veterinaari juurde aja.

Tallinnasse tagasi tulles oli ta enam-vähem normaalne, eile läks pisut kreisiks kätte ära ja pool ööd meelitasin teda magama. Eks ma pidin õhtul söögikausi ka eest ära võtma ja kuna ta on harjunud vahepeal öösel ärkama ning veidi krõbistama, siis tal oli hing selle eest ka täis. Et mis mõttes süüa ei ole. Aga sellise elukesega peab ta nüüd ära harjuma, sest arsti sõnul võtab ta pärast operatsiooni ikka korralikult juurde ja peab toitumist hoolikalt jälgima. :D Öösel ärkasin veel selle peale üles, et ta rebis enda krõbinakotti laiali – see kass küll näga ei jää. :D Ise muidugi veel muretsesin, et nüüd sai paki lahti ja ikkagi sõi, aga enne operatsiooni ei tohtinud ju süüa anda. Õnneks sain mina enne teda jaole. :D

Hommikul hüppas aga kraps-kraps voodist välja, lootuses loomulikult pehmet toitu saada. Oii neid kurbi armsaid silmi, nii raske oli talle vastu panna. :) Arsti juurde tuli kenasti kaasa, ei peitnud end ära (tavaliselt kassid tunnetavad arstileminekut ja poevad kuhugile peitu). Kuna eelmine kord lahkusin veterinaari juures ebameeldivate kogemustega, siis võtsin sel korral Tõnu julgustuseks kaasa ja ma ei tea kas siin on mingi seos või mitte, aga kogu personal oli no tohutult sõbralik ja lõbus. Ma lihtsalt ei hakanud kuhugile kaugemale aega kinni panema, sest sõit oleks pikaks läinud ja siin kodu lähedal on hea vupsvups ära käia. Ja mõtlesin, et annan neile veel ühe võimaluse.

Igastahes nüüd ootan kõnet ja õhtul siis kirjutan siia väikse update veel juurde, et kuidas ta ennast tunneb ja kuidas kõik kujunes, seniks aidö!

FotorCreatedSAMSUNG CAMERA PICTURESSAMSUNG CAMERA PICTURESSAMSUNG CAMERA PICTURESSAM_6072blog

UPDATE I

SAMSUNG CAMERA PICTURES

Lubasin küll juba õhtul kirjutada, aga kuna enamus ajast õpetasime teda torbikuga kõndima ja harjuma, siis ei tekkinudki sellist hetke, et arvuti taha tulla. Ja kuna ta kippus rõduukse juures pikutama (kus põrand külm), siis läksime juba kella kümne ajal magamistuppa ära, võtsime ta söögid-joogid kaasa, vetsu ka ja panime ukse kinni. Et ta saaks rahulikult meiega magama jääda ja magamistoas on põrand ka soojem.

Aga jah, Sipsikule järele minnes oli ta kenasti toibunud ja ärkvel, tõime ta koju ja hakkas ikka isuga konservi mugima. Tal oli kõht vist nii tühi, et sõi pehmet toitu ja krõbinaid vaheldumisi. :D Käis ilusti vetsus ka ära ja siis hakkas haava lakkumine pihta. Ehk siis esimene osa minu päevast nägi välja selline, et ajasin teda taga ja keelasin haava lakkuda. Eks Sipsik on kaval ka, teadis, et ei tohi ja siis hakkas peitusemäng pihta: küll peitis sinnapoole kardinat, kuhu ma arvutis istudes kohe ei näe või kui tegin köögis süüa nii, et vaade oli otse vetsu kraanikaussi, siis ta suutis ikkagi selja keerata ja minu vaatevälja hägustada. :D

Kuna Sipsik ei hakanud end arsti juures enda haava lakkuma, siis ei antud talle kraet kaasa ja öeldi, et see on väike tõenäosus, et enda haavale liiga teeb. Aga no kodus töötles seda ikka korralikult ja palusin Tõnul ikkagi arstilt uuesti läbi käia ja krae võtta.

Eks me alguses ikka muretsesime, et mis piirini krae lukustada ja kas ta ära ei lämbu sellega. Mul oli muidugi kohe paanika, et ta kägistab end ära, siplemine oli tohutu. Lõpuks siis taipasime, et tuleb krae panna nii tihedalt ümber kaela, et ta sealt ennast läbi ei libistaks.

Naljakas, et arsti juures ei seletatud üldse, kuidas kraet kasutada ja isegi ei öeldud seda, et kass ei harjugi kohe, pidin kõiki neid asju ise googeldama ja tohutul hulgal foorumeid läbi kammima ning teiste kogemustekildudest mingi ettekujutuse saama. Lõpuks siis tuligi nii välja, et ta peab lihtsalt harjuma ja kuigi omaniku jaoks võib see krae nii jubedana tunduda, on see kassi jaoks lõppkokkuvõttes kõige parem lahendus. Las ta olla natukene solvunud meie peale (silmadest on lausa näha, et ta on niiiii pahane), aga vähemalt ei tee haavale liiga.

Me näiteks ei tulnud kohe ka selle peale, et vetsul nii öelda see katus maha võtta, mõtlesime ja ragistasime ajusid, et kuidas ta sellega vetsus nüüd käia saab. Hea ikka, et kui juhe koos, siis google tuleb alati appi. :D

Täna ehk siis järgmisel päeval ta enamjaolt magab, nii kui ärkvel on, siis püüan temaga tegeleda ja teda (toas) jalutama viia, aga muidu on kõik korras. Kui välja arvata see, et ta igal hetkel istub nagu konn ja püüab läbi torbiku haavale ligi pääseda. Üks skalpellilõike haavake on ikka veel selline kahtlane ja on näha toorest tailiha meenutavad laiku, nii et helistame igaks juhuks kliinikusse ja uurime, kas see on normaalne. Kui keegi oskab siinkohal enda kogemusi jagada, siis on sellest abi.

Nii kahju on vaadata ja tahaks ta “vabaks” lasta, aga ma pean praegu selle lapsemõistuse maha suruma ja täiskasvanulikult mõtlema!

Vot, ega muud ei oskagi hetkel öelda… Latran siin üsna pikalt, aga kuna osad sõbrad ja lugejad palusid oma kogemusest kirjutada, siis kirjutangi. Ja kui teie kassikestel on sama saatus ees ootamas, siis saate kogemused ühest kohast kätte. Või ma vähemalt loodan, et on abiks. :) Pai, olge terved!

Sharing is caring...Share on FacebookTweet about this on TwitterShare on Google+Pin on Pinterest

23 comments

  1. Anonüümne says:

    Selle haava kohta ütleks, et suurema tõenäosusega on tegemist lihtsalt kerge tursega, mille tagajärjel siis see haava serv keerab end pisut väljapoole. Paistetus on traumade puhul tavaline, sest ka operatsiooni puhul on tegemist kudede traumaga. Mida kliinikust öeldi selle kohta?
    Sipsikule edukat paranemist :)

    • sandrelle
      sandrelle says:

      Hei, aitäh Sulle kirjutamast. :) Kliinikust öeldi põhimõtteliselt sama, mis just kirjutasid – see pidi ainult hea olema, sest sellise operatsiooni puhul paraneb haav seestpoolt väljapoole ja paranedes lükkabki haava serv lahti ning tuleb pisut vedelikku. Kui oleks hästi paistes ja punane ning kuum ümber haava, siis on põletik sees ja tuleks tagasi minna. Aga kui on nii nagu praegu, siis on kõik hästi. Ja uimasuse kohta ütlesid ka, et see on kassidel nii erinev ja ilmselt ta magab taastumise pärast siin terve päeva. :)

  2. Anonüümne says:

    Muus osas ma kaasa rääkida kahjuks ei oska, sest ma täielik dog göörl, aga seda pean ikka ja jälle ütlema, et SIPSIK ON NII NUNNU!!! :D

  3. Lia says:

    Meie kiisu väga ei karjunud, kuid sain aru, et midagi ikka toimub kui ta mulle paar korda “kallale tuli”. Ma ei teagi mis see õige sõna või väljend oleks, aga ta lihtsalt käis mu ümber ning lõpuks lõi hambad mu riiete sisse ja lahti ei lasknud. Ma sain aru küll, et ta ei teinud seda selle mõttega, et mulle haiget teha või mind rünnata. Lõpuks saime jaole, et tal on ikkagi jooksuaeg ja ju ta pidas mind või minu pehmet hommikumantlit emaseks kassiks :D. Ei tea mis ta peas toimub. Peale oppi kadus see ära. Ja muideks meie kass oli just enne oppi ilus paks kass. No loomulikult mitte liiga paks ja ülekaaluline, aga no selline ilus nagu teie Sipsik. Peale oppi kaotas, aga kaalu ja enam väga juurde ei võtnud. Pole küll ilus nii öelda, aga ta muutud kohati rääbakaks. Loomulikult oli ta ikka meie nupsuke edasi ja ega me teda vähem ei armastanud selle pärast.

    Kahjuks läks aga meie kiisu juba paar kuud tagasi õue jalutama ja tagasi ei tulnud. Kahtlustame, et rebane viis minema, sest tegelikult oli meie kass arg ja kaugele ei julgenud minna. Lisaks on naabrid siin rebast näinud ning kodukass ei oska ennast rebase eest kaitsta. Kurb on, sest tegelikult oli ta väga ilus ja rahulik briti kass.

    • sandrelle
      sandrelle says:

      Mh, ma nii lootsin, et sellel lool on ikka õnnelik lõpp, nii kahju! Loomad on pereliikmed ja nende kaotuslood on alati kurvad. Hoiupaigad/varjupaigad oled ka läbi kamminud, ei ole ta juhuslikult kuskil seal?

      Aga miks ta selliseks muutus, ei tea? Kas ta ei söönud enam isukalt või milles võis asi olla? Ja ega veterinaariga nõu ei pidanud, äkki olid mingit vitamiinid puudu?

      • Lia says:

        Me elame väikses kohas ning siin läheduses varjupaiku pole. On ka vähe tõenäoline, et ta peaks näiteks Tallinnasse sattuma. Lisaks kõik teavad ju kõiki ning meie kortermaja elanikud teadsid, et ta on meie kass ehk siis kui keegi oleks teda kuskil näinud siis oleks ikka jutud kuidagi meieni jõudnud. Facebookis hoiame ikka oma valla lehel pilku peal, sest ka sinna postitatakse pilte leitud loomadest. Meie kandis elas palju kodutuid kasse, sest üks naine meie kõrvalmajast toitis neid ning ka need on kõik kuhugi kadunud nii, et kahtlustame ikkagi rebast.

        Meil oli kindel plaan kindlasti arsti külastada, aga sinna me ei jõudnudki. Meie majas ja ka korteris tehti terve kevad ja suvi remonti ning kass hakkasi hirmsasti neid ehitajaid kartma. Alati kui keegi võõras mees korterisse tuli peitis kass ennast kuskile ära. Kahtlustasime, et tal tekkis selle tõttu stress. Kuigi kui ma õiegsti mäletan siis kaalu hakkas ta juba enne remonti ja just peale oppi kaotama.

  4. Z. says:

    Oi jummel, juba täitsa suur kassipoiss valmis! Nii mõnus ja nunnu. Sinust ja Tõnust ka ekstra mõnusad talvised pildid:)

    • sandrelle
      sandrelle says:

      Ja Sa ilmselt juba tead, et ma saadan kõik sama ka teie pihta tagasi! :) Vaatasin, et nii armsad sussid said Joffele, kindlasti ootan postitust sellel teemal, et kust said ja kuidas J nendega ringi kepsleb. :D

  5. Hälis says:

    Heii armsad :) Sipsik näeb tōesti piltidel noo niii armas ja pehme välja, suured suured paid teile sinna :) mul Kessu käib kassi poisil taga järel ja nuusutav teda aga vot pulmahooaega pole veel tulnud :D Lausa kardan seda juba.. Kuid sulle jõudu ja jaksu, loodan et Sipsik saab ruttu jalule :)

    • sandrelle
      sandrelle says:

      Tsauki, Hälis! ;) Suured tänud Sulle, oled alati nii armas! Sipsik praegu magab kraanikausis, Tõnu toob talle loomakliinikust igaks juhuks ka selle krae, sest ta ainult lakub oma haava. Aga muidu praegu tudub kraanikausis ja on rahulik. ;) Tervitame vastu!

  6. Merlin says:

    Maaaailma kõige armsam kubujuss!
    Ja Sipsiku pildid on alati nii fluffyd, et tahaks kohe ekraani silitama hakata aga saadan talle tuulepostiga paar pikka paid (:

Lisa kommentaar