Natukene eemaloleku põhjustest…

Ma ei ole enda blogisse juba mõnda aega jõudnud ja üks peamine põhjus on olnud seotud selle blogipostitusega, mille kirjutasin mõnda aega tagasi. Sain teilt palju ilusaid mõtteid, kirju ja kogemusi, mis pani ka mind hetki ümber hindama, pisut tugevamini kallistama ja mõistma. Appi, nii raske on neid ridu kirjutada… istun hetkel kohvikus ja üldse ei taha siin teiste ees jälle nutma hakata. Kõik on tegelikult ikka veel nii värske. Möödas on kõigest 1 kuu.

Ja nagu mõned ilmselt juba aru saavad, siis kahjuks ei pidanud mu armas vanaisake isegi poolt aastat vastu ja läks jaanipäevaks pilve peale trallitama… Kuna ta ei saanud enda operatsioonide pärast ise ligi aasta aega süüa, siis ma loodan, et tema suurim unistus – kunagi veel mõnusat grillliha süüa – seal heas kohas täitus… Huh, ma konkreetselt kirjutan enda mõtteid hetkel sõnade kaupa ja siis püüan end jälle koguda…

Ma tean, et ma ei pea mitte midagi selgitama, aga lihtsalt tundsin, et tahan enda mõtted kirja panna ja eemaolekust natukene rääkida. Pärast seda ränka uudist pakkisin vist poole tunniga kõik asjad (mul pidi just-just ka puhkus hakkama ja läksime nädalateks maale, tavaliselt pakin ja kalkuleerin nii pikaks ajaks tunde) lihtsat kokku ja sõitsin koju. Nii raske on sellistel hetkedel nii kaugel olla. Õnneks on see vaid kolmetunnine sõit ja ei ela kusagil välismaal.

Ent nende sündmuste valguses kadus mul üldse igasugune tuju kellegagi suhelda ja kuna mul hakkas puhkus, siis otsustasin üldse, et tõmban mitmeks nädalaks igalt poolt leelet… ma lihtsalt ei tahtnud mitte midagi kuulda ega näha, aga olla ainult enda Tsirgus tsillida ja sealt mitte lahkuda. Aga siis tundsin, et ma ei saa ikka päris nõnda ennast igalt poolt välja lülitada ja tahtsin sõpradele ikka olemas olla. Seda enam, et tulemas oli palju armsaid üritusi, sõbranna tüdrukuteõhtu ja pulmad…

Tegelikult olid aga nemad hoopis minu jaoks olemas, see on ikka uskumatu, kuidas sellistel maailma kõige nõmedamatel eluhetkedel kujunevad välja need, kes sind tegelikult hoiavad ja keda tuleks kümne küünega vastu hoida. Aitäh teile armsad, te teate ise väga täpselt, kes te olete! ♥

Aga jah, igasugune eemalolek oli tingitud sellest, et ma lihtsalt ei suutnud ja isegi ei tahtnud end kokku võtta ja tahtsin olla ainult enda perega. Ja rasketest hetkedest hoolimata tulin maalt ära laetult värske enesetunde ja motivatsiooniga.

Palun tõesti hoidke neid kalleid inimesi kes teie ümber on ja kui sa pole ammu enda vanaemale/vanaisale helistanud, siis tee seda täna. :) Ka mina püüan olla veel parem lapselaps neile, kes mul täna veel alles on. Olge tublid! Järgmises postituses juba rõõmsamatel teemadel. ♥

 

Sharing is caring...Share on FacebookTweet about this on TwitterShare on Google+Pin on Pinterest

Lisa kommentaar