Mida peab tundma üks inimene, kellel on jäänud vaid pool aastat?

… on küsimus, millele tahaks vähemalt mitu korda päevas lahendust leida, ent mõistagi seda pole.

Kuigi väljas on megamõnus ilm ja kevad on lõpuks end meile näitamas, siis võib-olla oleks paslik rääkida lilledest ning liblikatest ja sellest, kui mõnus nädalavahetus meil seljataga oli. Aga tegelikult olen juba mitu päeva just neid mõtteid püüdnud kirja panna. Kirjutamine kuidagi aitab ja tihtipeale näitab, et mõttekaaslasi on palju …

Ma ei ole sellel küll kusagil pikemalt peatunud, ent möödunud aasta lõpp oli nii minu kui Tõnu jaoks üks emotsionaalselt keerukamaid aegu, sest põhimõtteliselt järsku haigestusid raskelt meie vanavanemad ja tuli ette ka kordi, kui ühest palatist sai vaid paar korrust alla teise mindud, sest nad olid põhimõtteliselt samal ajal haiglas. See oli aga topeltraske, sest põhimõtteliselt kahel järjestikusel korral tuli end tohutult kokku võtta, emotsioonid seljataha jätta ja enda armsatele säravate silmadega näidata, et kõik saab korda. Sest minu mõistus tahab alati mõelda, et kõik saab korda.

Seetõttu muutsid laused “see juhtub nii või teisiti” või “me peame sellega leppima” mind sisemisel pahuraks, sest kõik saab ju korda? Peab ju saama? Saab ju alati! Mis jutt see selline on? Minu mõistus ei olnud lihtsalt nõus seda aktsepteerima. Ja ei aktsepteerinud ka hetkel, kui saatuslik kõne vanaema lahkumisest tuli. Ta sai jõuludeks, enda kõige armastuväärsemaks pühaks uude koju.

Ma mõistan, et teatud vanusega kaasnevad riskid, sellega tuleb arvestada, see on elu, asjade loomulik käik jne-jne-jne, ent kui need hetked kätte jõuavad, siis on see nii paganama raske. Vanaemad-vanaisad on ühed armsamad olevused maamunal ja ükskõik kui kaua nad ka meie kõrval olnud on, ei tundu elu ilma nendeta täisväärtuslik.

Ja kui muidu mulle see “täiskasvanud elu” ehk oma elu ning pesa punumine jõhkralt meeldib, on hüvastijätt selle elu kõige mõrudam osa. Sellistel hetkedel tunnen, et olen ju ikka veel see kahe punupatsiga Sandra, maailma pisem ja suurte inimeste muredest nii kaugel.

Pärast Tõnu vanaema lahkumist sai kodusele ravile minu vanaisa, kelle elu on detailidesse laskumata olnud korralik katsumus. Aga sellegipoolest on minu mõtteis tiksunud alati see mõte, et kõik saab ju korda? Peab saama. Ta on hetkel kõbusam, kui pärast operatsioone, see on ju märk, et kõik saab korda?

Ent viimane arstilkäik ei toetanud minu mõtet. Taaskord ma eksisin. Kurat küll. Haigus on edasi läinud ja prognoosiks on pool aastat. Keemia annaks pisut juurde, ent mitte piisavalt, et see motiveeriks niigi nõrga organismiga seda kõike taas läbi tegema.

Ja mida peaks ta siis tundma, teades, et nii vähe on jäänud? Me küll kohtusime, aga ma ei julgenud küsida. Kõik saab ju korda?

Sharing is caring...Share on FacebookTweet about this on TwitterShare on Google+Pin on Pinterest

8 comments

  1. Ursula says:

    Minu elus oli eelmine aasta täpselt sama situatsioon nagu Sina oma postituses kirjeldasid. Oli hetki kui nii vanaema kui vanaisa olid samal ajal haiglas ja nii käisimegi ühest palatist teise. Ma mäletan, et ma käisin neid emaga vaatamas ja ma imestasin, et kuidas nad küll nii ruttu nii vanaks on jäänud ja täpselt nagu Sinagi, sisendasin endale, et kõik saab korda ja nad saavad varsti haiglast välja. Mäletan, et neid samu sõnu sisendasin endale ka 9 aastat tagasi kui mu vanaisa raskelt haigeks jäi, kuid lõpuks ikkagi meie hulgast lahkus. Mõtlesin, et ehk on see kord teisiti ja teised siiski eksivad. Kahjuks tuli mul raske südamega saata nad mõlemad eelmisel aastal poole aastase vahega pilve piiri peale meid valvama.
    Kui on üks asi, mida ma kahetsen, siis on selleks see, et ma ei öelnud neile mitte ühtegi korda kui olulised nad mulle olid. Sellistel puhkudel kõlab see klišeena. Me lihtsalt ei ole sellist tüüpi inimesed, kes oma tunnetest räägivad, pole kunagi olnud, aga nüüd tagantjärgi mõeldes ma ei teagi kas nad teadsid kui tähtsad nad meie perele olid. Mida lähemale lõpp jõudis, seda enam oli näha kui närvilised kõik olid ja kui palju pingeid see meile kõigile kaasa tõi ja ma kardan, et nemad tundsid, et nad olid meile koormaks. Olenemata sellest, et kõigil oli raske, tunnen ma, et vanavanematel oli siiski kõige valusam ja need kolm sõna oleks võinud neile väga palju tähendada.
    Ma siiralt loodan, et Sinu vanaisa teab kui hoitud ja armastatud ta on. Isegi kui tal on veel vähe aega jäänud, siis olgu need täis ilusaid hetki ja armsaid inimesi. Ja mis peamine, ära kaota lootust! Kallid! :)

    • sandrelle
      sandrelle says:

      Sa kirjutasid nii ilusasti, et mul on pisarad silmis! Aitäh Sulle, et võtsid selle aja ja need read kirja panid… Kallid Sullegi!

  2. Anni K says:

    Minul aitas vanaema lahkumisega (sellest on möödas pea 9 aastat) leppida see, et mõtlesin, et tal endal on nüüd kergem, et ta ei pea enam tundma valusid ega teiste abist sõltuma, et ta on kusagil paremas kohas ning hoiab meid sealt. Kindlasti on kordades raskem leppida sellega, et tead et kallis inimene on lahkumas, kuid ei saa midagi teha, et see ära hoida.. Tehke ta järelejäänud aeg võimalikult meeldivaks ning soovin Teile palju jaksu, kallistused!

  3. K. says:

    Iga lahkumine on raske. Olgu selleks noor vôi vana.. môistan siiralt sinu tundeid, sest olen oma noorele eale vaatamata pidanud manala teele saatma liiga palju lãhedasi. Ja see ei lãhe kunagi lihtsamaks.
    Mu enda vanavanemad on surnud juba ammu, aga mehe vanavanemad on mõlemad elus.. ja ma niiii niii kardan seda taaas lãbi elada.
    Teile rahulikku meelt ja tugevust.. aoovitan vanaisaga palju aega koos veeta. Mina annaksin kóik, et oleksin teadnud. Nii paljud asjad jãid útlemata. :)

  4. Kristi says:

    Armas Sandra!
    Elus on aegu, mil sõnad on üleliigsed, mil hirm ja lootusetus meid endasse kipuvad haarama ja pisikest päikesekiirt on üha raskem ja raskem näha. Mina olen kindel, et kõik, mis meie elus juhtub on selleks, et me õpiksime eluga paremini toime tulema. Iga päev on justkui omaette õppetund. Kõige olulisem, armas Sandra, on armastada iseennast. Kui sa suudad endaga rahu teha, siis suudad sa seda teha ka kõige muuga. Sellised haigused ja diagnoosid on rasked, aga nii ta paraku on, siin ei saa kedagi süüdistada, tagant järele targutada, nii lihtsalt juhtus ja kahjuks võib juhtuda ka meie kõige kallimatega! Aga ma ütlen Sulle, et maailmas juhtub imesid! Sõnuseletamatuid asju, mida keegi põhjendada ei oska. Iga päev on uus algus! Palun ära kaota hetkekski iseennast, veeda oma perega nii palju aega kui Sa suudad, paku oma vanaisale niipalju armastust kui Sinus veel peidus on! Meie elu ei lõppe siin- me elame inimeste südametes igavesti edasi! Ja mitte kunagi ei tohi jätta uskumist, lootust paranemisse, paremasse homsesse:)

Lisa kommentaar