Meie pisut teistmoodi jõuluajast

go here

enter site Huh, hei, pole ammu näinud (või kirjutanud või rääkinud või kuidas siis õigesti öelda!?)! Avastasin just suure heldimusega, et viimane postitus sai novembris kirjutatud … Et siis ma pole mitte midagi kirjutanud enda aasta kõige lemmikumast ajast … Ja üleüldse on ka instasse suht vähe jõudnud. Uu appi!

click here Eks ikka põhjustas selle tühimiku (igati heas mõttes, muidugi) Sandrelle Beauty, mille jõuluhooajaga ettevalmistustega alustasime tegelikult juba tükk aega tagasi, sest kohe detsembris oli meil Tartus suur jõululaat (appi, isegi sellest pole jõudnud kirjutada siin, kas peaks tagantjärele, hm?), kus ma isegi vlogmasi filmimisega alustasin, aga loomulikult esimesest päevast kaugemale ei jõudnudki. Nii et mul isegi korraks oli plaan meie jõuluaeg “linti” võtta, aga preagu tagantjärele mõeldes ei kujuta ma küll hästi ette, millal ma neid kokku pannud oleks. Olin niigi viimased kaks jõulueelset nädalat 3-4 tunniste unetundide peal, sest lisaks Sandrelle Beautyle käin ma ka täiskohaga tööl ning kuna tellimusi tuli üllatavalt palju, siis tahtsin võimalikult paljud neist ära täita (kahjuks pidin paljudele ka ikkagi ära ütlema) ja ainuke võimalus oligi kõik muu elu suhteliselt nullitasandile viia ning viimased energiavarud targasti kasutada.

Küll aga tahtsin täna kirjutada hoopis sellest, mida meie Tõnuga tänavusel jõuluajal ette võtsime … Tegelikult juba aastaid oleme me kokku leppinud nii, et asjade ostmise asemel kingime me jõuluajal/aastapäeval/sünnipäevadel üksteisele mingi elamuse, mida mõlemad koos nautida saame. Olgu selleks siis kontsert/teater/teistsugune restoranikülastus/reis/spa – valikuid on ju mõnusateks elamusteks mitu.

Sel aastal mõtlesime mõne jõuluka kontsert-õhtusöögi peale, aga ei leidnud ühtegi sellist sobivat, mis kuidagi kõnetaks ja kuhu tahaks väga-väga minna. Istusimegi ühel mõnusal lumisel õhtul diivanil ja mõtisklesime, missugusest vahvast elamusest me hetkel puudust tunneme. Ja kuna ka Tõnul oli detsember töö juures ülikiire aeg, siis ta sõnastas väga konkreetselt enda soovi, mis ka minul kohe südame põksuma pani: “Ma tahaks minna kuhugile linnast välja, paksu metsa sisse, kuhugi, kus oleks mõnus suur kamin ja saun.”

Soov välja öeldud ja juba üsna pea me täpselt sellise koha ka booking.com’ist leidsime. Kõik tingimused olid täidetud: väga kaugel linnast, keset männimetsa, suur kamin ja mõnusalt higistama ajav saun! Kuigi põhimõtteliselt on kõik see meil ka (Valgamaa) kodus olemas, siis me ikkagi tahtsime, et see oleks selline omaette rahulik olemine ja väljasõit senikäimata kohta. Muidugi päris jõuluajaks läksime ikkagi koju pere juurde. :)

Valituks osutuski selline hubase kirjeldusega puhkemaja nagu Lootuse Spa. Tõsi küll, pärast koha broneerimist ja kodulehel “kristlikust nõustamisest” kui lisasoovist lugedes me korraks tardusime … Meie jaoks on see lihtsalt võõras. Küll aga ootas meid kohapeale minnes ees täpselt see, mida me ootasime, seal oli nii rahulik ja vaikne ning me kohe tundsime, kuidas me seal puhkasime. See, et koht kuidagi usuga seotud on, meid ei häirinud.

Puhkemaja asub kohe pererahva maja kõrval, ent on siiski eraldatud ja omaette. Pärast puhkemaja tutvustamist peremees lahkus ja jättis meid täitsa omapäi toimetama, isegi hommikul ei kohtunud me temaga ega näinud ka kedagi liikumas, et selles osas väga privaatne elamus. :)

Lisaks oli seal kõik vajalik söögitegemiseks ja elamiseks olemas, väga detailideni oli kõigele mõeldud (alates maitseainetes ja lõpetades hommikumantlitega). Käisimegi enne sisseasumist Haapsalust poest läbi ja ostsime igasugu head-paremat kokku, et ikka mõnusa õhtusöögi saate üksteise seltsis jõule veeta. Kuulasime Bocellit, kokkasime ja saunatasime, niisama vedelesime ja lihtsalt puhkasime. See oli tõeliselt üks mõnusamaid kingitusi, mida üksteisele teinud oleme. Sellele tagasi mõeldes tekib uuesti selline zen tunne peale.

Kuna veebruaris on mul väikene juubelike tulemas ja Tõnul sünnipäev ning loomulikult üks väga-väga-väga eriline sündmus – meie 10 aastat!, siis ka sedapuhku on meil üks mõnus plaan soolas, aga sellest räägin juba üsna pea. :)

Sharing is caring...Share on FacebookTweet about this on TwitterShare on Google+Pin on Pinterest

4 comments

  1. -H- says:

    Aitäh Sandra, nüüd siis tean ka mina kuhu peitu pugeda kõigest mida sel hetkel näha ega tajuda ei taha. Eks meil kõigil mõnikord selline tunne, et kasvõi korraks kuskile metsa ja olla oma kõige kallimaga. Ja muidugi iseendale hingetõmbeaega anda ja taastuda kiirest elurütmist.

    Ja palju õnne ettevõttmisega Sandrelle Beauty kindlasti oled ka kusagil kirja pannud, kuidas see idee alguse sai või miks otsustasid või mis ajendas sind käsitöö kosmeetikat tegema. Leida infot ja tootmiseks ( kui nii võib öelda) vajalike vahendeid Kuidas jõudsid selleni, et teha oü ja ametlikult asja ajada. Kui Sa ei ole sellest veel kirjutanud siis ehk mõtled kuidas kõike seda kirja panna. Mind näiteks huvitaks väga :)

    Olles ise seda teed läbinud mis Sa soovitaksid inimestele kellel oleks idee teha ise oma kätega midagi aga natukene suuremalt, kui lihtsalt läbi instagrami või fesari “ajajoone” müügi (need aitavad küll kõvasti kaasa).

    Sai nüüd pikk küll aga positiivsust pole kunagi palju ja veel õnnesoove: palju-palju õnne, häid mälestusi ja armastust teile ka järgmisteks aasta KÜMNETEKS :)

    • sandrelle
      sandrelle says:

      Aitäh Sulle Helen nii pika ja vahva kommentaari eest! :) Kõik see Sinu positiivsus tuli mulle läbi selle kommentaari üle! Kõike ilusat ka Sulle alanud aastaks, et see oleks täpselt Sinu nägu ja et unistused tasapisi täituks!

      Ma vist tõesti ei ole väga palju rääkinud, kuidas käsitöökosmeetikani jõudsin, võib-olla kunagi ammu midagi mainisin, et läbi DIY jõulukingituste sõbrannad lihtsalt tahtsid juurde tellida ja siis kirjutasid mulle juba nende emad ja õed ning lõpuks siis sõbrannad juba ütlesid, et no mis sa jaurad, tee nüüd mingi posu valmis, et saaksime kogu aeg tellida. :D Aga võin sellest pikemalt kirjutada ehk küll. Kui ma paar aastat tagasi olin enda tuleviku osas nii öelda täitsa segaduses ja poleks elus aimanud, et ma unistuse “enda asjast” sellisel moel avastan, siis nüüd see tõesti saab aina rohkem reaalsuseks.

      Ma vist pole julgenud enda käsitöökosmeetika brändist väga palju rääkida, sest ma ise ei tunne, et oleksin hetkel midagi veel nii palju saavutanud. Just selle utsitamise ja soovituste osas (et anda nõu teistele, sest ma isegi olen kogu aeg kahe-kolme-nelja vahel, ei suuda teha otsuseid ja mõtlen, mis on õige). Möödunud aastal sain mitmeid ettepanekuid just kodukandist tulla rääkima raadiosse ja konverentsidele ja intervjuudele sellest, “kuhu ma, Valgamaa tüdruk siin Tallinnas jõudnud olen ja kuidas kõik eelnev kogetu on mind sinnani viinud”, aga ütlesin neile kõikidele ära… sest ma kuidagi tunnen, et ma ei saa veel öelda, et oleksin midagi nii väga saavutanud. Ilmselt olen liiga häbelik, veel.

      Siis mõtlengi, et võib-olla oleks imelik soovitusi jagada, kui ma ise veel otsin endas neid soovitusi…

      Või mis Sa arvad? :)

Lisa kommentaar