Kui tervis ühel hetkel lihtsalt alt veab…

Get More Information Mul on üldiselt muidu alati tervisega suhteliselt vedanud ja igasuguseid viiruseid korjan harva üles, aga paar korda aastas niidab mind miski nii rajalt maha, et ma sõna otseses mõttes arvan, et minuga on nüüd kõik. Vähemalt veel eile mõtlesin, et niiiii hull on olla ja äkki kutsuks kiirabi.

purchase Lyrica in canada Kogu õudus algas kolmapäeval, juba päeval tundsin end imelikult ja enne magamajäämist tekkisid sellised “vapruse värinad”, et läksin endale teed keetma. Varahommik algas enam-vähem normaalselt, aga mõne aja möödudes lõi pähe selline tuumavalu, et püstigi olla ei saanud. Kuigi jah, külmetusi põen harva, siis see-eest on mind “õnnistatud” migreenihoogudega ja meeletut peavalu esialgu selle nahka ajasingi. Aga kui pikali viskasin ja üle keha täiesti higistama hakkasin, siis sain aru, et midagi on valesti. Ja enamasti natukene und ja valguvaigisteid aitab seda jubedust leevendada, aga no mitte miski ei aidanud ja aina hullemaks läks. Siis aga avastasin, et mul on palavik.

find more information Nägu oli paistes, terve keha oli paistes, aina kuumasin ja peavalu lihtsalt tappppiiiis mind. Ja siis vaheldumisi püüdsingi magada ja korraks läpaka jälle kätte võtta, sest pidin oma tööasjad ikkagi ära tegema. Jõudsin paar lauset ära kirjutada, jälle, puhh pikali maas. Kui püsti proovisin olla, siis oli selline jube ärevustunne, sest ma ei osanud selle valuga midagi peale hakata. Ma lihtsalt ei suutnud mitte kui midagi teha. Võtsin kuuma vanni. Pikutasin. Tegin teed. Jalutasin niisama. Lihtsalt olin. Ei midagi. Mõtlesin juba mediteerima hakata, äkki vähemalt see natukenegi aitab rahuneda. Aga nii, kui mingi rahustava muusika peale panin, läks asi aina hullemaks. Seega ma põhimõtteliselt magasingi kuni kella 9 õhtuni, et koguda jõuvarusid töö tegemiseks. Ja nii ma pushisin, viimastest jõuvarudest midagi teha, ise iga kümne minuti tagant oksendamas käies. Aga tehtud ma sain. Kohusetunne on ikka tugev jõud!

Ja no neljapäev ei tähendanud minu jaoks ainult tavalugude tegemist, sest kuna reede on meil ajakirja ilmumise päev, siis loomulikult oli vaja värske ajakirja tutvustusi ka ette valmistada. Täielik õudus. Vaikselt surin ja tegin.

Eriti kurb olin veel sellepärast, et üle pika aja oli mul neljapäevaks planeeritud aeg, kus ma saan blogiüritusele minna – ma pole viimasel ajal eriti aktiivselt käinud, sest olen töö prioriteediks seadnud ja kui ma pole enda asju valmis jõudnud, siis ma pole end ka premeerinud ehk lubanud endal kuhugile üritusele minna. Paljud üritused toimuvad lõuna ajal ja just siis on väärtuslik aeg mingite tööasjadega tegeleda ja Viimsist mõne ürituse tarbeks lihtsalt korraks linna trippida “varastab” päris mitu tundi kasulikku aega. Seega jah, kui ma nüüd lõpuks olin valmis kuhugile minema, siis mkmm, jäi ära.

Ja reedeks plaanisime Tõnuga mingit mõnusat deiti, sest me pole ammu nii öelda saanud end üles lüüa ja uut restorani avastama minna, aga no loomulikult jäi seegi ära. Aga see-eest valmistas ta mulle eile õhtul suppi ja ka seda võib päris pidulikuks pidada, sest ma polnud ju kaks päeva mitte midagi söönud. Lihtsalt isu polnud.

Kogu see “rajalt maas” olemise trall kestis kuni eilse õhtuni, kella kümne ajal tundsin ma lõpuks end natukene paremini. Te ei kujuta ette ka, kui väga ma tahtsin lõpuks terve olla. Nii jube on olla seisus, kus sa ei saa mitte kui midagi teha. Lihtsalt nii abitu oli olla. Õnneks oli eile Tõnu minu kõrval, aga neljapäeval oli ta seoses meeskonnakoolitusega öö kodust ära ja see oli lihtsalt nii jube.

Sipsikust oli ka nii kahju, sest temagi magas terved päevad koos minuga kaasa ja kui jälle oksendama jooksin, siis tõttas ta ka kohe püsti ja vaatas kõrvad taga nii segaduses pilguga mulle otsa. Etnagu. “Miiiiiis toimub?”

AGA täna on mul niii hea olla! Appi, te ei kujuta ette kui hea on ilma selle peavaluta olla. Ja isu on tagasi. Hästi nõrk on olla küll ja kõnnin toas hästi tasakesi ringi ja käed ka siin kribamisest värisevad, aga enesetunne on nii sada korda parem. Niiiii hea! Tegime enne Sipsikuga siin rõõmutantsu ka – tal viskas ka see magamine vist natuke üle ja trallitas siin mööda tube ringi. :) Olen nii tänulik talle, et ta kaks päeva tagasihoidlikult võttis – enamjaolt teeb ta sellist tralli iga päev. :D

Lihtsalt nii õudne on mõelda, kuidas tervis võib ühel hetkel täiesti üles öelda… Tervisega altvedamisi oleme peres praegu päris palju üle elanud, ühe armsakese saime haiglast just küll kodusele ravile, ent teise kallikese saatsime asemele. Kõik saab kindlasti korda (teisiti lihtsalt ei tohi mõelda), aga tõesti väärtustage seda, kui teil on hea olla ja kasutage seda enerigat millegi mõnusa tegemiseks. See on nii jube tunne, kui sa ühel hetkel tunned, et sa lihtsalt enam ei suuda.

Muidugi proovin kuni nädalavahetuse lõpuni ikkagi rahulikult võtta ja seda energiat koguda, aga praegu on küll selline tunne, et teeks kõik maailma asjad ära. :) Nii õnnelik!

Palun teile siia lõppu üks lillapea pilt, mis on kohe pärast juuksuris käiku tehtud. Loomulikult ma praegu nii kobe ja värske ja klaar välja ei näe, aga seda on kindlasti palju meeldivam vaadata. :)

Olge no tublid ja terrrrved!

SAMSUNG CAMERA PICTURES

Sharing is caring...Share on FacebookTweet about this on TwitterShare on Google+Pin on Pinterest

3 comments

Lisa kommentaar