HEY, I’M BACK :: LÕPUTÖÖST, DOONORLUSEST, BLOGIREKLAAMIST

sandrap

Jaaah, suutsin endale antud lubadusest kinni pidada ja tegelesin lõputöö kirjutamisega ning ei millegi muuga. Imestan, et kirjutasin seda tööd kuni viimase minutini täitsa heameelega ehk trotsi selle vastu ei tekkinud. Kas olen tulemusega 100% rahul? Kindlasti ei saa ma seda öelda, aga ma arvan, et selline kriis, et “oh oleksin tahtnud veel teooriat timmida või midagi lisada” juhtub paljude lõputöö kirjutajatega. Ja eks ma ikka muretsen, kas suutsin selle töö vääriliselt kirja panna. Ise andsin endast kõik, aga…?

Samas mind rahustabki pigem see, et minu jaoks oli teema täiega huvitav ja tegelikult nautisin selle kirjutamist. Kaitsmine on veel ees – kui meenutan enda keskkooli uurimistöö kaitsmist, siis ma ei tea mis mul tookord sisse läks, aga mulle täiega meeldis enda tööd ette kanda (ma muidu pelgan tohutult esinemisi). Ka tookord olin veidi skeptiline, sest eksperimenteerisin ja ei teinud sellist uurimistööd nagu teised ning ma ei teadnud, kuidas komisjon loov-praktilist uurimust vastu võtab. Aga see mingi eneseusk ja rahulolu tööga andis jõudu. Ja see oli reaalselt esimene esinemine, mis mulle kunagi meeldinud on. Nii tahaksin selle enesekindluse ka nüüd leida.

Minu enesekindlus on aga kergesti mõjutatav ja pealtnäha väga väikesed asjad suudavad mind korraks rivist välja viia. Näiteks eile möödus mul viimasest vere loovutamisest kolm kuud ja läksin vihma ning tuult trotsides Verekeskusesse, sest see oli minu missioon ja tahtsin väga minna! Sinna jõudes aga selgus, et minu verd ei saanud kahel eelmisel korral doonurluseks kasutada ehk mõlemal korral oli mu vere tulemus vale-positiivne (nad pidid mulle helistama, aga ma ei saanud kõnet) ning kuna vereanalüüse tehakse teatud tsükli tagant, siis öeldi, et tuleksin tagasi 2017. aasta veebruarikuus, siis tehakse uus analüüs ja alles siis vaadatakse, kas sobin doonoriks. 2017??? Whaat, ma tahtsin ju kohe-täna-praegu ja jälle kolme kuu pärast tagasi tulla!

Selgus, et minu vale-positiivne tulemus võib olla tingitud valuvaigistitest, mida aeg-ajalt tänu migreenile satun liiga palju manustama ning saan doonoriks alles siis, kui valuvaigistid enda “menüüst” ära jätan. Samas on see nii möödapääsmatu, te ei taha näha mis seisus ma olen migreenihoogude käes.

Läksin siis suhteliselt õnnetuna minema, samal ajal Tõnule helistades ja kurtes, kui kasutu ma olen. Isegi mu verd ei taheta!

Mõne aja pärast helistati Verekeskusest tagasi ja öeldi, et tuleksin uuesti läbi – nad teevad mulle erandi ja võtavad analüüsid kohe, siis ei pea ma 2017. aastani ootama ja äkki on nüüd analüüsid korras ning saan vähekene parema tujuga koju minna. :) Läksin siis tagasi ja õde ütles, et oi, mul on nii väikesed veenid, et nendega ei tohiks küll doonor olla – veenid jäävad aina hõredamaks ja kui peaksin ise kunagi õnnetusse sattuma, siis ei ole mulle kuhugi tilguteid panna. Ütles, et võtab küll analüüsid ära, aga ta tõesti hoiatab ja las pigem loovutavad need, kellel tugevad suured veenid. Ehk siis kokkuvõtteks – olen nii või naa kasutu! :(

Ma ei tea miks see mind niivõrd morjendab… võib-olla sellepärast, et ma ise olen valmis doonor olema, kanüüle ei karda ja kui keegi ütleb, et seda pole sinu enese huvides mõistlik teha, siis ongi nagu meh… Igastahes ma loodan, et teie saate ka minu eest topelt abiks olla ja olete võimalusel doonorid!

Olen viimase nädala jooksul palju ühele teemale mõelnud ja vastu võtnud otsuse, et alates tänasest ei tee ma enam ühtegi reklaamkokkulepet (ja tühistan hetkel läbirääkimises olevad) väga lihtsal põhjusel – need kuidagi nii ahistavad mind. Ma ei ole küll kunagi ühtegi asja niisama haipinud, aga aina rohkem valmistab minu jaoks trotsi see, kui pean mõnda postitust tegema lihtsalt kohusetundest. Ma ei taha üldse enda blogist bisnessit teha ja see on mulle algusest peale kuidagi vastukarva olnud.

Mind tohutult häirib aga viimasel ajal see, et saadetakse reklaamkiri, hakatakse juba kokkuleppeid tegema ja alles siis uuritakse, et kuule palju sul neid igapäevased külastajaid on ja üldse räägi, mis blogiga tegu on ning kes sa ise üldse oled. Mind selline asi natukene solvab, sest tahaksin, et ettevõte mulle kirjutades juba teaks, miks ta tahab just mulle midagi saata. Mitte mõelda ainult sellele, kui palju inimesi igapäevaselt minu blogi külastab. Saan aru, et kokkulepped käivadki nii ja see ongi turundusmaailm, aga ma tunnen, et mulle ei ole seda vaja. Kellele ma end tõestan? Mille jaoks? See blogi siin on tegelikult juba algusest peale loodud ainult eneseväljendusviisiks.

Samas olen avatud huvitavaid tooteid katsetama ja käin meeleldi moeshowdel silma peal hoidmas ning võtan erinevatest üritustest osa. Sest kui mulle mõni toode või üritus väga meeldib, siis ma nii või naa kirjutan sellest. Aga siis on lihtsalt see vahe sees, et see tuleb tõepoolest südamest ja siiralt ning ma ei tunne õhtul magama minnes seda halba kohustust, et homme hommikul PEAN-PEAN-PEAN mõnest asjast kirjutama, sest ma lubasin!

Mul pole küll ühtegi halba kogemust turundusinimestega olnud, nad kõik on väga toredad inimesed, aga mulle lihtsalt selline promomine promomise pärast ei meeldi.

Sellised mõttevahetused täna. Tahtsin üle pika aja lihtsalt midagi kirjutada, homme on mul plaanis filmida kuidas teha roosiõitest näotoonikut ja kuna mu armas vennanaine tegeleb nüüd aktiivselt Avoniga, siis oleme empsiga temalt päris palju kosmeetikat tellinud ning tahaks mõningaid häid asju ka teile näidata. :)

Sharing is caring...Share on FacebookTweet about this on TwitterShare on Google+Pin on Pinterest

24 comments

  1. Sandra says:

    Palju õnne lõputöö valmimise puhul!
    Ma ei tea, kas oled kusagil seda maininud (võibolla on mul kahe silma vahele jäänud), aga mis teemal sa enda lõputöö kirjutasid? Ja kuidas üldse enda teema peale tulid? Ma olen alati mõelnud, et teema valik on nii raske, sest teema peab ennast väga huvitama, sest muidu on ikka väga raske tööd kirjutada.

    • sandrelle
      sandrelle says:

      Hei, nimekaim! :) Kuidas läheb? Ma millegipärast arvasin, et lõpetame sel aastal koos. :)

      Olen teemast vist ainult Instagramis kirjutanud. Aga kirjutasin Eesti elustiiliblogjate sisuloomest ja väärtushinnangutest. Ja tead, ma olen terve ülikooli aja võimalikult palju töid proovinud teha nii, et need mulle meeldiksid. Ja sellesse on alati väga avatult suhtutud. Ehk siis olen kõik asjad endale piisavalt meeldivaks teinud. Ja juhindusin sellest nüüdki.

      Ma teadsin tegelikult ammu, et tahaksin blogosfääri uurida, sest olen mõnes mõttes ühe jalaga siin sees. Samas ikkagi on see maailm võõras, analüüsimist oleks palju. Küsimus oligi selles, et mida siis täpesemalt. Alguses tahtsin uurida blogisid kui ajakirjanduse häälekandjatena, aga see teema oleks liiga laiaks jäänud ja pidin mõne teatud valdkonnaga süvitsi minema.

      Ka õppejõud innustasid lõputööd tegema teemal, mis eelkõige meile meeldiks ja tõesti rõhusid sellele, et vaadake enda sisse ning mõelge, millega seotud olete. Meil inimesed sidusid näiteks bakatööd spordi, kultuuri või kirjandusega. Ehk siis kuna Sina õpid ka ajakirjandust, siis põhimõtteliselt peaksid leidma väljundi, mis oleks ajakirjandusega seotud. Aga mõtle ka sellele, mis Sind pärast kooli huvitab? Mis on Sinu hobid? Missuguseid uudiseid Sa igapäevaselt jälgid – äkki joonistub sealt välja midagi? Hiljem tuleb jah mõelda, et kuidas see aktuaalne on ja miks peaks see teema teisi, laiemat üldpilti huvitama.

      Vot… Loodan, et on abiks. :)

      • Sandra says:

        Su lõputöö teema tundub täiega huvitav. Seda tööd loeks hea meelega isegi.
        Tartu ülikoolis saab valida, kas teed lõptuöö või lõpueksami, mis on materjalidega. Ma vist kaldun selle viimase variandi poole, sest selline akadeemiline kirjutamine ei ole üldse minu tassike teed. Muidu mulle kirjutada meeldib, aga uurimistööde tegemine kohe üldse ei istu. Praktilist osa ma teeks alati hea meelega, aga siis see teooria osa, vot see mulle ei meeldi eriti.
        Aga Sina oled tubli ja loodan, et saad hea hinde :)

  2. Sillen says:

    Tahaksin, et mul oleks ka nii palju motivatsiooni oma lõputöö ära kirjutada.

    Aga Sina oled tubli ja tore! :)

    Edu Sulle kaitsmisel ja blogimisel! :):)

    • sandrelle
      sandrelle says:

      Oi, Sillen – tsau! Aitäh Sulle! Muidugi kõige suurem motivaator on aeg, aga samas ka see, et see uurimus Sulle endale meeldiks. Ärkasin ühel päeval üles ja sisendasin endale, et oh, ma tahan täna seda tööd teha. Täiega tahan juba tegema hakata. Ja kuigi see võib tunduda tobe, siis mind aitas. :)

  3. Mirjam says:

    Õnne bakatöö esitamise puhul. Pmst on ju tehtud see baka nüüd :)
    Mäletan veel enda baka- ja ka magistritöö esitamisi, see tunne oli mõnus ja kuigi ma kaitsmisi hullult kartsin, siis tegelikult läksid mõlemad hästi. Olen siiani veendunud, et puhtalt kaitsmisega rääkisin magistritöö puhul endale kõrgema hinde välja :) Kui töö on ikka enda kirjutatud ja sellega vaeva nähtud ja tulemustesse ise ka usud, siis ei saa kaitsmisel midagi valesti minna.
    Doonoriks käin samuti. Kusjuures just täna (kella vaadates eile) käisin verd andmas :)

    Päikest!

    • sandrelle
      sandrelle says:

      Jess, aitäh motivatsioonisüsti eest! Tuju läks kohe paremaks. :) Kus Sa ise muidu õppisid?

      Ja tubli doonor oled! Mulle just täna helistati ja öeldi, et analüüsid polnud jälle korras. Kui tahan ikkagi doonoriks hakata, siis pean toitumise ja ravimid üle vaatama. Kuigi mulle öeldi, et veresoonte osas ka doonoriks ei sobi, siis ikkagi peaksin toitumise üle vaatama, sest ma tahan, et see veri, mis mul endal sees nö ringleb, oleks ka mürkidevaba…

  4. Karolin Sakk says:

    Minugipoolt õnne bakatöö üle! Mul ka nüüd viimasest veredoonorlusest 3 kuud möödas ja tuletaski meelde, et peaksin minema jälle. Mul siis oleks kolmas kord ja saaksin endale ka kaardi. :D

  5. Piia says:

    Jeje, palju õnne minu poolt ka!
    Kui teised on blogireklaami osas sõna võtnud, siis mind ajas kommenteerima see vere andmise osa. Sa ei ole kasutu! Need verekeskuse tädid on minu arust nii nii toredad ja tõesti hoolivad sinust, kui ütlevad, et sul oleks endal kasulikum verd mitte anda. Saada Tõnu! :D
    Mul on vere andmisega selline lugu, et 12. klassis tahtsime klassiõega minna, noh, läksimegi. Endal väga aateline doonoritunne sees. Lõpuks juhtus nii, et mina täiesti minestasin pärast seda, kui minult oli sõrmest kolm tilka verd võetud, sõbranna peaaegu kukkus hiljem ära. Meile öelda ka, et neiud, tulge tagasi, kui te väheke tugevamad olete :D

    • sandrelle
      sandrelle says:

      Bowtie! Hahaa, Sa tegid tuju täiega heaks! Mitte, et mind ajaks naerma see, et Sa minestasid, aga lihtsalt väga kentsakas lugu ja panid selle nii hästi kirja. :D

      Varsti näeme! x

  6. Ecolicious by Astra says:

    Mulle just meeldibki Su blogi seetõttu lugeda, et see on täis siirust, ausust ja heasüdamlikkust. :)

    Blogireklaamist rääkides, siis nii minu mõtted! Olen ka kogenud selliseid koostööpakkumisi, millele on järgnenud samasugused küsimused ja piiravad reeglid. Ühe korra võtsin esmakordsest huvist vedu, peale mida samuti mõistsin, kui häiriv olukord on ja selline reklaami tegemine pole ikka minu rida. Eriti kui huvi pakuvad blogi lugejad, mitte aus tagasiside. Seega on minu blogi nišiks enamasti jäänud ainult loodus- ja käsitöötooted, mis on mulle ka igapäevaelus südamelähedased. :)

    PS! Ootan põnevusega homset videot! :)

    • sandrelle
      sandrelle says:

      Astraaaa! Suured tänud Sulle, mul on nii hea meel, et Sinu blogi avastasin, Sul on tõesti see nišš olemas!

      Jah, mul ka eriti tobe tunne, et olen juba huvi üles näidanud, aga pean nüüd ikkagi “ei” ütlema. Võib-olla omakeskis arvatakse, et küll on alles kummaline blogija, aga tead – peaasi on see, et jääme endale kindlaks ning teame, kes oleme, eks! :)

  7. Aili says:

    Palju õnne lõputöö valmimise puhul! Tubli oled!

    Rääkides migreenist, siis hetkel tunnen kuidas see jälle mulle ligi hiilib. Kui see mul eelmise aasta keskpaigas esimest korda oli, siis ma mõtlesin küll, et annan otsad. Pärast seda enam niiii jube ei ole olnud, et vetsupoti musitan, aga õõõh… see on jube. Vaenlasele ka ei sooviks.

    • sandrelle
      sandrelle says:

      Aitäh, Aili! Oot, kas Sa olid siis rase? Ma olen kuulnud, et migreenid lähevad ERITI hulluks raseduse ajal. Nii et ma täitsa kardan, mis mind tulevikus võib ees oodata!

      Minu migreenihood lõppevad ka alati vetsupotti “musitades”. See on tõesti jube.. :(

      • Aili says:

        Ei olnud siis enam rase. Oll oli paar kuud vana (vist… ma üldse ei mäleta enam täpselt, aga sündinud ta juba oli :D ) kui esimest korda migreen tuli.
        Tuli aga välja, et eilne “migreen” oli tingitud prillidest. Nii kui prillid eest ära võtsin, vaibus ka peavalu. Tundub, et ma pean silmaarstile minema ja laskma enda prille ning nägemist kontrollida.
        Ema on mul aastaid võidelnud migreeniga ning nüüd käis ka arsti juures kus talle öeldi, et on aastaid liiga tugevate prillidega olnud.
        Kas sul ei või midagi sellist olla?

        • sandrelle
          sandrelle says:

          Kusjuures just arutasin ühe sõbrannaga, et millegipärast tekib peavalu (mitte just migreenihoog) kergemini siis, kui kannan terve päev prille. Kuna ma näen kaugele suht halvasti ja ei tunne tihtipeale inimesi tänaval ära, siis mulle kogu aeg ette heidetud seda, et miks ma prille siis ei kanna. Aga mul ongi see, et ma pigem siis ei näe hästi ja olen peavalu-vaba. Ma ei tulnud ise ka kuidagi selle peale, et peaks uuesti kontrolli minema, sest ma just aasta tagasi sain uued prillid ning just ju kontrolliti. Ja nüüd sõbranna koputaski südamele, et mine uuesti prillikontrolli, äkki on miinused valesti määratud. Ma lähen esmaspäeval läätsekontrolli, äkki oskavad nad mind siis aidata ja annan teada. :)

          • Aili says:

            Anna jah. Ma pole juba… khmmm… neli aastat käinud (ehket viimati kui uued prillid sain). Panen ka esmaspäeval aja kirja.

  8. Z. says:

    Väga tore lugeda seda reklaamimise asja. Selline soe tunne tuli südamesse, et nii hea kui sinu blogi jääb ikka selliseks sinunäoliseks nagu see on alati olnud. Oled eriline ja silmapaistev.

    Aga migreenid teevad murelikuks. Tundub, et sul on alati mitu projekti töös ja jõuad nii palju, mis iseenesest on nii imetlusväärne, aga hmm, kas sa pole kaalunud, et tervise mõttes võibolla võtta elu rahulikumalt. Tegelikult ma ise ei teagi, kas migreen oleneb välismõjudest, aga lihtsalt teeb murelikuks sinu elutempo jälgimine+samas tervisemured. Kas sa tead sellist blogijat nagu Roberta Einer? Sa meenutad elutempo poolest teda, aga tal on ka olnud väga halvad terviseprobleemid. Ja igasugused tervisehädad teatavasti vanusega lähevad raskemaks. Kui migreenihoog on praegu sulle vastik, siis ilmselt kui sa oled 40, on see veel halvemini talutav jne. Tegelt ei tahtnud üldse hakata siin moraali lugema. Ole ikka sama tubli edasi kui enne:) aga ole oma tervise hoidmise osas ka tubli, sest ilma selleta poleks midagi muud.

    • sandrelle
      sandrelle says:

      Aitäh Sulle! Ma isegi korraks mõtlesin, et mida teised arvavad ja eeldasin, et saan nüüd paljudelt blogijatelt vastu pead, et mis mõttes ei ole huvi koostööd teha – jääd headest pakkumistest ilma ju nii! Aga kõik on väga mõistvad & positiivsed olnud, isegi väga toetavad. :)

      Migreeni osas on Sul täiesti õigus… Mida rohkem rapsin, seda rohkem ka valuvaigisteid söön. Näiteks otsustasin ainult bakatööle pühenduda seetõttu, et ühel õhtul tulin jälle väga hilja kohvikust (käisin väga palju raamatukogudes-kohvikutes õppimas, sest kodus õppimisest ei tule mul tihtipeale suurt midagi välja ja kohvikud on ööseni lahti) ja terve bussisõidu aja mõtlesin, et jumala eest keegi mu värisemist ei märkaks. Ja muidugi oli oht, et madaldunud vererõhust oksendan kõrvalolija täis. :) Muidugi siis tahtsin väga agaralt kogu aeg blogida ja üritustel käia ja sõbrannadega kokku saada ning otsustasin kõigele lihtsalt “ei” öelda. Hoiatasin isegi Tõnut ette, et sorri, kui saan Maailma Kõige Halvem Koduperenaine 2015 tiitli. :D

      Olen aastatega ennast palju tundma õppinud, seega jah, ma ei saa enam tõesti tuhat projekti korraga kätte võtta. Sest muidu põlen läbi. Samamoodi oli hetkel ka kooliga – ma olen küll alati selle kõrval lisa teeninud, kas ajakirjanduse või küünte vallas ning olen aidanud tuttavatel väikseid tööotsi teha, aga täiskohaga õppimist ja töötamist ma endale lubada ei saanud. Ma oleksin kindlasti hakkama saanud, sest kogemus on näidanud, et ma olen tohutult kohusetundlik, aga küsimus on pigem selles, et mis minust praegu järel oleks? Ja kui ma isegi väga tahaks, siis ma pean lihtsalt arvestama, et ma ei saa endale tohutut rapsimist lubada.

      Mul on alati väga aktiivne eluviis loomuses olnud ja sellest lahti öelda on väga raske. Mulle meeldib tegutseda. Aga kahjuks on mul üks väike “sõbrake”, kellega pean kuni ülejäänud elu arvestama ning vahel on ta boss! :D

      Mulle helistati just Verekeskusest tagasi ja öeldi, et analüüs taas korrast ära ning et muudaksin enda toitumist (puu- ja juurviljad aitavad verd puhastada) ja neeeeeed valuvaigistid… Pean vist ikkagi tõsiselt mõtlema menüüst nisujahu väljapraakimisele. Sest kui Anne & Stiili jaoks kunagi eksperimenti tegin, siis olin terve kuu migreenivaba ja öeldakse, et migreenid on VÄGA toitumisest mõjutatud…

Lisa kommentaar