Kuidas meil esimesel Ilu sõnumil läks?

Huh, ja ongi Sandrelle Beauty täitsa esimene Ilu sõnum seljataga! Oli tohutult põnev kogemus ning kartmiseks ei olnud üldse põhjust. Saime väga ilusti hakkama! Eelmise postituse jätkuks mõtlesin kirjutada, et kuidas meil messil läks ja etteruttavalt võin öelda, et nii palju seiklusi ei ole minu elus juba ammu olnud! See postitus tuleb sel korral päriselt VÄGA pikk! :D

Saime enda boksi enam-vähem juba üles seatud neljapäeva õhtul ja tohutult mugav on ikka nii. Reede lähed hops kohale, sätid veel mõned asjad korda ja saadki juba messi algust ootama jääda. Enamjaolt Tartus messidel käies ei jõua me päev varem eelmontaaži jaoks kohale ja seetõttu algab messihommik meil reedeti ülivara: et Tsirguliinast Tartusse sõita, kogu mööbel üles seada, kotikesi ette valmistada, laud korda sättida jne ja tihti vaevu-vaevu enne messi algust jõuame enda boksi valmis, riided vahetada ning juba saabki kogu trall alguse. Viimased korrad oleme muidugi olnud tublimad ja võimalikult vara püüdnud kohale minna, et rahulikult sättida, aga ikkagi jääb alati nõks aega puudu. Aga eks see on alati nii: päev enne messi jääb viimasteks ettevalmistusteks täpselt 24h puudu ja messipäeval jääb täpselt 1h puudu, et väljapanek ideaalseks sättida.

Neljapäeva õhtul ei sättinud me enda boksi veel lõplikult ära, sest ootasime veel viimase hetkeni Smartposti sõnumit, et logoga lina saabuks – aga loomulikult juhtub kõige kiirematel hetkedel alati see, et automaadid on ülekoormatud ja kuigi lina sai õigel ajal teele pandud, ei jõudnud see loomulikult neljapäeva õhtuks meieni. Mul endal on olnud täpselt sama olukord – keegi peab paki kindlasti järgmisel päeval kätte saama, kõik ülejäänud 20 jõuavad ideaalselt sihtkohta, aga JUST TÄPSELT see kõige olulisem pakk… ei jõuagi! Aga vähemalt saime messi põhipäeval ehk laupäeval selle lauale panna. :)

Olen tegelikult sellele logoga linale juba mõnda aega mõelnud, aga viimasest minutist hoolimata oli armas Liis My Unicornist nõus midagi sellist täitsa esimest kord katsetama-trükkima ja see õnnestus tal minu meeles imeilusalt! Logo jäi nii puhas, kvaliteetne ja efektne. My Unicorn teeb igasuguseid pildipatju, kruuse, särke ja termoseid, mis on ideaalsed kingituseks, kodusisustuseks või firmameeneteks. Liis üllatas mind lisaks ülikauni kandekotiga, kus on Sandrelle Beauty logo peal – ma ei ole jõudnud sellest veel pilti teha, aga siit (link) saab näha, missugune see umbes välja näeb. Nii uhke oli sellega ringi jalutada, nii imetlen enda logoga asju! :P

Esimene mess ilma Tõnuta :(

Miks ma seda messi tegelikult kõige rohkem kartsin oli see, et ma pidin täiesti esimest korda hakkama saama ilma Tõnuta. Ta on iga pisemagi laada või messiga minuga kaasas olnud ja ta on ju tegelikult nii suur osa minu tegemistest, ta annab mulle nii palju tuge ja turvalisust ning ma tean, et tema kõrval olles ei saa minuga mitte kunagi ja mitte midagi juhtuda. Ta teab, kui ebakindel hiireke ma tegelikult olen ja kui väga ma pabistan enne messe ning ta on nagu selline kaitsev haldjas mu kõrval, kes juba ühe kallistuse või paiga nii palju tuge annab. Ma muidugi teadsin, et mu armas sõbranna tuleb mulle appi ning annab endast kõik, et Tõnut võimalikult vääriliselt asendada ja 100% tegigi seda, aga ta sai väga hästi aru ka sellest, miks ma Tõnut igatsen. See on ju loogiline, et mitte keegi siin maailmas ei asendagi teda ega ei peagi. Tõnu andis enne äraminekut mulle veel nii armsa pep-talki, et me saame hakkama, kõik läheb hästi ja kui ilus meil kõik seal on. See tõstis täiega tuju! ❤

Tõnu puhul nii messidel/laatadel (kui ka tegelikult päriselus) on suurimaks tugevuseks tema vahetu suhtlemisoskus, ta on alati nii hea suhtleja ja oskab toodetest uutele inimestele palju paremini rääkida, kui mina. KUI palju ma olen saanud uutelt klientidelt pärast erinevaid messe tagasisidet, et kui sümpaatse ja sooja tunde Tõnu neis tekitas ning tahavad teda veel ekstra selle eest kiita. See teeb alati südamele nii pai, et ta suudab keset seda minu roosamanna maailma toimetada. Paljud uurisid nüüd Tallinnas ka tema kohta ja keegi isegi ütles, et täpselt üks mehine mees sobiks boksi selle roosavahu vahele ja mul oli täiega, et JAAAAAAAAAAA, MUL TAVALISELT ÜKS KAHEMEETRINE ONGII!!! :(

Lisaks mina olen tegelikult selline hästi tagasihoidlik ja totaalselt halb müügiinimene, ma lihtsalt kuidagi ei oska ja ei julge midagi üles haipida ning seetõttu ongi meie boksi juures tavaks see, et juba laua taga uudistavad püsikliendid müüvad uutele uudistajatele tooteid. :D :D :D Ma olen müügis tõesti väga halb… sorri!

Ma ei taha üldse kellelegi peale käia või kõlada nagu müügiinimene, kuidagi tahan, et inimesed ise veenduksid toodete headuses ja seetõttu mulle meeldib ka jagada instagramis teiste inimeste tagasisidet näiteks… et kogemused räägiksid enda eest. See tundub minu jaoks kuidagi palju mõnusam kui see, et ma ise hullult kiidaks neid. Ja seetõttu ilmselt paljud uued kliendid messidel alati imestavad, et mina olen nende toodete taga, sest ma räägin nii tagasihoidlikult ja ebakindlalt oma toodetest – nagu oleks esimest päeva tööl. Kellugi minu kõrval, kes oli täitsa esimest korda messil kaasas, sai minust 10x paremini toodete seletamisel hakkama. :D Nii uhke ja hea tunne oli teda tegutsemas näha. :) Ilmselt kohtute te temaga väga palju ka tulevastel messidel, sest ta oli tõesti väga abivalmis ja tubli asjataja mul! Ma tahaks siia panna nüüd ühe pildi, kus me koos oleme, aga kuna Kellule ükski pilt ei meeldinud, siis ma ei hakka teda kiusama. ❤

Tere jälle, lukuabi!

Kui nüüd aga seiklustest rääkida, siis… reedesed päevad, olgu see siis Tartus või Tallinnas, on meie jaoks alati suhteliselt kreisid, sest just siis saab näha kõige suuremat valikut ja paljud meie püsitellijaid püüavadki just esimesel päeval kohal olla. See tähendab aga seda, et esimese päeva lõpuks oleme me omadega suhteliselt läbi. Messi lõpus pakkisime siis tühjad kastid kokku, viisime auto peale järsku käib mu seest selllllllllllline judin läbi. KODUVÕTMED!!!! Need jäid ju Tõnu auto peale ja ta on poissmeeste õhtul RIIAS! No täitsa lõpp… Mulle tegelikult üldse ropendamine enda puhul ei meeldi (kui teised vannuvad, siis on naljakas :D) ja ma püüan ennast jälgida, aga siis ma küll vist ütlesin seal kaubavärava juures päris kõvasti, et pe*sseeee küll. :D :D :D :D Ühest küljest jaa, ma tahtsin nii koju pessu, pehmed sussid jalga panna ja midagi head süüa (sest messi ajal ei suuda suurest närveldamisest peale smuutide mitte midagi süüa), aga seda kõike oleksin ma saanud ka Kellu juures teha. Kõige suurem mure oli mul loomulikult enda Sipsiku pärast, kes kindlasti juba ustavalt kodus süüa ootas.

Mis seal siis ikka, mitmeid aastaid tagasi, veel Lastekodu tänaval elades pidin lukuabi endale appi kutsuma, nii siis ka seekord. Mina muidugi autos juba pisarates, sest NÄETE, MA EI SAAGI ILMA TÕNUTA HAKKAMA! KÕIK! SELLINE NÕRGUKE SIIS OLENGI! Nii, kui Tõnu ära, on jama majas… helistasin alandlikult Tõnule, et tahtnud üldse party pooper olla, aga taaskord nii rahulikult oli toeks ja seletas, et mis seal ikka, kutsu lukuabi ja saad ilusti tuppa. Pole probleemi, see ju kõigest raha. (Ma hakkasin nuuksuma, et näed, nüüd läheb minu rumaluse pärast raha lihtsalt tuulde). Kellu ka proovis rõõmustada ja enda naljakatest äpardustest minu tuju tõstmiseks rääkida ning lõpuks me juba teel Viimsisse juba südamest naersimegi. Oeh, Sandra ja tema emotsioonid… :)

Võtsime netist esimese ettejuhtuva lukuabi numbri (sest neid on nii palju, mille vahel siis valida?) ja õnneks sattus meile väga mõistlik noormees, kes ütles “pole probleemi” ja oli hetkega meil abis. Siis aga olin ma mega tänulik, et kodust lahkudes ukse ainult alumise lukuga kinni panin, sest ülemine lukk on pisut keerukam ja siis nad poleks saanud ilma suurema lõhkumiseta ust avada. Vähemalt nii palju vedas ja ta tegi ukse niimodi korda, et saame vanu võtmeid ikka edasi kasutada. Õnnnneks oli üks paar võtmeid veel kodus, küll ilma koridori võtmeta, aga vähemalt sain ma järgmistel päevadel ukse ikka lukku panna ja kodu ning Sipsik jäi minust turvaliselt maha.

Reedel pärast kogu seda möllu käisime kosutuseks sushit mugistamas ja kõhud olid hiljem nii täis, et ootasin ainult voodisse vajumist. Kuna mõned asjad said juba otsa, siis kaalusin nende juurde tegemist ja alguses mõtlesin küll, et ohhhh, ma vist ei jaksa. Aga siis hakkasin mõtlema sellele, kui tänulikud ja armsad te selle üle olete, kui teile ostuga kaasa ka väikse testri panen ja kuna mul oli kleepse natukene veel üle, otsustasin neid lisaks veel kaasa teha. Endal silme eest juba virvendas ja jalad olid istumisest-kükitamisest nii läbi, aga I did it, juhuuu!!

Ehhh… võtmesaaga jätkuks… Ega Rumaluke muidugi enda kogemustest ei õpi ja kiirustasin esmaspäeval küünehooldusesse ja unustasin enda koduvõtmed TAAAAS MAHA, sel korral TAKSOSSE! No tsiiiiiiiis, Sandraaaaaa!!! Sain need tänu ausale Bolti juhile hiljem ilusasti kätte, aga no nüüd edaspidi pean küll koduvõtmed nööriga kaelas ringi käima. :))))))))))))))))

Teine päev: valeraha katse

Hehehhheeeee, ega loomulikult meie seiklused sellega ju ei lõppenud. Laupäeva hommik algas muhedalt, käisime käsipesulas vahetusraha jaoks paberraha müntideks vahetamas, aga parasjagu üks mees pesi bussi ja tahtsime talle öelda, et me kiirelt vahetame raha ära ja siis läheme eest ära. Tema aga arvas, et tahtsime tema käest ca 100€ müntideks vahetada ja siis me keset bussipesu üritasime selgeks teha, et masinas saab kenasti mündid kätte, et temast ei taha me midagi – kui ainult seda, et ta meid enne messipäeva täis ei pritsiks :)))

Laupäev oli üpris töökas, rahvast oli palju, käed ja jalad on sõna otseses mõttes tööd täis, aga ainuke erinevus oli see, et kui Tartus on hästi palju püsikliente ning tohutult tuttavaid nägusid, siis Tallinnas olid põhimõtteliselt kõik uued kliendid. Ja pea iga teise kliendiga suhtlesin ma vene keeles. Meile küll öeldi, et venekeelt kõnelevaid kliente on palju, aga ma ei arvanud, et niiiiii palju. Oiii, kuidas ma sain enda vene keelt puršššššida. Selline praktika, et oi-oi-oi! Aga mul on täiega hea meel selle üle, sest praktikat on mul vaja ja vene kliendid on alati niiiii armsad ning üldse ei pahanda, kui tohutu aktsendiga räägin. :)

Küll aga tekitas kõhedust avastus, et üks klient püüdis valerahaga maksta. Ta soovis osta üliväikse toote sajasega ja kuigi ta tundus igati mõistlik, sõbralik ning armas, oli mul niiii paha sisetunne. Ma teadsin, et ma ei tohiks seda sajast vastu võtta, see tundus mulle nii kahtlane, aga samas ma peaaegu oleksin seda teinud, sest nägin, kuidas ta ärritus ja kuidas tal oli mingisugune võim minu üle. Ma ei tahtnud enda ostjas ju pahameelt ka tekitada… Püüdsin talle vene keelt purssides selgitada, et ma ei saa nii suurt kupüüri vastu võtta, ta sai sellest korraks aru ja maksis väiksema summaga. Kuna ta aga seisis kohe mu kassa kõrval, vaatas ta raha ja ärritus veelgi, et miks ma ei saa talle selle sajase näiteks 50steks välja vahetada. Jäin endale kindlaks, ise niiiiiii halvasti tundes ja ütlesin, et ma ikkagi ei saa seda vastu võtta. Ta ilmselgelt solvus ning kõndis pettunult minema. Järgmine hetk on meil turvamehed boksis, uurivad mida-kui palju-millal-mis summaga see naine ostis, räägivad raadiosaatjasse, et on hetkel Sandrelle Beauty boksis numbriga C118 ja see kõik toimis nii kiiresti nagu filmis, et juba järgmisel hetkel jooksid turvamehed talle järele ja mul oli peas ainult mõte, et no tere jälle, seiklused….

Kuna mitmest boksist tuli juba vihje, siis oligi neil kahtlus, et kas see naine varastas minult nii oskuslikult raha, et ma seda ei märganud või siis maksis valerahaga. Õnneks ma seda 100€ vastu ei võtnud ja ilmselt ma pääsesin valerahaga maksmisest. Küll aga ma ei saa kindel olla, kas midagi kassast kaduma läks, ta pidi olema väga kaval. Nii et kui keegi on hetkel seda lugedes eksponent või on tulevikus, siis olge edaspidi hästi ettevaatlikud.

Ma ei ole mitte kunagi mitte millegi sellisega kokku puutunud, seetõttu ei osanud seda ka ette näha. Emme on mind juba ammu manitsenud, et teekarbi asemel on mõistlik mõelda lukustatava kassa või millegi sarnase peale, aga ma viskasin kogu aeg käega ja arvasin, et minuga ikka selliseid asju ei juhtu. Taaskord õppetund: järgmisele messile pean kindlasti kaasa ostma raha kontrollimise masina ja turvalisema kassa. Oeeeeeeh. :) Ma ikka nii algaja nendes messiasjades. :D

Õnneks oli turvameeskond nii abivalmis ja tuli pärast mulle appi raha kontrollima ning mind natukene ka rahustama ja edasisteks messideks nõu andma, nii et 10 puntki Ilu sõnumi turvadele, kes minu eest nii ilusasti hoolitsesid ning õigel ajal kohe platsis olid. :) Tundsin ennast sellisest intsidentist hoolimata turvaliselt.

Viimasel päeval koju ei pääsenud

Pärast seda võtme-saagat sain ma kodust küll varuvõtme, aga sellel on millegipärast algusest peale olnud puudu koridori võti. Kui eelmistel päevadel “kiusasin” naabreid ja palusin, et nad mind tuppa laseks, siis lootsin sellele ka pühapäeval. Jõuame maja ette, tassime kõik asjad kenasti autost välja ja juba helistan kõik naabrid taaskord läbi. Helistan korra-helistan kaks. Vaatan, et ka autodest on majaesine suht tühi… muidugi! Emadepäev! Loogiline ju, et kõik on kodust ära. Kellu oli nii armas ja seikles minuga hoolimata enda plaanidest kaasa… läksime taaskord sushit sööma ja naerma, et küll see nädalavahetus möödus ikka seiklusrikkalt.

Kui ca tund hiljem taas maja ette jõudsime, oli vaatepilt muidugi lõbus – alt uks lahti, vähemalt kolm naabrit asjatavad maja ees ja kõik autod on tagasi. :D Ei nu muidugi, kõik ilusti kodus. :)

Aga vähemalt jääb esimene Ilu sõnum alatiseks meelde ja isiklikest äpardustest hoolimata oli meil väga vahva! Aitäh mu suurimatele abilistele Kellule & Tõnule, kes distantsist hoolimata olemas oli!

Aitäh kõikidele armsatele sõbrannadele ja tuttavatele, kes te meil külas käisite ja toeks olite ning kõikidele pealinna ostjatele, kes lõpuks said ka Tallinnas isiklikult kõike uudistama tulla. Nii suur rõõm oli näha Lõuna-Eesti rahvast, püsikliente Tartu messidelt ja aitäh ilusate sõnad eest mu uued, armsad kliendid ning loodetavasti kohtume juba sügisesel Ilu sõnumil. Enne seda aga parampapaaa, on tulemas meie aasta teine suursündmus – augustikuu Hauka laat!!!

Sharing is caring...Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter
Pin on Pinterest
Pinterest

hirm-hirm-hirm

Armsad! Mõtlesin siia koondada kogu olulise info meie boksi kohta Ilu sõnumil, mis toimub juba sel reedel Tallinnas, algusega kell 12.00! Infot on väga palju, nii et haarake endale võiku, tee- või kohvitass kõrvale. :) Vabandust, kui see postitus kuidagi formaalne või lonkav tundub. Ma alguses mõtlesin ainult “lühidalt” Instagrami postitada, aga selgus, et Instas on ka kirjutamise piirang peal… :D Aga blogimises olen ma no nii toores, kui toores veel olla saab! Agaaa….

Alustaksin ehk sellest, et meil on tegelikult alati selline armas traditsioon, et kõige esimene ostja saab eduka messi “sisseõnnistamiseks” valida endale lisaks ükskõik missuguse koorija või suflee. Kui Sa seda veel ei teadnud, siis kindlasti proovi sammud esimesena just meie juurde seada ja äkki õnnestub kingitus endale skoorida: me asume D-hallis boksis nr C118. Muide, kõigil, kellel on ilumessi kutse, saavad Näitustesse sisse esimestena ehk te ei pea järjekorras seisma. Vähemalt vanasti on nii olnud.

Kui aga ei õnnestu olla esimene ostja, siis on teil võimalus esimeste seas uudistada kõige suuremat valikut ja nuusutada lõhnu, mis ilmselt alles juunis uues e-poes müüki tulevad.

Me oleme end sel korral varunud küll rohkem, kui eales varem, aga meiega on kaasas viimased toaparfüümid ning uus partii valmib ilmselt samuti alles juunikuuks. Nii et kui Sa väga soovid endale toaparfüümi, siis tasub kiirustada. Lisaks saavad esimesed meie poolt kingituseks kaasa ka mini kehasufleed, neid on aga piiratud koguses.

Iga ost meilt on justkui väike kingitus ehk nagu alati, pakendame tooted roosa siidpaberiga kaunistatud valgesse kinkekotti, kuhu lisame juurde ilusa mõttega kaardikese. Kui Sul pole veel mõtteid, millega enda armsat ema emadepäeval üllatada, siis Sandrelle Beauty kotike poputab hinge ja keha! :)

Meie hinnad on laatadel ja messidel alati soodsamad kui e-poes ja sel korral on meil sellised pakkumised: kehasuflee 10, sädelev kehasuflee 12, vahustatud kehakoorija 7, huulevõie 6, suur küünal 15, väike küünal 13, toaparfüüm 17.

Uutest lõhnadest tulevad messile kaasa sellised valikud: kauasoovitud mustika ja vaarika kehasuflee; vahustatud kehakoorija arbuus, melon ja sidrunijäätis. Äkki ka vannipallid. :)

Kuigi ma soovisin selleks korraks makseterminali organiseerida, siis ettevalmistus messiks on olnud nii intensiivne, et ma ei jõudnudki meile terminali sebida. Seetõttu palun varuge endaga kaasa sularaha, sest ümbruses puudub pangaautomaat.

Maailmale pisikese pai tegemiseks ja teile lisasoodustuse pakkumiseks kogume messidel alati tagasi ka Sandrelle Beauty tühjad purgid. Vastu võtta saan ainult puhtad, pestud, ilma siltideta ja lipsudeta ning ideaalses korras purgid, et saaksin need tagasi tootmisesse võtta.

TÜHJA PURGI SOODUSTUS:
Suur küünal 1€ 
Väike küünal 1€ 
Toaparfüüm 1€ 
Minipurk (huulevõie või tester) 0.05€ 
Tavapurk (suflee või koorija) 0.10€

Kellel pole Ilu sõnumi messikutset, siis nende kodulehel on olemas ka flaier (vaata siit), millega on sissepääs soodsam. Lisaks uurige nende facebookist (siit) pilti, millal on messi “õnnelikud tunnid” ehk tasuta sissepääs. 

Kas mul jäi midagi olulist ütlemata? Andke kommentaarides märku, kui võiksin veel mõnele küsimusele vastata. :)

Ma ütlen ausalt, et ma esimest korda niiiiiii kardan seda messi, mingisugune aukartus on selle ees… esimest korda nii suur mess, Tallinnas… Ma olen muidugi alati enne igat messi ja laata mega pabinas ning mul käib sada-miljon-triljon mõtet peast läbi, et et kas keegi üldse tuleb meie boksi, kas oli mõtet üldse nii palju asju kaasa teha, kas ma saan hakkama… ja pabin teiega kohtumise ees…

Rääkisin just eile ka Tõnuga enne magamajäämist, et selline tunne, nagu läheks sõtta. Nii suur hirm on millegipärast. Aga ilmselt on see tingitud hoopis suurest elevusest ja rõõmust, et meie, niiiiii pisikesed sipelgad osaleme esimest korda Eesti suurimal ilumessil.

Viimased ponnistused ja juba homme lähme enda boksi tasapisi üles seadma…. uuuuuuuhhh!!!

Sharing is caring...Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter
Pin on Pinterest
Pinterest

MIINUSKRAADIDEGA JA TELKIMA?

Meie talvine telkimine on saanud nii palju positiivset tagasisidet ja mul on hea meel sellest nüüd pisut pikemalt ka lõpuks kirjutada. Mul on endal selline tunne, et olen sellest juba nii palju ja põhjalikult rääkinud (sest see telkimine tuleb alati jutuks), aga püüan kirjutada nii, nagu esimest korda räägiksin. Kui pikka juttu lugeda ei viitsi, siis all on link meie vlogile ka!

Igastahes jaa, möödunud jõuluaeg oli ikka hullumeelselt kiire (vaadates vanu postitusi siis ma ütlen seda igal aastal, haha) ja seetõttu tegime me Tõnuga enda jõuluplaanid suht viimasel hetkel. Meil on viimastel aastatel traditsiooniks saanud see, et me ei kingi üksteisele asju vaid mingisuguse laheda elamuse ja olemegi kokku leppinud, et kas see on mingi mõnus väljasõit, uus spaakogemus, kontsert-õhtusöök, etendus… midagi sellist, mida saaksime kahekesi koos teha ja mis oleks jõulu- või talvehõnguline.

Näiteks üle-eelmisel aastal käisime ühes väikses, aga niiiiiii nunnukas Nõmmemaa puhkemajas, kus oli kamin ja saun ning üleüldse hästi mõnus olemine ja mul on siiani meeles see hea energia, millega sealt lahkusime. Väga paljud on pärast toda postitust mulle kirjutanud ja uurinud, et kuidas sinna täpsemalt minna saab, sest vahepeal oli mul blogi ju kinni ja paljudel oli kirjelduse poolest see koht meeles, aga täpsemat nime ei mäletanud. Nii et ma mäletan, et eelmisel aastal sai mitu korda selle koha linki jagatud. Kes tahab sellest pikemalt uuesti lugeda, siis link sellele postitusele on siin.

Sel korral mõtlesime aga jälle, et otsime mingi mõnusa kaminaga koha ja leidsime just Riiga igast põnevaid kohti, sest Eestis oli jõuluperioodil juba nii mitu ilusat kohta hõivatud, aga ühtäkki pakkuski Tõnu välja, et läheks aga telkima… et ta leidis nii ägeda koha Otepää lähedal ja kuna me läksime pühadeks nagunii maale, siis Otepää on meile väga lähedal ja ei pea kuhugile kaugele Riiga sõitma. Mina muidugi mega õhinas ja ütlesin kohe, et jaaaaaaaa, see on täpselt see, mida ma sellelt aastalt täiega veel ootaks. Midagi hästi teistsugust, pisut ekstreemset ja keset seda ilusat & paksu lund, millega meid see talv õnnistatud on.

Küll aga ei soovitanud Tõnu mul väga elevile veel minna, sest meie üllatuseks on meiesarnaseid hulle veel ja aasta lõppu oli jäänud suhteliselt vähe broneerimata aegu. Lisaks lubati päris jõhkrat külma ja meeskond ise on ööbinud max -7 kraadiga ning ei teadnud, kuidas veel külmemaga seal olemine on.

Juba kohapeale minnes (küll vägaa sõbralikult vastu võttes) uuris peremees, et äkki me ikkagi mõtleme ühe korra veel üle, et võimalus on veel koju tagasi minna. Ilmselt ta ei arvanud, et me olemegi end veidi ekstreemsele lainele häälestanud ja tahamegi midagi hästiiii teistsugust kogeda. Esimese asjana ütles ta mulle muidugi ka seda, et kas ma kavatsengi nendeeee jalanõudega mäest alla (ca 300m tuli telgini kõndida) minna… mina muidugi tundsin end sellise kommentaari peale nagu tõeline linnavurle, kes oleks KONTSADEGA rabasse tulnud, aga mul olid jalas…. eeeee… väga paksud ja soojad UGGid! “Hallooooo! Millega ma siiiiis oleks pidanud metsa tulema?” oli minu dialoog peas.

Aga küsimus ei olnudki üldse soojades ja mõnusates jalanõudes vaid selles, et need olid mul ainult pahkluuni ja küllaltki libedad, aga mega paks lumi oli ju maas ja kui ma oleks telgini jõudnud, siis oleksid jalad läbimärjad olnud. Seetõttu on hea sinna minnes just kummikud jalga panna ja õnneks nad kohe lahkelt mulle ka ühe paari kumpasid andsid. Aga jaa, minul käis juba peast mõte läbi, et ototototooooot, kas me ikka teeme selle mõtte teos? Kas me tõesti üldse hakkama saame?

Telgini jõudes polnud aga kahtlustki, sest see oli niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii nunnu ju! Väljas oli juba hämar, kamin prõksus, väiksed tulekesed siin-seal, pehmed vaibad maas (mõned karvased vaibad võtsime ise ka kaasa). No täielik idüll. Ei lasknud mina enam ühelgi kahtlusel end kõigutada.

Ja seal oli KÕIK vajalik olemas. Puud kütmiseks, meie üllatuseks elekter telefonide laadimiseks, suur veepaak, priimus, paberrätikud – no ma ei tea, põhimõtteliselt kõike, mille peale ise ei tuleks. Seal oli veel terve kirstutäie asju, aga kuna meil olid mingid nõud ja väga palju asju endal kaasas, siis täpsemalt ei uudistanudki. Aga no tõeline glämping ehk glamuurne camping!

Nii me seal siis asjatasimegi, tegime jõulusööke, käisime vahepeal väljas tuterdamas, proovisime pilte tehe (loe: ehitasime veepaagist ja pingist statiivi, lasime korralikult külma tuppa, ei tahtnud sokke lumiseks teha ehk jooksime kordamööda paljajalu välja taimerit sisse lülitama jne-jne). Mida kõike ühe pildi nimel ära tehtud sai! :D Aga noh, aega oli seal mässata.

Ega muidugi ei möödu ükski meie seiklus nii, et meiega midagi ka ei juhtuks ja noh, me juba teame, et alati tuleme me igalt poolt tagasi mingi huvitava looga. Nii ka sel korral! Juhtus siis nii… Oleme end siis juba mõnusalt sisse seadnud, tulime väljast väikeselt jalutuskäigult ja mõtlesime vaikselt ka magama sättima hakata ning järsku oli telk suitsu täis ja mina paanikas, aga Tõnu tahtis ikkagi kõike ise alguses proovida ja katsetada, äkki saab tossu kuidagi talupoja tarkusega või mõne lihtsa nipiga välja, et ei peaks peremehele helistama ja teda kest ööd tülitama hakkama.

Küll aga läks toss juba niiii väljakannatamatuks ja silmad jooksid hullult vett jne (pärast avastasin, et anduril olid patareid ka välja kukkunud, et võib-olla oleks häirekell juba ammu märku andnud, et midagi on valesti) ja mõtlesime ikkagi helistada ning selguski, et korstnas võib aeg-ajalt mingi tulesädeme püüdja? umbe minna ja hakkab tossu sisse ajama. Siis aga tõttas kiiresti üks meeskonnaliige meile appi, puhastas harjaga väljast selle korstna puhtaks ja oligi kõik korras! Ja ma ei räägi seda lugu üldse kellegi ehmatamiseks, vaid siis lihtsalt järgmine kord kui keegi ise sarnasesse olukorda satub, siis teab kuidas tegutseda. Aga meie tollel hetkel ei tulnud üldse selle pealegi, et nii lihtsa nipiga kõik korda saab.

Õnneks aga olime me sel hetkel ilusti ärkvel ja ei olnud veel magama läinud, pikad riided veel seljas ning ei pidanud pidžaamas välja külmetama jooksma. Pärast seda seiklust oli telgis pisut külm, aga mitte midagi hullu.

Paljud on uurinud ka selle kohta, et kas ööläbi oli telgis soe, aga ei, öösel tuli ikka iga kahe tunni tagant üles tulla ja kaminat kütta ehk siis Tõnu oli mul üks väga tubli ja tragi kütja! :D Et sellest mõttes terve öö keegi üleval olema ei pidanud – minul oli iga kahe tunni tagant äratuskell pandud ja minu ülesanne oli siis Tõnu üles äratada ja siis nina teki alt väljas kontrollida, et ta kütma läheks. Selline diiva elu oli siiiiis minul! :D Aga uni oli seal ikka niiii magus!

Piiiiika jutu kokkuvõtteks oli see kogemus ikka megalahe ja nad soovitasid kindlasti tagasi tulla ka kevadel, sest siis pidi kõik veel ilusam olema. Ilmselt tuleb siis kevadel uuesti sinna minna. :) Kui kedagi selline glämpimine veel huvitab, siis meie bronnisime koha läbi Bookingu siit, aga Sokka turismitaluga otse ühendust võttes vist pidi ka soodsamalt saama. :)

Ma loodan, et teile meeldis see postitus! Kas teist on keegi kunagi glämpimas käinud ja mis põnevat on teiega juhtunud? :D

Sharing is caring...Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter
Pin on Pinterest
Pinterest

V SPA JA TARTU RESTODE SOOVITUSI? ♡

Meil on viimastel aastatel kuidagi traditsiooniks saanud, et aasta alguses läheme alati kuhugile spaasse mõnnama, sest tavaliselt on detsembrikuu pööraselt kiire ja siis on hea uue aasta alguses end turgutada! Ja juba homme sõidame Tõnuga Tartusse, sest Krissu tegi eelmisel aastal nii helde ja armsa üllatuse V Spa kinkekaartidega. ♡ Oleme juba niiii kaua tahtnud sinna minna ja nii hea meel, et jaanuaris ka mõni vaba nädalavahetus broneerimata oli. Muidu on neil alati kui vaadanud oleme täismaja.

Seoses homse spaasseminekuga avastasin, et mul on üks aastatagune vlog jagamata… käisime jälle Grand Rose Spas ning mõtlesin, et kuna see youtube’s salajasena juba üleval oli, et teen siis avalikuks. Vahepeal oli nagu natuke liiga hilja seda jagada, aga nüüd läheks nagu veits teemasse ka. :)

Seoses V Spaga tahtsin aga küsida seda, et kas teil on häid soovitusi, missuguseid hoolduseid näiteks homme veel võtta? Tahaks mingit mõnnat massaaži või näohooldust, aga ei suuda otsustada.

Ja kuigi me Lõuna-Eestikad, siis ma ei mäleta, millal viimati Tartus kusagil restos käisime… Ainuke peatus on alati olnud Fasters ja kanawrap! :D Aga sel korral tahaks mingit mõnusat restoranielamust. Soovitage paluuuuun enda lemmikuid! Aitäh! ♡

… ja siin siis vlog sellest, kuidas Tõnu restoranist kooki “varastas”. :D

Sharing is caring...Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter
Pin on Pinterest
Pinterest

Kui tähtis nädal algab ebaõnnestumisega….

Uhuhuuu… no pole ammu näinud! Kui imelik on ilma blogimiseta olnud… ja uskumatu, et sain selle lehe taas tööle. Nagu ma mõnega väljaspool blogi rääkinud olen, siis ma ei otsustanud päeva pealt kõik kinni panna ning mitte kunagi enam blogida, aga keegi lihtsalt häkkis selle ära ehk vastu tahtmist võeti see minult ära, niuks. :( Kui ma märtsikuus veebimajutajalt selle teate sain, siis kukkus mul süda saapasäärde ja ei osanud esialgu kuhugile pöördudagi. Alguses mõtlesin, et proovin ise kuidagi hakkama saada, siis uurisime mõnelt tuttavalt itimehelt ning kuna neil polnud aega/oskusi meid aidata, siis jäigi see sinnapaika. Ja kuude kaupa veniski, et “küll ma varsti kellegi leian”, “võtan järgmine kuu kindlasti ette” jne. Kuni lõpuks igatsus blogimise vastu nii suureks kasvas, et Tõnu otsis netist ühe asjalikuma itimehe, kes küllaltki kiiresti ja tundub, et hästi ka asja korda sai.

Ma mõtlesin tükk aega, et millest ma võiksin üle pika aja esimesena kirjutada, sest rääkida oleks oi, kui paljust! Mu elu on siit eemaloleku aja jooksul ikka väga palju muutunud. Eelmisel nädalavahetusel toimus üks hästi-hästi armas inglilaat ja sellest on palju pilte, mitmed reisid on ju veel seljataga… Aga siis mõtlesin, et alustan sellest, mis hetkel ja sel nädalal toimunud on, sest elu ikka üllatab ja alati kõige kiiremal ajal.

Nädalavahetus möödus mul nii ägedasti inglilaadal olles ja kohtusin nii paljude armsate inimestega ning minu ettekujutuses oleks nii hea olnud selle ilusa emotsiooni pealt edasi liikuda. Aga asjad ei suju kunagi mõnusalt ja sujuvalt hetkedel, kui on mega kiire.

Kõige suurema šoki sain muidugi esmaspäeval, kui enda meili lahti tegin… Saatsin pühapäeval igale poole ohtralt kirju, sest inglilaadalt ei jäänud just kuigi palju asju üle ja pidin juurde tellima nii purke kui ka erinevaid tooraineid ja muud vajaminevat. Ja selgus, et kohast, kust tavaliselt purke tellin on laoseis täiesti 0!!! Laost, kus tavaliselt on sees 7000 või 10 000 sellist purki, mida mul igapäevaselt vaja läheb. Minu esimene mõte oli kohe see, et nonii, nüüd on täiesti pekkis kõik, sest järgmisel nädalal on mul Tartus suur jõululaat ja ma ei saa tooteid kausist müüma hakata juuu?? Müügijuht ei teadnud ka millal purke üleüldse oodata oleks, aga õnneks pakkus ta mulle ühe alternatiivi ehk alt pisut ümarama kujuga purke, aga mahutavad täpselt sama palju. Täna jõudsid need kohale ja kui ma nüüd tavaliste purkidega võrdlen, siis need on tegelikult isegi armsamad. Sellised pontsikumad ja nunnumad. Seega kõik lahenes tegelikult super hästi ja nüüd pean kirjutama ja uurima, kas selliseid ka edaspidi tellida saaksin.

Teine krahh tabas mind siis, kui kohas kust sheavõid (see on minu toodete peamine koostisosa) tavaliselt tarnin, oli laoseis nulllllll. Jälle, millal tuleb – ei tea. Ehk järgmine nädal, aga pole ka täiesti kindel. No täiesti pekkis vol 2. Kui ma ilma purkideta laadale minna ei saa, siis ilma sheavõita ei saa juba ammugi. :D  No halleluuuuuja! Variant oleks ainult küünaldega kohale minna, mis minu jaoks oleks ikkagi suur ei, sest kehasufleed on need, mille järele tullakse.

Sel hetkel mõtlesin küll, et elu on ikka huvitav! Seljataga on nii mõnusate emotsioonidega nädalavahetus ja heameelega seilaks nende tunnete pealt järgmisele laadale, aga nope, eluke tahab mind ikka proovile panna. Davai, anna siis juba täiega kõik väljakutsed mulle, ma olen valmis! :D

Samas on uute lahenduste väljamõtlemine küll keerukas, aga ka põnev (ja tehtav), sest selline tšinglemine käibki oma asja ajamisega kaasas. Õnneks sain ühest teisest kohast enda shea hetkel tellitud, loodan, et see jõuab uueks nädalaks kenasti kohale. Jääb küll väga napilt toodete juurdetegemise aega, aga tuleb anda minimaalsete päevadega endast parim.

Sellega seoses müüsin ka e-poe täiesti tühjaks, et saaksin sel nädalal veel viimased pakid teele panna ja uuel nädalal 100% ainult laadaettevalmistustele pühenduda. Nii paljud on mulle kirjutanud ja uurinud, et kas jõulutellimusi sel aastal enam teha ei saagi, aga oi, kuidas saab ja kohe pärast laata läheb trall pihta! Mul on vaja ainult uued pildid toodetest teha, sest muutsin kõik sildid nüüd inglise keelseks ning mudisin mõnda nime isuäratavamaks. Näiteks klassikaline “mustika” kehakoorija on nüüd Blueberry Cupcake.

Igastahes jaa! See nädal on olnud korralik katsumus. Kõige selle asjatamiste kõrval on kokku pandud tohutul hulgal pakke, öösiti vähe magatud, aga see kõik on ainult hea eesmärgi nimel ja küll jaanuaris puhkame! Ja sel nädalal on olnud nii palju “ei-sid”, et mulle hakkab see sõna juba meeldima. Sest iga “ei” viib mind lähemale veel parema lahenduseni!

Oeh, vot selline tagasitulek siia blogisse, aga ma lubasin endale, et ma kui, siis tulengi tagasi igapäevaste jutustustega – nii, nagu vanasti oli. See tootearvustuste jada sõi mind ennastki nii palju ära ja võib-olla oligi parem, et blogi ära häkiti. Sain järele mõelda, et kuhu suunas siis tegelikult liikuda tahan.

Kui varem ei kohtu, siis ootan teid Tartu jõululaadale, mis toimub 30.11-2.12 Näitustes – asun A hallis ja olen juba niiiiii põnevil! Laadad on alati mu lemmikud, sest te olete alati minu vastu nii head ja armsad! :)