Elutuba enne-pärast ja üks küllaltki ammune vlog!

Uhuu-ühüü, mul on ju tegelikult veel jagamata materjali meie uuest pesast… Tegelikult isegi veel sellest ajast, kui me veel sees ei elanudki! :D Ja videos veel need hetked, kus mul paps koos vennaga tulid meile appi põrandaid vahetama ja kuidas kappe värvisime jne ehk ikka suuuuht algusfaas! Suht aeglane olen jep! Samas nii lahe on praegu tagasi vaadata sellele ajale. Niiiii kreisi mis me siin ikka teinud oleme… Aga ma natukene kostitan värskete piltidega ka ja niimodi on võrdlus lahedalt suurem.

Eks me ise ka veel tasapisi toimetame korteri kallal – palju on tehtud, aga väga palju on veel teha ka ja kõige tähtsam on see, et ise naudime seda protsessi. Lihtsalt igal nädalal tuleb midagi ette, mis remondile täiesti kriipsu peale tõmbab ja eks sellega tuleb arvestada.

Samas ei ole üldse oluline, et kõik nüüd ühe pauguga tehtud saaks ja eks see oli meie idee juba algusest peale. Näiteks rõdud oleme täiesti hetkel välja jätnud ja lubasin Tõnul uued põrandad teha alles siis, kui teised olulisemad toimetused tehtud saavad. Ehk näääiteks vannituba! :D Aga oleme suhteliselt plaatimise lõpus juba, nii et kõik on lootustandev ja põnev. Meie vannituba tuleb hästi pisi, nii et ragistame aegsasti ajusid, kuidas see võimalikult nutikalt sättida. Aga vähemalt vanni paigutame ikka sisse ära, ilma selleta ei hakka üldse edasi rääkimagi!

Vot nii! Aga tšekake pilte ja videosid ning andke julgelt märku enda arvamusest. :)

ELUTUBA ENNE

ELUTUBA PÄRAST ♥

Sharing is caring...Share on FacebookTweet about this on TwitterShare on Google+Pin on Pinterest

#krissutüdrukuteõhtu

Nagu lubatud, siis nüüd palju rõõmsamatel teemadel! Esimesel juuli nädalavahetusel võtsime Krissu parimate sõbrannadega suuna Pärnu poole, et tema viimaseid päevi vallalisena lõbusalt sisustada. Kuna sõbranna pulmatooniks oli kollane, siis kasutasime seda värvi ka natukene ära, ent mitte liialt, sest põhirõhk pidi jääma ikkagi pulmadele. :) Ja sellepärast otsustasimegi ise riietuda musta, sest see on kollase kõrval mõnusaks kontrastiks. Krissu ikka valges, nagu traditsiooniline on!

Väga lõbus pidu oli ja eriti mõnus, et Janelil (facebook.com/janelijarvelillphotography) õnnestus palju ilusaid ning mõnusaid pilte sellest päevast jäädvustada. Ta on lihtsalt niii armas ja andekas!

Rentisime pisut Pärnust väljapoole ühe maja, mis osutus kohale minnes veel-veel ilusamaks! Hästi hubane, ruumikas ja kuna meid olid nii palju, siis mahutas see meid kenasti ka ära. Üldse tõeline õnn, et Pärnusse majutust saime, sest isegi kui me pool aastat varem pidu planeerima hakkasime, oli valikut ikka väga vähe (eriti nii suurele seltskonnale, naersime ka omavahel, et krt küll on Krissul ikka palju häid sõbrannasid), Pärnu suvel nii popp koht! Sellepärast jäime veeel nii mõnestki asjast ilma (kulm-kulm, limusiin), sest kõik ju suvitavad ja pralletavad seal.

Agaa… ma rohkem ei räägikski tegelikult, sest jagan pigem videot & pilte! :)

 

Sharing is caring...Share on FacebookTweet about this on TwitterShare on Google+Pin on Pinterest

Natukene eemaloleku põhjustest…

Ma ei ole enda blogisse juba mõnda aega jõudnud ja üks peamine põhjus on olnud seotud selle blogipostitusega, mille kirjutasin mõnda aega tagasi. Sain teilt palju ilusaid mõtteid, kirju ja kogemusi, mis pani ka mind hetki ümber hindama, pisut tugevamini kallistama ja mõistma. Appi, nii raske on neid ridu kirjutada… istun hetkel kohvikus ja üldse ei taha siin teiste ees jälle nutma hakata. Kõik on tegelikult ikka veel nii värske. Möödas on kõigest 1 kuu.

Ja nagu mõned ilmselt juba aru saavad, siis kahjuks ei pidanud mu armas vanaisake isegi poolt aastat vastu ja läks jaanipäevaks pilve peale trallitama… Kuna ta ei saanud enda operatsioonide pärast ise ligi aasta aega süüa, siis ma loodan, et tema suurim unistus – kunagi veel mõnusat grillliha süüa – seal heas kohas täitus… Huh, ma konkreetselt kirjutan enda mõtteid hetkel sõnade kaupa ja siis püüan end jälle koguda…

Ma tean, et ma ei pea mitte midagi selgitama, aga lihtsalt tundsin, et tahan enda mõtted kirja panna ja eemaolekust natukene rääkida. Pärast seda ränka uudist pakkisin vist poole tunniga kõik asjad (mul pidi just-just ka puhkus hakkama ja läksime nädalateks maale, tavaliselt pakin ja kalkuleerin nii pikaks ajaks tunde) lihtsat kokku ja sõitsin koju. Nii raske on sellistel hetkedel nii kaugel olla. Õnneks on see vaid kolmetunnine sõit ja ei ela kusagil välismaal.

Ent nende sündmuste valguses kadus mul üldse igasugune tuju kellegagi suhelda ja kuna mul hakkas puhkus, siis otsustasin üldse, et tõmban mitmeks nädalaks igalt poolt leelet… ma lihtsalt ei tahtnud mitte midagi kuulda ega näha, aga olla ainult enda Tsirgus tsillida ja sealt mitte lahkuda. Aga siis tundsin, et ma ei saa ikka päris nõnda ennast igalt poolt välja lülitada ja tahtsin sõpradele ikka olemas olla. Seda enam, et tulemas oli palju armsaid üritusi, sõbranna tüdrukuteõhtu ja pulmad…

Tegelikult olid aga nemad hoopis minu jaoks olemas, see on ikka uskumatu, kuidas sellistel maailma kõige nõmedamatel eluhetkedel kujunevad välja need, kes sind tegelikult hoiavad ja keda tuleks kümne küünega vastu hoida. Aitäh teile armsad, te teate ise väga täpselt, kes te olete! ♥

Aga jah, igasugune eemalolek oli tingitud sellest, et ma lihtsalt ei suutnud ja isegi ei tahtnud end kokku võtta ja tahtsin olla ainult enda perega. Ja rasketest hetkedest hoolimata tulin maalt ära laetult värske enesetunde ja motivatsiooniga.

Palun tõesti hoidke neid kalleid inimesi kes teie ümber on ja kui sa pole ammu enda vanaemale/vanaisale helistanud, siis tee seda täna. :) Ka mina püüan olla veel parem lapselaps neile, kes mul täna veel alles on. Olge tublid! Järgmises postituses juba rõõmsamatel teemadel. ♥

 

Sharing is caring...Share on FacebookTweet about this on TwitterShare on Google+Pin on Pinterest

VLOG // Laupäevane mõttevälgatus viis meid Haapsallu!

Kui me olime laupäeva õhtul oma kõhud mõnusasti täis söönud, siis hakkasime mõtlema, et mida siis põnevat veel ette võtta. Olime päeval mõlemad igasuguste tööasjadega seotud ja seetõttu ilusat ilma nautida ei õnnestunud, samas piisavalt väsinud, et kuhugi niisama jalutama mitte minna. Siis aga pakkus Tõnu välja, et äkki läheks käiks tiiru Haapsalus, vaataks Bookingust ööbimiskoha ja tsilliks seal. Ja no juba see mõte omaette raputas kõik väsimuse kaelast ära.

Bookingus oligi üks täitsa mõnus ööbimiskoht olemas ja kohapeale minnes selgus, et nad olid selle just päev varem avanud. Täiesti uus ja renoveeritud, maitsekalt sisustatud majutuskoht nimega Villa Frieda. Hõnguga, hästi romantiline maja. Täpselt vanalinnas, soodne hind ja kõik vajalik (ja enamgi veel) oli korteris kõik olemas. Sinna läheks teinekordki! Seda oli tunda, et sa oled sinna oodatud. Mõnusalt hubane. Ahhh, tahaks tagasi! Lisaks meie ööbimiskohale oli neil valikus veel mitu erinevat korterit, suuremad-väiksemad ning kunagi oleks täitsa mõnus kohe mitu päeva võtta ja suurema kambaga sinna kohale sõita.

Kuna me jõudsime laupäeva õhtul sinna suhteliselt hilja, siis midagi suur küll ette ei võtnud, aga käisime ja nautisime ööelu ja lõbutsesime. Haapsalu on täidetud nunnde valgete pinkidega ja loomulikult sai ka nendel nii palju igasugu mõtteid vahetatud, teemasid analüüsitud ja niisama jutustatud. Meie väljaskäimised on alati selles mõttes nii armsad, et meil vist omavahel jutt otsa ei lõppe ja saab palju koos unistatud ning plaane peetud.

Järgmist päeva alustasime üsnagi rahulikult ja magasime lõdvalt kella 11ni. Siis kiire pesu ja sättimine ning asusime mõnusat söögikohta otsima. Esialgu kõndisime promenaadile, aga mõtesime korraks vaadata, kus Instagrami piipol käinud on ja leidsime sellise põneva koha nagu Krahw. Selgus, et tegemist on samuti vastavatud kohaga. Haapsalus on just kohvikute ja söögikohtade poolest küll päris palju avastamist ning kõik tunduvad nii mõnusad ja hubased. Resto Krahw oli menüü poolest küll selline kallimavõitu, aga see asub nii looduskaunis kohas, et nii mõnus oli seal chillida. Mõnus oli isegi siis, kui vihma hakkas sadama!

Aga mõningaid noppeid meie spontaansest tripist saab näha ka videost, nii et mõnusat vaatamist! :)

Sharing is caring...Share on FacebookTweet about this on TwitterShare on Google+Pin on Pinterest

Mis on tõeline ilu? // Rikkalik Dove’i kingiloos!

Ma ütlen ausalt, et “tõelise ilu” teemal tekib minu peas küllaltki palju konflikte, sest ma justkui tean sellele küsimusele vastust, ent ma isiklikult olen selle teemaga olnud aastaid või vähemalt pool enda elust kindlasti pahuksis. Ma tean, mida ma hindan ja pean oluliseks teiste inimeste seas, ent ma ei ole olnud kindel, kas see tunne on vastastikune. Ahjaa, ja nüüd on see koht, kus endale mingi mõnus kohv või mõni muu meelepärane joogike kõrvale võtta – mul on sellel teemal päris palju mõtteid ja paar lugu jagada.

Mäletan, et vanasti viskas mul totaalselt üle teiste hullus mu juuste üle. Ma tegelikult ei ole kunagi armastanud olla tähelepanu keskpunktis (millegipärast alati eeldatakse, et blogi = tähelepanuvajadus, aga see on üldse eraldi teema), ent tänu juustele oli see tähelepanu kuidagi eriti pealtükkiv. Ilmselt oma “trauma” sain ma algklassides, kui lastekoori suuremad tüdrukud patsist tirisid, mängisid ja kääridega lõikamist imiteerisid ning sellepärast oli kõik edaspidine tähelepanu kuidagi halva maiguga. Jep, osadele teist võib hetkel tunduda, et ma muretsesin täiesti tühise asja pärast ja patt oleks viriseda. Ent sedapuhku ma ei virise, aga jagan lugu täiesti teisest perspektiivist.

Ja see tohutu juuste kummardamine, kommenteerimine, nende kohta küsimine, võõraste poolt katsumine… viis ühel hetkel selleni, et ma ei tahtnud neid juuksed enam. Noorele minale tekkis tunne, et mul nagu ei olegi midagi muud, kui need juuksed. Ma tõesti ei jõudnud neist enam rääkida. Ja tekkis küsimus, et kui ma ühel päeval otsustan lühikese soengu kasuks, siis kas keegi üldse märkaks mind? Kas keegi üldse enam suhtleks? Kas ma oleks enam oluline?

Kuigi nüüdseks olen ma sellel teemal endaga rahu teinud ja ei reageeri juuste komplimendile kuidagi turtsudes, siis üks hiljutine, paari aasta tagune hetk tõi minus meelde kõik need tunded, mida põhikoolis läbi elasin. Nimelt keerutas üks kaasblogija ühel üritusel mu patsi ja ütles selle mõnusa fraasi, et noh, “midagi on sulle looduse poolt vähemalt antud”. Emm? Vähemalt? Et muus osas pani loodus mööda, aga vähemalt andis pikad juuksed? Aitäh! Aga kuigi tollel tegi see tohutult haiget, siis nüüd mõistan, et sellist asja ütleb teiste ees vaid inimene, kes on ise sisemiselt endaga õnnetu ja teiste üle norides ta lihtsalt tunneb ennast hetkeks paremini. Ja seda ei saa talle tegelikult ju pahaks panna, inimene peab lihtsalt enda sisekeemia paika loksutama…

Lihtsalt nõme, et inimeste enda ebakindlused mõjutavad niivõrd palju teisi. Eriti veel nii noores eas, kus üleüldse on raske kuidagi enesekindel olla. Raske on enda emtosioonidegagi hakkama saada, mida siis veel teiste omadega teha…

Mäletan kahjuks väga hästi ka seda, kuidas meil oli tantsutrupis üks vanem tüdruk, kes pidevalt nii minu seljataga kui ka teiste ees kommenteeris seda, kui pekine tüdruk Sandra on. Nagu mida hekki, mõtlen ma nüüd. Kui ma vaatan tagasi nendele piltidele, siis appi – see 12aastane Sandra oli nii väike ja nii peeeeeenike. Ja see mõjutas mind nii hullusti, et ma ei söönud põhiliselt üldse. Peas oli mõte, et äkki peenemana olles kaovad sellised kommentaarid ära ja mind ei mõnitata niimodi teiste ees enam? Et kedagi ju nagunii ei huvita milline ma sisemiselt olen, ikka on ju oluline see, mis välja paistab? Paks või peenike, paks või peenike.

Ent muidugi ei muutunud midagi ka siis, kui ma olingi veel peenem. Kiusaja leiab alati normimiseks põhjust ja loomulikult ta seda ka tegi. Sest minuga oli tegelikult kõik korras! Tema õelus tuli tema ebakindlusest. Küll aga on nii, et kehakaalu saab alati muuta, aga enda halba iseloomu – mitte nii kergesti.

Ehk ma olen alati põrnitsenud seda välimuse teemat… Ja olen alati tahtnud, et keegi märkaks midagi muud peale mu pikkade juuste või lisakilode.

Täna on minu emotsioonid hoopis teised. Suuresti ka tänu teile, armsad lugejad. :) Teie kirju lugedes olen ma nii õnnelik, sest te tänate mind minu mõtete, kirjutiste ja selle eest, mis tegelikult minu jaoks oluline on. See on lihtsalt nii armas, kui ma suudan enda mõtetega või vahetute emotsioonidega teie elu kuidagi toredamaks/põnevamaks muuta. Kuidagi inspireerida, mõtlema panna, lihsalt niisama teid näiteks rõõmustada kui te tõbisena kodus igavusest mu blogi avastate ja siin ringi uudistate. Või kuidas minu ja Tõnu tegemised teid utsitavad ja rohkem seiklemistuju tekitavad. See ongi alati olnud see, mida olen tahtnud, et teised minus märkaksid.

Eks kiituseid juuste kohta tuleb ka ja kriitikat kehakaalu kohta samuti, aga ma suhtun sellesse teemasse nüüd palju ladnamalt, sest ma olen iseendaga selles osas rahu teinud. Ma ei võta neid asja enam isiklikult ja ma tean, et mul on lisaks nendele juustele ja lisakilodele ka midagi muud pakkuda. Ja tegelikult ei saa ned kommentaare panna inimestele pahaks, sest välimus on ilmtingimata see, mida kõige esimesena teiste juures märgatakse ja paljud teevad siiralt ja südamest komplimente. Võib-olla ei ole ma ise osanud varem end teistest külgedest näidata ja võib-olla mul ei olnudki midagi muud peale nende juuste näidata.

Täna väärtustan ennast teisiti ja neid tundeid, mida ma sisemiselt tunnen ning ajan on asja! Ma utsitan ka teid teistes/sõprades märkama seda, mis tegelikult oluline on ja neile seda aeg-ajalt ka meelde tuletada..

Ja kuigi see kõlab nii tohutu klišeena, siis tõeline ilu peitub inimeste suhtumises. Ja kõige paremini näitab seda minu meelest see, kuidas sa suhtud teistesse inimestesse. Elu väikesed pisiasjad, a la kuidas sa suhtud kohvikus olles sellesse inimesse, kes sulle toitu serveerib… Kas sa ütled tere koristajale, kes elu niivõrd mugavaks muudab ja igapäevaselt sinu trepikoda koristab. Kuidas sa räägid teisest inimesest. Kui palju sa hindad oma pere ja kuidas sa nendega igapäevaselt suhtled. Mida sa väärtustad ja prioriteediks pead. Selle välise ilu eest hoolitsemise on enamik meist ikkagi juba selgeks saanud, nii et nüüd on aeg järgmiseid samme teha. Ma ei ütle, et mina olen täiuslik, sugugi mitte. Ma olen kaugel täiuslikkusest, aga ma tõesti proovin olla iga päev parem versioon iseendast: olla vähem tujukas, teiste jaoks rohkem olemas, pühenduda asjadele, mis on tähtsad, ennast arendada, nautida hetke, elada südamest ja olla rõõmsam.

Viimasel ajal hindan oskust enda elus midagi muuta, mitte vinguda, kritiseerida, ennast halvasti tunda, vaid teha see samm, et olla õnnelikum, elada hetkes ja nautida elu täiel rinnal. Teha midagi selleks, et sinu elu oleks täpselt selline nagu sa enda mõtetes seda visualiseerid.

Ma tean, et ma olen ennast ümbritsenud just selliste ilusate inimestega, kellega mul on hea olla, kellega saan tunda ennast vabalt, keda ma saan usaldada ja jagada enda tõelist arvamust. Nendega on lõbus ja saab tohutult nalja ja jah, saab ka üles lüüa ja “olla ilus”. Ent saab jagada mõtteid, mis on tegelikult olulised ja nende seest tuleb headus ning siirus. Me toetame üksteist ja oleme üksteise jaoks olemas. Neid inimesi on küll vähe, aga hoolega valitud! Ja nemad on tõeliselt ilusad. Ja mul on neilt veel nii palju õppida!

See teema on ispireeritud Dove’i kampaaniast “Tõeline ilu”, kuhu esmakordselt kaasati ka Eesti naisi ning mehi. Eelnevalt on suurt tähelepanu pälvinud nende globaalsed kampaaniad, kuid sel korral siis sooviti teha midagi sarnast ka siin samas Eestis. Nii meeste kui naistega viidi läbi individuaalintervjuud ning neil paluti jagada oma mõtteid, mida tähendab nende jaoks tõeline ilu.

Kampaania jaoks on Delfis loodud eraldi alamleht, kuhu siis postitakse valminud videod: naistekas.delfi.ee/ilumood/toelineilu/.

Mis on teie jaoks tõeline ilu? Mida teie ilusaks peate? Jagage julgelt minuga enda mõtteid, sest kõigi vastajate vahel loosime me nädala pärast, 19. juunil Dove’iga välja ühe rikkaliku kinkekoti, kuhu kuuluvad järgmised tooted:

  • Derma Spa Summer Revived pruunistav kehalosjoon (tume ja hele)
  • Advanced Hair Series Pure Care Dry Oil šampoon
  • Advanced Hair Series Pure Care Dry Oil palsam
  • Advanced Hair Series Regenerate Nourishment õliseerum
  • Nourishing care&oil dušigeel
  • Nourishing Care dušiõli
  • Nourishing Secrets Restoring Ritual kookose kehalosjoon (kui on muu lõhnaeelistus, siis saab selle muu lõhna vastu välja vahetada)
  • Nourishing Secrets Replenishing Ritual maruula kehalosjoon (kui on muu lõhnaeelistus, siis saab selle muu lõhna vastu välja vahetada)

 

Sharing is caring...Share on FacebookTweet about this on TwitterShare on Google+Pin on Pinterest