See tort on lihtsalt nii imeline!

buy Lyrica from india

buy tastylia oral strips online no prescription Mul käis täna pere külas ja lisaks nii mõnusatele kingitustele (kirjutan ka neist peagi) üllatasid nad sellise vinge tordiga ning mu näpud niiii sügelesid pilte töötlema ja blogima!! See on lihtsalt nii-nii ilusasti tehtud tort, kõige ilusam, mida eales näinud olen! Olin sõnatu!! Emps ütles, et nad tahtsid, et 25. sünnipäev jääks meelde eriti magusana ja sellepärast just midagi sellist nad valmistada lasidki. No muidugi jääb!!

buy Lyrica in canada Kõike naljakam ja samas ägedam on see, et nad tiksusid selle tordiga Tsirguliinast Viimsisse nii, et see jäi kenasti ühesse tükki ja see ei saanud viga ega midagi – kõik lilled ka püsisid kenasti peal! :D See oli tänase päeva kõige suurem hirm – kas tort jõuab ikka elusalt kohale. :D Õnneks jõudis!

Selle imelise tordi autoriks on Merle (Magusapõrgust) ja teisi tema töid saab vaadata siit! Lisaks maitses see nii hästi ja vanemad hoolitsesid selle eest, et see sisaldaks mu lemmikasju nagu mustikad ja vaarikad ning üldse oli see mahedalt magus, samas õrnalt ka hapukas ja suus-sulav! Ja martsipan – mu lemmar!

Vaatasin, et facebookis on tal ka põhjalikum kirjeldus tordi sisust: tordi sisuks hele biskviit, vaarikamousse vaarikate ja valge šokolaadi tükkidega, kohupiima-toorjuustu-mascarpone-vahukoorekreem mustikatega, martsipan.

Mmmmmmmmm!

Nagu sellest veel vähe oleks… tõid nad meile kandikutäie makroone ka, mis samuti – on lihtsalt i m e l i s e d! Nagu niiiiiii head! Nii et kõik mu Valgamaa sõbrad, kui tähtpäevaks miskit eriti head ja magusat tahate, siis Merle tegutseb Valgas ja juba mitmendat korda oleme tema tööga väga rahul. Just hiljuti meisterdas ta ka mu isale ühe õlledest tordi, mis nägi nii äge välja! :D

Sipsik nuusutab lillliii!! :D

Sharing is caring...Share on FacebookTweet about this on TwitterShare on Google+Pin on Pinterest

10 aastat armastust – mida põnevat ette võtame? :)

Me nagu päriiiiiiiiselt ei suuda-oska ette kujutada, et meie kahe seljataga on 10 ühist aastat – praegu tagantjärele mõeldes on see aeg nii kiiresti möödunud ja samas on meie koosolemine olnud nii loomulik, et ma ei oskagi teistmoodi ette kujutada.

Tõnu lihtsalt ongi kogu minu elu! Ta on mulle alati toeks ja minu jaoks olemas, tema lõbus ja vahetu iseloom paneb mind iga päev südamest naerma, ta on kõige abivalmiv ning heasüdamlikum inimene keda ma tean, ta lööb kaasa nii minu kui ka meie eludes ja temas on see tugevus, mille tiiva alla saan peitu minna. Ning ta teab alati vastust igale mu murele. Ta on sõna otseses mõttes kõige hurmavam mees minu jaoks ning see, et ta on nii pikk…argh! :) Ja tema seiklusrikkus on nii nakkav, et minu “vana hing” vist oleks ilma temata ammu närbunud. Tema 18aastase energia sõna otseses mõttes ulatab mulle iga päev nähtamatu käe ja ütleb, et kuulekuule, lähme sinna… teeme seda… vaataks seda… matkaks seal… reisiks sinna. Ma olen seda varemgi öelnud, aga ta on tõesti muutnud mind nii-nii palju paremaks inimeseks ning enne teda ma vist ei osanud isegi “palun vabandust” öelda ning siirus ei olnud ka kindlasti üks minu trumpe. Aga täna ma mõtlen väga tihti nii, et kuidas Tõnu teeks. Kuidas Tõnu ütleks. Kuidas Tõnu selles olukorras käituks. Kuidas olla nii rahulik nagu tema. Kuidas jääda siiraks… jne. Ma tõesti võiks kirjutada raamatu temast ja sellest, mida tema vastu tunnen.

Ilmselt tundub see 10 aastat kuidagi nii uskumatu ka seetõttu, et meie elus on olnud väga palju erinevaid etappe ja kõik on kuidagi väga orgaanilselt ning loomulikult ja samas kindlalt paika loksunud. No näiteks kohe meie suhte alguses läks Tõnu kolmeks aastaks ülikooli ning mina õppisin keskkoolis – nägime vaid iga kahe nädala tagant nädalavahetuseti. Kui Tõnu ülikooli ära lõpetas, läksin mina ülikooli ning kuna Tõnu töökoht oli Valgamaal, siis elasime veel pea kolm aastat lahus ning nägime ainult nädalavahetuseti. Ja kokku kolisime alles siis, kui olime kuus või seitse aastat koos olnud ning kui Tõnu siia tööle sai. Juba sealt edasi elasime paar aastakest esimeses ühises üürikorteris ja varsti saab meil aastake esimeses ühises kodus. Tasapisi oleme realiseerinud ka muid ühiseid unistusi nagu reisimine ja näiteks veebruari alguses saime kätte kauaoodatud ühise autokese. Tean, et paljusid huvitab ka see küsimus, et millal tutukesed meie ellu tulevad (ja see on loomulik küsimus, ei pahanda üldse selle peale), aga kindlasti nad ühel päeval ka tulevad. Iga etapp omal ajal, nagu alguseski rääkisin. :)

Aga nüüd postituse algteema juurde… Mida põnevat me selle suure-tähtsa-erilise ja ümmarguse tähtpäeva puhul ette võtame? Mõtlesime juba tükk aega, et tahame kindlasti kuhugile reisile minna ning lõpuks otsustasime, et eksootiline Bali on täpselt see ideaalne plaan! Kuna erinevate puhkuste ja plaanidega sobis kõige paremini märtsikuu, siis täna, kui meil tähtpäev on, me küll reisil ei ole, ent sellest pole üldse hullu. Täna lähme hoopis välja tähistama. :) Alguses mõtlesime, et võtame rahulikult ning põhilise panuse paneme ikka Balile, aga seiklussellid nagu me oleme, ei taha sellel ilusal reedesel päeval kodus passida. :D Nii et ma usun, et lähme täna õhtul mõnesse enda lemmikkohta sööma, klaase kokku lööma ning niisama tähistama. :) Pühapäeval aga ootab meid Saaremaa, ja Grand Rose Spa, aitäh emmele-issile selle kingituse eest!

Panen siia lõpetuseks ühe naljaka pildi päevast 10 aastat tagasi, kui me minu sünnipäeval (sain 15) kõikide sõprade ees avalikustasime, et oleme juba mõnda aega omavahel susistanud ning enamikele tuli see küll nagu pauk selgest taevast. :D Kuna Tõnu mind vanasti kogu aeg kiusas ja ma ei sallinud teda üldse, siis poleks keegi nagu arvanud, et need kaks ühise keele (haha, sõna otseses mõttes) leiavad.

Sõprade appruuuuuv olemas ja vot, tänaseni gruuuvime. :) Palju õnne meile musu!

Sharing is caring...Share on FacebookTweet about this on TwitterShare on Google+Pin on Pinterest

Sünnipäev @ Paju Villa!

Eile tähistasin enda sünnipäeva ja nagu hommikul Instagramiski mainisin, siis nii mõnusalt üllatusterohket ja armsat sünnipäeva pole mul ammu olnud! Sõbrad ning pered olid liiiiiga helded kingituste tegemisel ning juba hommik algas nii rõõmsalt. Tõnu otsustas mind lemmiksöögi saatel üles äratada (mhm sushiga) ja üllatas väikse kingitusega – sain endale uue Equa joogipudeli! Olen just selle disainiga pudelit endale ammu tahtnud ja see oli armas üllatus, sest kuna Tõnu kinkis mulle sünnipäevaks ja aastapäevaks Bali lennupiletid, siis ma ei oodanud ühtegi kingitust ja keelasin tal minu peale raisata. Aga eiiii, õhtul viis ta mind lisaks veel Paju Villasse õhtusöögile! Nii totu oled musuu!

Päeva üks tipphetki oli kindlasti see, kui kuller tõi ukse taha 25 roosat roosi. Tüüpilise white girlina läksin nii ekstaasi ja selgus, et mu pere Tsirguliinast otsustas mind üllatada. :) Kuigi nad tulevad mulle nädalavahetusel külla, siis ikkagi tahtsid ka õige päeva erilisemaks muuta ja see oli neist nii-nii armas.

Õhtuse Paju Villasse mineku hoidis Tõnu saladuses ja ütles vaid, et paneksin end kella seitsmeks valmis. Kohale jõudes mõtlesin, et appi, kui hubane väike lossikene, et mis resto see veel on – no tõeliselt muinasjutuline näeb see koht välja ja ma ei seostanud seda üldse Paju Villaga, kuigi olen alatii tahtnud sinna minna.

Jäime toitudega megalt rahule! Tellisime eelroana falafeli & artisani friikad ning omg, kuidas neid jälle süüa tahaks. Pearoaks pastaroog “surf & turf” ning see oli ainult heas mõttes tõeline üllataja. Nii välimuse kui maitse poolest. Magustoiduks kitsejuustu brülee, mis maitses täpselt nii nagu üks minu koorija, niiiiiii hea. :D Ainult mõmisesin!

Sharing is caring...Share on FacebookTweet about this on TwitterShare on Google+Pin on Pinterest

Üks eriline päev ja veel erilisem kuu!

Ma olen nii-nii õnnelik, sest esimest korda on võimalus Sandrelle Beauty tooteid Tallinnas ka kohapeal nuusutamas-katsetamas käia ja seda terve veebruarikuu jooksul. Mamo võttis minuga juba möödunud aastal ühendust ja tutvustas nende pop-up riiulite mõtet – pakkudes mulle veebruarikuud, mõtlesin, et paremat ajastust olla ei saa! Veebruar on mulle nii südamelähedane: täna on minu sünnipäev ja kahe päeva pärast on meil Tõnuga veel erilisem tähtpäev, sest siis saab meil 10 aastat koos oldud. 10 aastat! Uskumatu…

Mamo kohvikute eesmärk ongi igal erineval kuul tutvustada erinevaid Eesti väikeettevõtjaid ja veeeeebruar on siis meie päralt! :) Juhuuu!

Kuna esimene nädal tundus olevat väga edukas ja riiulid olevat hõredad (aitäh kõigile armsatele, kes on pilte saatnud ja ostmas käinud ning mulle hiljem veel lisatellimusi postkasti saatnud, mul on paras väljakutse neid küll täita, aga tasapisi püüan kõigile vastata :D niiiii armsad olete!!), siis käisin eile ka uusi tooteid juurde viimas ning tänasest saab värskelt uusi asju soetada.

Nii et kui mõtlete kuhu lõunapausile minna, siiiiiis Mamo it is! ja kui sõbrapäeva kinki ka veel ei ole, siis Mamost saab ilusasti siidpaberisse pakituna need soetada. :) See oleks mulle megailus ja kõige parem kingitus!

Ja allpool on väike vlog ka. :)

Sharing is caring...Share on FacebookTweet about this on TwitterShare on Google+Pin on Pinterest

Kuidas ma jõudsin Sandrelle Beautyni?

Üsna mitu korda on erinevates seltskondades ja uute inimestega kohtudes tulnud jutuks minu ilutoodeteni jõudmine. Või kuidas käsitöökosmeetika minuni jõudis. Ja tihtipeale hingan ma sügavalt sisse, naeratades muigan ning mõtlen, et kust alustada. See sügav hingetõmme ei ole loomulikult üldse tingitud sellest, et ma ei viitsiks kuidagi rääkida ja see küsimus ei ole mulle ka kuidagi tüütu, aga ma alati mõtlen, et missuguse jutuga nüüd alustada. Kas pika või veel pikema või saaks seda teekonda kuidagi lühidalt edasi anda? Mina muidugi jääkski kirglikult jahvatama, aga kas teine pool seda kuulata jõuab?

Mingit erilist avastamislugu mul tegelikult rääkida ei ole, aga kõige lühem vastus oleks ilmselt see, et Sandrelle Beauty sündis paarist tagasihoidlikust purgist emale ja sõbrannadele kingituseks ning koorijad meeldisid neile niivõrd, et purgi tühjenedes tahtsid nad uut! Ja ühtäkki tellisid koorijaid juba sõbrannade sõbrannad, emad, vanaemad… Ja nii see sõna levis!

Tegelikult olen siiamaani täheldanud seda, et kõige enam jõutakse toodeteni läbi sõbranna-sõbrannade, ehk et kas kuskil seltskonnas avati pakki koos või kingiti sünnipäevaks või nähti vannitoas ning tekkis ka kohe tahtmine katsetada. Ehk siis tooted on saanud suust-suhu reklaami ja on jõudnud ka paljude selliste inimesteni, kellel facebooki polegi ja blogisid ei loe. Mis teeb mind loomulikult… väga õnnelikuks. :) Aga nende inimesteni jõuab see peamiselt ikka tänu teile! Te olete mu võit ja võti!

Kes blogi pikemalt jälginud, siis need ilmselt mäletavad Sandrelle Beauty algust päris hästi. Kuna sõbrannad käisid nii peale ja utsitasid mind tagant, siis lõpuks panin postituse koos koorijate pakkumisega ka blogisse üles ning minu üllatuseks tuli suur posu tellimusi ja nii see edasi rulluski! Aga kuna ma ikkagi olin endas nii ebakindel ja kahtlesin, et kas tooted tegelikult ka kedagi huvitavad ja kas ma ikka oskan ning tean piisavalt, ilutooteid on maailmas juba niigi palju jne, siis jäi toodete tegemine ka mõneks ajaks soiku.

Põhjuseid oli muidugi mitmeid, üks kindlasti see, et ettevõtte tegemine tundus mulle midagi nii hirmsat ja suurt (hehe, siiamaani tegelikult) ja riskantset, et lükkasin selle tegemist aina edasi ning minu enda hirmud ja kõhklused panid asjale pidurid peale. Siis aga võtsin hingesopist enda julguse välja ja hirmu trotsides hakkasin ellu viima midagi, mis on alati mu salasoov olnud. Ja tänu teistele jätkuvatele kirjadele, et Sandraaaa…. millal uuesti tellida saab? Kas nüüd juba saaks? Aga nüüd? Tahaaaks kooorijat… sain innustust, et keegi ikkagi tunneb veel minu toodetest puudust, peale minu sõbrannade ja ema… Ja nüüd ei ole jäänud üle muud, kui lihtsalt tegutseda!

Olen viimasel ajal saanud mitmeid kirju ka selle kohta, kuidas kehasuflee on abiks näiteks kokale, kes igapäevaselt vee ja toidu sees sumpab ning tohtu kätekuivuse ja kareduse all kannatab. Või kuidas üks naine on läbi katsetanud vist kõik maailma kreemid ja on apteegitoodete vastu juba immuunne ning käed on ikka karedad, villis ja katki ning ainukesena on hädast välja aidanud just seesamune kehasuflee, mis tütre kaudu juhuslikult tema kingikotti sattus. Sellise tagasiside peale ma lihtsalt pühin pisaraid ja mõtlen, et ma pean need kirjad endale seinale suurelt välja printima – kui ma korrakski veel endas kahtlen, siis loen nende naiste kirju ning mõistan, miks ma ei tohiks endas hetkekski enam kahelda.

Muide, ülevalpool on üks eriline videoklipp, millest ma juba tüüüükkk aega tagasi blogis rääkisin, aga siin veel jaganud ei ole. Kuidas meeldib, kas tekkis mannavahu-isu? ;) Kui jah, siis tooteid saab uudistada SIIT!

Aitäh teile, te tõesti olete mulle lõpmata kallid!

Sharing is caring...Share on FacebookTweet about this on TwitterShare on Google+Pin on Pinterest