Sipsik sai lõuendile!

Homepage

More hints Me oleme enda uue koduga jõudnud nüüd sellisesse etappi, kus vaikselt saab hakata mõtlema selle sisustamisele ja püüame siis enda ideid-mõtteid tasapisi realiseerida. Juba ammu olen ma mõelnud, et meie kodus võiks olla üks suursuurpilt ühest põhitegelasest meie elus ehk loomulikult Sipsikust.

Kusjuures selline tudupilt õnnestus mul tabada täiesti juhuslikult ja see on ilmselt ka lemmikpilt temast. Sipsikule meeldib tekkide vahele pessa pugeda ja nii ma ta aeg-ajalt sealt tudumast leian. Ja loomulikult tuli see hetk ükskord ka kaamerasse tabada. Pilt ei ole tegelikult mustvalge, kuigi esmapilgul ehk tundub. Tegelikult on kõik toon-toonis hallhallhall! :D

Uurisin siis erinevaid saite ja otsisin ikka seda kõige soodsamat varianti. :P Ja mulle tundub, et kõige parema hinnaga saab neid fotolõuendeid hetkel Picture Happyst, 60×80 (pmst A1) hinnaks oli 36€ ja postikulu läks natukene alla nelja euro. Neil on endiselt ka -30% pakkumine, nii et kui huvi pakub, siis saab uudistada sellelt lehelt –  http://oceanadesigns.net/images/granite/bianco-sardo/bianco-sardo.jpg picturehappy.ee/et/canvas.

Kohaletoimetamine võttis aega ca nädal, sest kui ma õigesti aru sain, siis tootmine toimub Lätis ja kohaletoimetamine võtabki veidi aega. Aga ma olen selle lõuendiga niiiiiiiii rahul, see on lihtsalt nii ilus ja võimas ja suur ja no Sipsik trumpab kõik üle! See fotolõuend läheb magamistuppa, sest ta ju magab, eksole. Sobib ju ngu valatult magamistuppa! Täna saame selle ehk lõpuks seina riputada. :) Täna tuli voodi ka kohale ja saame nüüd diivanilt mõnusasse voodisse kolida! Magamistuba oli enne üks korralik “värvimisladu”, sest kõik viimased võõpamistööd said seal tehtud. Mõned kapid oleks veel vaja üle värvida, aga eks tuleb endale nüüd uus värvimiskoht otsida. :D Õnneks on ilmad juba soojemaks ka läinud ja saab rõdule kolida.

Ahjaa, fotolõuendi kohta veel nii palju ka, et kuigi tellides tuli süsteemi märge, et “ei soovita selles mõõdus pilti”, siis sellegipoolest tuli väga terav ja hea pilt. Tahtsin nii väga seda lihtsalt ja mõtlesin riskida. Kuigi foto oli kaameraga tehtud, ei olnud resolutsion nüüd niiiii hea… Aga pilt õnnestus ikka super hästi!

Sharing is caring...Share on FacebookTweet about this on TwitterShare on Google+Pin on Pinterest

Mida peab tundma üks inimene, kellel on jäänud vaid pool aastat?

… on küsimus, millele tahaks vähemalt mitu korda päevas lahendust leida, ent mõistagi seda pole.

Kuigi väljas on megamõnus ilm ja kevad on lõpuks end meile näitamas, siis võib-olla oleks paslik rääkida lilledest ning liblikatest ja sellest, kui mõnus nädalavahetus meil seljataga oli. Aga tegelikult olen juba mitu päeva just neid mõtteid püüdnud kirja panna. Kirjutamine kuidagi aitab ja tihtipeale näitab, et mõttekaaslasi on palju …

Ma ei ole sellel küll kusagil pikemalt peatunud, ent möödunud aasta lõpp oli nii minu kui Tõnu jaoks üks emotsionaalselt keerukamaid aegu, sest põhimõtteliselt järsku haigestusid raskelt meie vanavanemad ja tuli ette ka kordi, kui ühest palatist sai vaid paar korrust alla teise mindud, sest nad olid põhimõtteliselt samal ajal haiglas. See oli aga topeltraske, sest põhimõtteliselt kahel järjestikusel korral tuli end tohutult kokku võtta, emotsioonid seljataha jätta ja enda armsatele säravate silmadega näidata, et kõik saab korda. Sest minu mõistus tahab alati mõelda, et kõik saab korda.

Seetõttu muutsid laused “see juhtub nii või teisiti” või “me peame sellega leppima” mind sisemisel pahuraks, sest kõik saab ju korda? Peab ju saama? Saab ju alati! Mis jutt see selline on? Minu mõistus ei olnud lihtsalt nõus seda aktsepteerima. Ja ei aktsepteerinud ka hetkel, kui saatuslik kõne vanaema lahkumisest tuli. Ta sai jõuludeks, enda kõige armastuväärsemaks pühaks uude koju.

Ma mõistan, et teatud vanusega kaasnevad riskid, sellega tuleb arvestada, see on elu, asjade loomulik käik jne-jne-jne, ent kui need hetked kätte jõuavad, siis on see nii paganama raske. Vanaemad-vanaisad on ühed armsamad olevused maamunal ja ükskõik kui kaua nad ka meie kõrval olnud on, ei tundu elu ilma nendeta täisväärtuslik.

Ja kui muidu mulle see “täiskasvanud elu” ehk oma elu ning pesa punumine jõhkralt meeldib, on hüvastijätt selle elu kõige mõrudam osa. Sellistel hetkedel tunnen, et olen ju ikka veel see kahe punupatsiga Sandra, maailma pisem ja suurte inimeste muredest nii kaugel.

Pärast Tõnu vanaema lahkumist sai kodusele ravile minu vanaisa, kelle elu on detailidesse laskumata olnud korralik katsumus. Aga sellegipoolest on minu mõtteis tiksunud alati see mõte, et kõik saab ju korda? Peab saama. Ta on hetkel kõbusam, kui pärast operatsioone, see on ju märk, et kõik saab korda?

Ent viimane arstilkäik ei toetanud minu mõtet. Taaskord ma eksisin. Kurat küll. Haigus on edasi läinud ja prognoosiks on pool aastat. Keemia annaks pisut juurde, ent mitte piisavalt, et see motiveeriks niigi nõrga organismiga seda kõike taas läbi tegema.

Ja mida peaks ta siis tundma, teades, et nii vähe on jäänud? Me küll kohtusime, aga ma ei julgenud küsida. Kõik saab ju korda?

Sharing is caring...Share on FacebookTweet about this on TwitterShare on Google+Pin on Pinterest