Mis meile Viimsi juures meeldib?

anonymous FotorCreated34

http://global-mob.com/wp-cron.php?doing_wp_cron=1510233030.3761169910430908203125 Mõtlesin, et olen viimasel ajal peamiselt iluteemadel rääkinud ja selliseid igapäeva mõtisklusi pole juba ammu olnud ja täna tekkis hirrrmus tuju ühe sellise kirjutamiseks.

uk buy Seroquel Esiteks “wow-what-mida-ahhhhh”, mis mu facebooki lehel hetkel toimub. Teadsin, et paljud on kindlasti Polar Loop Crystali loosimängust (mäng on siin – facebook.com/sandrelle.net) huvitatud ja mõtlesin, et selle loosiga tuleb kahe poole tuhande pealt vast 3000 jälgijat kokku, aga et praeguseks on see number kasvanud 5400 peale… minu jaoks on see tohutult suur vau!!! Paljude jaoks kindlasti väike number ja ei ole võrreldav suurte tegijatega, aga minu jaoks on see midagi uskumatut ja ma ei suuda seda hoomata. Uh! Aitäh teile kõigile, siiralt ja südamest! Pean teid sellise ägeda aktiivse osavõtu eest veel rohkem poputama hakkama! :)

Aga tänase teema juurde tulles, siis ühel õhtul enne magamajäämist ütlesin Tõnule, et issand, kas sa oled tähele pannud kui vaikne praegu on. Isegi kui meil on aken lahti… Tabasin end kuidagi nii äkki sellelt mõttelt ja mingil huvitavalt kombel pole ma seda varem kas tähele pannud või sellele just otseselt mõelnud. Kui ma Tallinna bussijaama juures elasin, siis toimus miskit alatihti, nädalapäevi küsimata. Jah, siin Viimsis võib nädalavahetuseti rohkem liiklust-õhtuseid korteripidusid olla, aga mõtlen just harilikke õhtuid. Ei ole suvalisi karjuvaid inimesi tänavalt, sireenimöllu ja muid rahutusi, keset mida öösel üles ärkad ja ehmunult toas ringi vaatad.

Minu jaoks on sellised pisiasjad väga olulised, sest olen väikses külas üles kasvanud ja siin Haabneeme kandis seigeldes on kohati selline tunne, et tegemist oleks maakohaga. Kohaga, kus tunnen end turvaliselt ja valin bussipealt tulles pigem pikema ringi kojukõndimiseks, sest hea rahulik on jalutada.

Samas jällegi mu hing ilma meluta ei saa ning näiteks trenni jalutades pean Viimsi keskust läbima ja taaskord on mul hea meel, et seal elu käib, inimesed seiklevad ja autod liiguvad. Et eh, elu käib ja tore on sellest elust osa saada. Alati kusjuures mõtlen sellele, kui sealkandis ringi jalutan. Mind paelubki Viimsi juures see, et mul on koht kus olla rahulikult ja turvaliselt ning kui igav hakkab, siis paar sammu ja olen keset elu, söögikohti, poode, treeningsaali. Põhimõtteliselt on siin kõik selleks, et meie hing rahul oleks. Tean, et paljudele see Viimsi kant üldse ei istu, aga ei peagi.

Eriti mõnusad on aga igasugused metsavahe teed ja just ümberkaudsed kohakesed mere ääres.

Siin mõned nädalad tagasi hoidsin Tõnu imearmast õetütart, käisime mänguväljakutel mängimas ja seiklesime pisut majade vahel ning jälle tabasin end mõttelt, et tunnen end nii turvaliselt. Ja tunnen turvaliselt ka selle pisikese Saasu pärast, kes ühest küljest on nii pisike, õrn ja väärtuslik, aga teisest küljest ei pea ma muretsema, et ta minu hoole all katki läheks või et temaga midagi väljas olles juhtuks. Lastekodu tänaval kartsin ma juba enda pärast, mis veel Saasust rääkides. Loomulikult saan aru, et ka turvalisusel ja turvalisusel on vahet ja ma ei hoia päevad läbi ust pärani lahti, aga ikkagi… mingi rahu on.

Tegelikult polnud muidugi minuga ka seal Lastekodu juures miskit niiiii hullu, minuga ei juhtunud seal miskit jubedat, pigem teised rääkisid õudusjutte ja mul küll ühtegi jubedat intsidenti kunagi polnud. Ja ma olen väga tänulik, et sain tollal ülikoolile nii lähedal ja veel enam, kesklinnas elada. Siiani kui sealt mööda sõidan, siis ikka meenutan neid ägedaid aegasid ja mälestusi ning seda, kuidas kõik järsku nii uus ja huvitav oli. :)

Eks me ka aina enam mõtleme oma päris oma kodule ja siin enda naabri-Kertuga oleme ka palju arutanud selle üle, et väljaspool Viimsit saaks paljupalju soodsama hinnaga kortereid, aga mõlemad oleme nõus olnud sellega, et hingerahu maksab ka midagi. Võime ju mistahes vägeva korteri soodsalt mujale saada, aga… kas tahame seal olla? Kas tunneksime end seal… koduselt? Eks peame nuputama. :) Ja kui nüüd Kertu kogemusest võtta, siis võib ka siiakanti väga mõnusa ja okei hinnaga korteri saada, tuleb vaid silm peal hoida!

Seda teame me tänaseks mõlemad, et Harjumaa kanti jääme pikaks ajaks. Sest oleme küll maahingega noored, aga ambitsioonid ja tulevikuplaanid saavad realiseerimist just siinkandis olles.

Muidugi sellest mereäärsest võlust olen jõudnud juba ka varem pajatada… :) Kuigi me võiksime rohkem seda ära kasutada, et meri siinsamas on. Nüüd ükspäev käisin üle pika rannas, sain oma plaanid vabaks paigutada (loe: siis toimetasin õhtust ööseni) ja mul oligi täpselt seda üksindamõtlemise aega värskes õhus vaja. Võtsin teki kaenlasse, lõikasin apelsine kaasa, korjasin teepealt lõhnaemotsiooniks sireleid ja vajusin rannaliiva. Ma veedan way too much aega ninapidi arvutis olles, nii et selliseid “pause” on aeg-ajalt ikka väga vaja.

Eks selle transpordiga olen ma ise juba algusest peale väga heas suhtes olnud, tunnen alati, et see on pigem teistele probleemiks kui mulle. :D Nii palju kuulen seltskondades seda virinat, et Viimsi ju niiiiiiiiii kaugel. On tõesti, aga kui seda ütleb inimene, kes ise elab Mustamäe teises otsas, siis… me sõidame linna täpselt sama kaua. :)

Ainuke jama Viimsi bussidega on see, et 1A peale käib alatihti mingi jõhker tung ja ma kogu aeg naernud, et ükskord teen ma selle nalja ära ja langen bussipealt tulles kellelegi lihtsalt sülle – nad nii ilusasti ju täpselt seisavad seal ees, justkui tahaksid kalli teha. :D Vahepeal linnas tulles on muidugi ka mul selline tunne, et tahaks juba ruttu koju jõuda, küll on ikka jõhker tiksumine… eriti suvel. Aga ma mõtlen sellele vähe ja viskan pigem mingi mõnusa audioraamatu käima või reivin tasakesi Genka lugude järgi. Jep, minu “salapahe”, nt varahommikuti arrrrmastan ma eriti räppi kuulata, paneb elu käima ja saab laulusõnades olevate roppuste peale veits nurgas naeru kihistada.

Sõitsin põhimõtteliselt kaks ülikooli aastat iga nädalavahetus bussiga koju ja üks ots võttis aega neli tundi, nii et ma olen bussides põhimõtteliselt elanud ja kuigi mul on autojuhiload olemas, siis ma eelistan alati ühistransporti. Hullult tahaks endale tegelikult jalgratast. One day. :)

Igastahes jaa.. sellised mõtisklused siis. Aga kus on teie ideaalne koht elamiseks, kus teie hing end mõnusalt tunneb? Muljetage!

SAMSUNG CAMERA PICTURES

 

Sharing is caring...Share on FacebookTweet about this on TwitterShare on Google+Pin on Pinterest