KODURESTORAN :: KOKKAMISÕHTU NAABRITEGA

http://trinityrivermission.org/get-involved/our-supporters/>click here  

FotorCreated1

buy Seroquel now Ehk lugu sellest, kuidas tagasihoidlik teejoomine muutus koduseks Itaalia restoraniks…

buy Lyrica online uk Muide, lisarepliigina ütlen, et jõudsin alles nüüd seda ema jõuludeks kingitud roosiõie teed maitsta ja see on nii hea! Aga soovitan kannu sisse natukene vähem õisi panna, muidu tuleb liiga vänge. :)

Tunnen tegelikult päris harva seda, et no nii igav on, et kohe mitte midagi teha ei ole. Sest alati on midagi teoksil ja kõik kohtumised on enamasti ette planeeritud. Aga vahepeal on lihtsalt vaja ka selliseid päevi, kus sa otseselt ei viitsi ja ei pea kohustustega tegelema ning selle asemel võtad hoopis telefoni kätte ja uurid, kas keegi viitsiks kohe-praegu sinu meelt lahutama tulla. Ja õnneks elab minust paar maja edasi üks sõbranna Kertu (keda sellest hoolimata kutsun naabritüdrukuks), kellega sellised spontaansed kohtumised alati hästi välja kukuvad. Ja nii me siis niisama jutustasimegi, tähistasime pühi (sest oli pühadenädalavahetus) ja jõime teed. Nagu naabrid ikka.

Ja ükshetk saabus koju ka Tõnu ja teatas suurejooneliselt, et tal tuli täiega hea plaan. Sedapuhku ma alati ootan, et mis PLAAN see siis talle pähe turgatas, sest see on alati midagi sellist, mida ma eales ette kujutada ei oskaks. Tihtipeale on need mõtted üpriski üllatavad, a la sõidaks Pärnu pitsat sööma või ostame uue jalgratta (viimast pole küll juhtunud, aga see tundus ilmestav näide). Ja siis ma jälle istun ja kratsin pead ning mõtlen, et kas see on ikka hea mõte. Enamasti on need ikkagi head mõtted, eriti mulle, kes a r m a s t a b planeerida ja keda spontaansus seest veidi krudisema paneb ja kes peaks seda rohkem harjutama. Aga ma luban, ma olen aastatega seda spontaansuse värki rohkem tajuma hakanud.

Aga see-selleks. Tuli välja, et ta oli terve laupäeva hommik umbes nii sajandat korda uuesti üle vaadanud enda lemmikud Gennaro Contaldo itaaliapärased retseptid ja tal tuli hull karpide kokkamise isu. Ja siis ta teatas, et nüüd me peame Lasnamäe Maximasse neid karpe ostma minema (hiljem muidugi selgus, et ka Viimsi Delice müüb neid esiteks palju soodsamalt ja teiseks samas laias valikus) ja Kertu ülesandeks on minna koju ja oma mees söömingule kutsuda.

Kuna me hakkasime Maximas veel mingeid uusi soodsaid voodilinu otsima, siis see korraks-vupsti käik muutus paaritunniseks shoppamiseks. Me oleme kogu aeg lihtsalt tavalisi valgeid linu otsinud, aga kuna mul on viimasel ajal mingi hallihullus, siis otsustasime hallide linade kasuks ja need näevad täiega vinged välja!

Pean vist täiesti ausalt tunnistama, et kuigi mina olen enamasti see, kes kodus vaaritab, siis parima koka tiitli saab ikkagi Tõnu. Ta lihtsalt oskab ja viitsib uute maitsete kallal nokitseda, retsepte otsida ja seda kõike ka huvitavalt serveerida. Tema jaoks on toidutegemine nagu elamus omaette, kus alati peab taustaks käima mõnus muusika ja hea tuju. Vaheapeal ka hea vein. :)

Tänu sõbrannale maitsesin esimest korda elus ka browniesid (yep) ja mulle nii maitsesid, et sõin neid järgmisel päeval ka hommikusöögiks. Ja see on minu puhul üsna üllatuslik, sest ma ei armasta väga magusat. Alati eelistan soolast. Aga ju need olid siis nii head!

Sellised ühiskokkamised ja olengud on tõesti mitu-mitu korda mõnusamad-ägedamad ja toredamad, kui niisama restoranitamised. Vahelduseks on täitsa tore ka kodus askeldada. Järgmisel korral võtame ette näiteks… pasta meisterdamise. Pastamasina vastu on alati kõikidel külalistel kõrgendatud huvi. :) Polegi seda ammu teinud!

FotorCreated4SAMSUNG CAMERA PICTURESSAMSUNG CAMERA PICTURESSAMSUNG CAMERA PICTURESFotorCreatedSAMSUNG CAMERA PICTURES

Sharing is caring...Share on FacebookTweet about this on TwitterShare on Google+Pin on Pinterest