ÜKS NALJAKAS SEIK ELUST ENESEST #2

buy tastylia oral strips online no prescription DSC_04808

Read Full Article Mõtlesin täna teiega jagada veel üht naljakat seika elust enesest, sellest hoolimata, et alguses polnud see hetk üldse mitte naljakas. Aga nagu ikka, siis tagantjärele on alati kõik naljakam ja eks ma püüan seda läbi huumoriprisma vaadata.

more tips here Käisin neljapäeval (11.02) täitsa esimest korda Bodybalance trennis ja ma täiesti armusin sellesse. Kuigi mul on veel nii palju rühmatrenne läbi käimata, siis mingi ajani oli mul Viimsi Myfitnessis kaks täiesti lemmiktrenni – Maisa Bodypump ja TRX. Viimasel ajal on sinna lisandunud ka Laaguse Bodybalance’i trenn! See on nii mõnus, et ma juba nii ootan uut nädalat ja uut trenni. Esiteks mulle üleüldse meeldivad sellised kehale ja vaimule trennid ning tahaks taastada enda kunagise mega painduvuse. :) Viimasel ajal olen märganud, et ma ei paindu enam nii, nagu vanasti. Pluss Gina on nii inspireeriv inimene. Teate küll kui lõpus pikutate seal, tekk peal, siis ta lihtsalt räägib nii ilusti, et ma juba teist korda hoidsin pisaraid tagasi. :D Nii õigesti ning motiveerivalt rääkis ning andis eneseusule tohutult boosti juurde. Peate ise tunnetama, siis saate aru.

Aga igastahes jaa, pärast trenni olin nii rahulolev, rõõmus ja oli täpselt selline tunne, et tahaks tervele maailmale ainult naeratada ja öelda, et elu on ilus, aga kahjuks suutis miski ikkagi kogu selle hea energia maha suruda.

Tulin pesemast, juuksed põhimõtteliselt tilkusid, nägu oli saunast punane ja vaatan, et ma ei saa enda kapilukku lahti. No ei ole võimalik! Mu trennikaaslast ei olnud ka minuga just sel päeval trennis kaasas ja mõtlesin, et no way-no way-no way. Et ärge nüüd jamage, et mu kapiuks lahti ei tule. Kangutasin mis ma kangutasin, ikka lahti ei tule. Täitsa lõpp.

Järgmiseks mõtlesin, et kuidas abi küsima minna. Kuidagi totter on alasti (küll käterätik ümber) ja varbavaheplätudes minna administratsiooni ja kõikide edasi-tagasi kõndivate inimeste ees öelda, et hei, kas oleks võimalik kedagi appi kutsuda. Niisiis otsustasingi abi paluda neilt, kes trennist just lahkumas olid. Palusin üht inimest. Möödus kümme mitutit. Palusin teist. Möödus veel kümme. Ja mõtlesin, et mis toimub, kas ma nägin nende jaoks tõesti nii hullumeelne välja, et nad lihtsalt põgenesid mu palve peale? :D Siis palusin veel kolmandat inimest (endal juba pisarad silmis, et miks keegi ei saa mind aidata, ma olen ju põhimõtteliselt alasti siin, ma ei saa kellelegi helistadagi ju) ja ta tuli tagasi ja ütles, et mu teade on edastatud, aga tal on lihtsalt järjekord…

Ja siis teenindaja lõpuks tuli ja kukkus minuga vaidlema, et sellist asja ei saa juhtuda, et see kuidagi ise lukku läks. Et kas olen selle lukuga ikka varem ka trennis käinud? Jaa, loomulikult olen käinud, mitmeidmitmeid kordi. Ja loomulikult saan aru, et see on imelik, et nii juhtus! Ja siis jätkus ikka see jutt, et pole võimalik ja miks ja kuidas. Ma lõpuks juba ütlesin, et miks me vaidleme, ega ma nimelt enda kappi lukusta, et missugused võiksid olla lahendused sellele probleemile? Tema siis nähvas, et ainuke võimalus on see, et toon sulle tangid ja sa lõikad selle luku ise lahti. Ütlesin talle, et jah, palun.

Kõige rohkem imestan selle olukorra juures seda, et ükskõik kui viisakaks sa ise ka ei jää (ja ette-taha “aitähisid” ütle), osade inimeste süda ei leebu ja nad lihtsalt nähvavad sulle vastu. Ei proovi ise lahendusi välja käia ja lihtsalt vaidlevad. Vabalt oleks saanud öelda nii, et kummaline, selliseid asju ei tohiks juhtuda, aga ainuke lahendus sellele probleemile oleks see, et lõikame tabaluku lahti. Mul tekib jälle see küsimus, et Myfitness on endale nii hea imidži loonud ja neil on tõesti mõnus spordiklubi, aga miks ei osata valida administraatoreid. Neid inimesi, kes igapäevaselt seal inimesi tervitavad, üldpildi, ka esmamulje loovad. Ja ma ei räägi siin ainult ühekordsest probleemist, oleme mitmeid kordi trennikaaslasega arutanud, et oleme ebameeldiva kogemusega lahkunud. Just siis, kui sul on mingi mure või probleem või küsimus, siis joonistub välja see ebaprofessionaalsus.

Ja loomulikult ei olnud kõige solvavam see, et admin ebaviisakas oli, aga see, et ta tõigi mulle need massiivsed kollased tangid ja kõndis ise minema… Kangutasin seda ust pea 20-minutit lahti, sest ühest küljest püüdsin totrat muljet veidi leevendada ja teha kõik, et mul kohe see käterätt ümbert ära ei kukuks ning teisalt pidin vaatama, et ma suurt peeglit katki ei toksaks. Kangutasin mis ma kangutasin, lõikasin mis ma lõikasin ja ikka see paganama lukk katki ei läinud… Mul olid ausalt juba pisarad silmis, et kas see on tõesti võimalik. Et admin isegi ei küsi, et kas sul oleks abi vaja ja kõnnib lihtsalt minema. Aga võtsin selle sisemise jõu kuidagi kokku ja püüdsin mitte murduda. Ja murdsin hoopis selle luku.

Praegu mõtlen, et küll see võis alles KUMMALINE ja samas naljakas vaatepilt olla – väike naine käterätt ümber ja kangutab suuuuuuurte kollaste tangidega enda kapiust… :D

DSC_0474

Sharing is caring...Share on FacebookTweet about this on TwitterShare on Google+Pin on Pinterest