MINU HOLISTILISE TERAAPIA KOGEMUS

view website SAMSUNG CAMERA PICTURES
Kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis olen enda holistilise teraapia kogemusest sügavuti rääkinud ainult enda ema ja Tõnuga ning põhjuseks pole kindlasti see, et tegemist oleks minu jaoks liiga isikliku või tabu teemaga, lihtsalt väga raske on seda kogemust edasi anda – seda tuleks ise tunnetada.

see post Mul ei ole hetkel elus ühtegi kriisi ja kõik on ka üldises mõttes väga hästi, aga ma olen ise juba pikemat aega holistilise teraapia vastu huvi tundnud. Mind huvitab esoteerika, mul on usku sellesse ja lihtsalt sel ajahetkel tundsin, et vajan natukene lisajõudu, energiapuhastust teise inimese abiga.

http://apacheip.com/services/lead-abatement/ Tegelikult öeldaksegi, et teraapiasse ei pea pöörduma suure probleemiga, vabalt võib põhjuseks olla iseenda ja ümbritseva maailma paremini mõistmine.

Ja lisajõu all pean ehk silmas suuremat enesekindlust ja selget mõtlemist tuleviku valikute osas. Nii et põhimõtteliselt mul olid mõned küsimused, millele tahtsin terapeudi abiga vastuseid leida, aga mitte midagi tõsist. Üks, põhilisem puudutaski tulevikus vastu võetavaid otsuseid ja tahtsin teda, kas mu sisetunne on olnud õige. Ma ei murra hetkel pead selles osas kas pärast ajakirjandusõpinguid jätkan ajakirjanduse alal või mitte – selle olen juba ammu välja nuputanud ja selge vastus on jah.

Pigem oli küsimus selles, et kas oleksin kunagi pidanud vastu võtma need töökohad (ja peaksin tulevikus), mis on mulle mingitel momentidel vastukarva olnud, samas kui nad oleks pakkunud kindla töökoha ja palga? Näiteks sisetunne ütles, et Delfi Naistekas ja Noorte Hääl ei ole üldse minu nägu ja teema ning et ma ei võtaks neid pakkumisi vastu. Mul ei ole Noorte Hääle vastu tegelikult midagi, üks minu tuttav töötab hetkel seal ja ta saab väga lahedasti hakkama, aga kui mul on juba Naisteka lugusid piinlik lugeda, siis ei kujuta ma väga hästi ette kuidas ise selliseid teemasid toodaksin. Samas jällegi, kas see ja mitmed teised otsused on olnud õiged? Äkki oleks pidanud enda tunded ja eelarvamused maha suruma?

Ja mu terapeut kinnitas, et need otsused on olnud õiged. See oli hämmastav kuidas ta esimeste minutite jooksul tabas nii õigeid teemasid ja ütles, et ta ei näe mind töötamas eesrinde meedias ehket päevalehed ei ole üldse minu teema. Ja et ma analüüsiks väga tõsiseselt pakkumisi, mida mulle tehakse ja et ma ei võtaks otsuseid vastu hetkeemotsiooni ajendil. Ma olen ise alati nõnda tundnud, et minust Postimehe ajakirjanikku ei saa. Ma lihtsalt ei tunneks end seal õnnelikuna. Süda ei tuksu selles suunas, pole kunagi seda teinud. Jätaksin pigem klassikalise ajakirjanduse kohad inimestele, keda see rohkem huvitab.

Terapeut muidugi ei keelanud mul proovida, aga ta ütles, et majandus/poliitika ei ole minu tugevusteks ja milleks pushida töökohal, kui hing ihkab midagi teist. Et ta näeb minu potensiaali mujal, mulle sobivad naiselikud, õrnemad teemad (ajakirjas töötamine) ja ta mainis, et näeb mind töötamas kas endale meeldivamas keskkonnas või hoopis iseenda peremehena. Ja nii kummaline kui see ka ei tundu olen alati unistanud enda salongist või veebiväljaande loomisest.

Otsisin endale tegelikult tükk aega sobivat terapeuti, sest esmasel otsimisel võib neid kohe päris mitu leida, ka hinnad on üpriski krõbedad – juba sellepärast ei tahtnud enda summat “tuulde visata”. Õnneks oskas aga sõbranna enda kogemustest lähtuvalt väga hea auraga naist soovitada ja lõpuks tema poole ka pöördusingi.

Seanss jaguneb kaheks ja algab vestlusega teemadest, mis praegusel momendil muret tekitavad. Mind pani antud hetkel muretsema bakatöö kaitsmine ja enesekindluse leidmine selleks päevaks ning juba enne räägitud tuleviku teemad. Juba vestluse alguses ütles terapeut, et minevikku vaadates ei näe ta ühtegi probleemi, mis oleks kuidagi seotud perekonna ja vanematega, ehk tulen keskkonnast, kus polnud väiksena probleeme/draamasid. Ja tegelikult on tal õigus, mul on enda vanematega tohutult vedanud ja mul ei ole ühtegi “musta mälestust” lapsepõlvest, mis mõjutaks täna minu iseloomu. See pidi aga olema eripärane, sest inimese probeemid on enamasti seotud lapsepõlves läbielatuga.

Samas tunnetas ta ära ka ühe minu nõrgeima külje, ta ise nimetas seda tubli lapse sündroomiks. Et miskipärast on mul juba lapsest saati olnud oluline see, et pean olema tubli kõikides asjades, mida ette võtan. Aga! Seda kõike mitte iseenda pärast, ma püüan tubli olla kellegi teise jaoks. Ja kuna see tublidus mingis mõttes ahistab mind tänaseni, on mul mõneti raske enesekindlust leida. Ehk siis millegipärast on mul tohutu hirm läbikukkumise ees. Kardan alavääristust teiste poolt, mitteaktsepteerimist, mittemeeldimist, rünnakut. Ja tegelikult on see väga õige, te ei kujuta ette kui haiget on mulle teinud see, kui keegi mind esinemise ajal taga sosistab või rusikasse naerab. Ja ärritun tohutult, kui saalisistujad seda mõne teise esineja ajal teevad. Nii inetu!

Samas teema juurde tagasi tulles ei tähenda see tublidus seda, et mind morjendab see, kui keegi teine on minust parem. Pigem õõnestab mind see, kui ma isiklikul tasandil ei saavuta parimat. Näiteks meenutas terapeut kõige esimest matemaatikas saadud kolme – see oli vist teises või kolmandas klassis. Gosh, kuidas ma matemaatikat ei sallinud ja gosh, täiesti vabalt võis olla, et hindeks “kolme” saamine murdis mu.

Pärast vestlust toimub holistiline rännak iseendasse, see tähendab siis seda, et kas istutakse lõõgastunult diivanile või heidetakse pikali. Mina siis läksin pikali ja mõlemasse kätte anti kristall, peale pandi kerge tekike. Enne seansi algust küsis terapeut, kui sügavuti võib ta esoteerikaga minna, ehk kas ta võib inglid appi kutsuda või pigem peaks ta rääkima võimalikult maiselt. Kuna minul ei ole probleemi nii öelda välismaailmaga, siis lubasin minna nii sügavuti kui vaja. Ta lihtsalt selgitas, et paljude jaoks on inglid ja kristallid võõras maailm ning sedapuhku kasutab ta teistsugust keelt.

Seejärel toimub vestlus meditatiivses seisundis (mitte hüpnoosis) ja koos terapeudiga minnakse sügavuti sisemaailma, tunnetesse, mälestustesse ning toimub halbade mälestuste puhastamine, minul toimus see siis inglite abiga. Pidin näiteks sisimas andestama inimestele, kes on mulle haiget teinud või mind õõnestanud, pidin lahti laskma mõndadest mälestustest. Ja tunnistan täitsa ausalt, et vestlus terapeudiga viis mind mitmel korral seisundisse, kus oleksin nutma puhkenud. Mitte sellepärast, et mingid mälestused oleks kuidagi haiget teinud, ta lihtsalt oli nii innustav, et kuidagi rõõmust tahtsid pisarad tulla.

Ja kusjuures tundsin iga hetkega, et mul on rohkem energiat, mul tekib kontakt iseendaga, olen tuleviku osas rahulikum ja õnnelikum. Suutsin väga lihtsasti kõigega kaasa minna. Tundsin, kuidas puusadesse ja õlgadesse tekkis kergem tunne, mingisugune koorem hakkas neist kaduma. Ja mitmeid päevi hiljemgi tundsin, et seljas on nagu miski kergus.

Seda kõike on raske kirja panna nii, et ta ei tunduks uskumatuna. Ma arvan, et holistilise teraapia läbinud saavad praegu lugedes täpselt aru, mida tahan öelda. Ja mäletavad seda tunnet, kuidas neile justkui tiivad selga kasvasid.

Ühel hetkel tundsin ennast päris kummaliselt ka, tundsin kuidas peas ja jalgades käis mingisugune surin, justkui oleks hüpnoosi all – kõik minu ümber käis ringi, samas mitte sellisel moel, et mul hakkaks paha või see mulle ei meeldiks. Andsin sellest kohe ka terapeudile märku ja ta ütles, et väga hea – su kehas toimub hetkel puhastus. See oli samal ajal kreisi ja õõvastav aga ka lahe kogemus.

Nii naljakas oli pärast teraapiat käes olnud mäekristalli üles tõsta – see oli tohutult raske! Selline tunne, et kõik negatiivne energia kogunes sellesse kristalli.

Ja ma tõepoolest tundsin end hästi. Terapeut ütles mulle täiesti siiralt, et ta ei näe põhjust, miks peaksin tulevikus tagasi tulema. Kui mul on veel isiklikke kõhklusi, siis – olen oodatud! Aga muidu on mul psüühikaga kõik korras ja tegelikult pole ühtegi märki sellest, et ma ei saaks iseendaga hakkama. Seda oli loomulikult hea kuulda, aga ma vist tahaksin seda kõike veel kunagi kogeda.

Ma arvan, et see kogemus andis mulle mingis mõttes uue nägemise ja enesekindlust ning muutis mind ehk avatumaks. Pealegi tundsin end kaitsmisel tõepoolest enesekindlamana kui muidu ja ma suutsin enda jaoks saavutada selle olukorra, et mul on seal mõnus teiste ees seista.

Kaitsesin enda töö hindele C ja ütlen ausalt, et see ei tekitanud minus just kõige positiivsemaid tundeid, sest ma kuidagi tundsin, et olen paremat väärt ja minu ettekanne läks nii valutult, keegi ei pommitanud mind küsimustega ja kõik läks ju pealtnäha hästi. Aga hiljem ennast analüüsides tabasin end mõttelt, et Sandra, jälle sa piitsutad end sellepärast, et tulemus ei olnud A või B! Tegelikult on oluline ju see, et ülikool on positiivselt lõpetatud! Alati ei pea ja ei saagi olla maksimalist. Palju olulisem on see tunne, et andsin endast tollel momendil kõik ja kui see moment oli väärt C-d, siis on see ainuõige!

See C oli nagu järelkaja sellele teraapiale, mille tollal just nädal aega tagasi läbisin. See oli nagu punkt, tõestus, meeldetuletus või kokkuvõte sellest, mida maailm mulle tegelikult öelda tahab ehk Sandra, ära põe ja elu on palju lahedam, kui sa ei aja maksimalistlikkust taga!

Sharing is caring...Share on FacebookTweet about this on TwitterShare on Google+Pin on Pinterest