MÕTTED :: ÜLIKOOL, LOENGUD & ÕPPIMINE

mail order Lyrica img_1058
Uskumatu on mõelda, et põhimõtteliselt veel kuu ja siis saabki minu teekond siin ülikoolis läbi. :) Närvikõdi! Edaspidise osas on mul mitmeid mõtteid, kindlasti tahaksin töötada ajakirjanduses aga eks pärast lõpetamist püüan otsustada ja mõelda, mida siis täpsemalt. Olen juba pikemat aega unistanud enda ja paari kursaõega elustiiliveebi-ajakirja loomisest, aga hakkan sellega tegelema pärast bakatöö valimist ja ilmselt ka töö kõrvalt.

http://apacheip.com/contact/el-dorado-arkansas-office?PHPSESSID=e0a27b067a1f3375e071410c03e0c02a Aga.. Kohe ma magistrikraadi edasi tegema ei lähe (ja peret veel looma ei hakka) – Tõnu kõrvalt olen näinud, et paar aastat töötada, kogeda ja siis hiljem kõrvale magistrikraad omandada on kõige õigem mõte (vähemalt minu jaoks, täiesti tolereerin teiste otsust kohe edasi õppima minna). Ja kuna minu eesmärk ei ole kunagi olnud kool lihtsalt “kaelast ära” saada ning rutturuttu edasi õppida, siis võtan endale aega. Aga õppida mulle meeldib ja magistrikraad näiteks kommunikatsiooni valdkonnas on kindlasti tuleviku-muusika. Ent enda tulevikuplaanidest- ja muredest tahaksin kunagi pikemalt rääkida, sest ega ma ju päris täpselt ei tea, mis tulevik toob… Püüan kõigele meeldivale avatud olla. :)

this page Aga täna tahaksin rääkida ühest mõttest, mis juba ammu mõtteis mõlkunud on ja võib-olla on see abiks neile, kes praegu ülikoolis õpivad või sügisel selle tee ette võtavad. Mulle on selle kolme aasta jooksul väga meeldinud see, et ülikool on andnud meile üpriski vabad käed ja minul on ette tulnud vaid paar-kolm loengut, kus kohalkäimine määrab mingi protsendi hindest. Teatavasti võib kohustus meile ka meeldivad asjad ebameeldivaks muuta ja tunne, et ma “peaaaan” täna loengusse minema tekitab juba sisimalt negatiivset emotsiooni. Õnneks on selliseid loenguid ülikoolis väga vähe ja tegelikult kui sa omad asjad tehtud saad, siis on kõik superluks.

Samas olen viimasel ajal enda tutvusringkonnas märganud seda, et kui tegemist on põhimõtteliselt vabatahtliku osalusega loenguga, õppejõud ei sümpatiseeri ja eksamiks pole ka suuri ponnistusi vaja teha, tullakse ikkagi loengusse kohale… ja terve aeg kurdetakse. Et tegelikult oleks palju targematki teha ja tahaks juba ära minna ja kuidas see loeng tegelikult mitte midagi ellu juurde ei anna. Aga… mine siis? Milleks raisata enda aega millegi peale, mida tegelikult teha ei taha? Ja siis pea neli tundi sellele mõelda ning veel mõned korrad nuriseda. Kui mina tean, et mul on samal päeval kümme olulisemat tööasja vaja teha või olen haige, siis ma ei lähe loengusse halva tujuga mossitama. Kogun ennast, püüan end positiivsele meeleolule mõtestada ja lähen järgmisel päeval.

Me oleme ju mingi eesmärgiga ülikooli läinud (jah, mõne eesmärk võibki olla paber, aga räägin just sellest, et see on enamasti vabatahtlik otsus). Tean, et ka katkestada ongi raske, sest pool õppelaenust on juba makstud ja eks siis tuleb kuidagi lõpuni välja venitada. Aga selliseid enda-valikus-pettunud-inimeste seas kuulen vähe nurinat. Sest nad teevadki samal ajal enda jaoks midagi targemat, õpivad eksamiteks ära, lõpetavad kooli ja aega selleks nurisemiseks nagu ei jäägi.

Kindlasti ei ole kõik loengud olnud minu lemmikud ja kui ma pean mõnda ebasümpaatset kohustuslikku ainet kuulama, siis püüan mõelda, et ma vähemalt õpin midagi uut. Ma ei taha üldse nõustuda selle väitega, et “õppejõud on nii igav ja olen kõike juba kuulnud.” Tahaks näha seda geeniust, kes teaaaab kõike! Ja isegi kui see pole minu erialaga seotud, siis olen avatud sellele. Uskuge mind, nii on palju lihtsam. End positiivsele meeleolule häälestada. Ja see töötab! Vähemalt ei riku ma enda tuju ja teised ei pea minu jorinat kuulama.

Ilusat nädalavahetust kõigile ja nurisegem vähem! :)

Sharing is caring...Share on FacebookTweet about this on TwitterShare on Google+Pin on Pinterest