MIINUSKRAADIDEGA JA TELKIMA?

Meie talvine telkimine on saanud nii palju positiivset tagasisidet ja mul on hea meel sellest nüüd pisut pikemalt ka lõpuks kirjutada. Mul on endal selline tunne, et olen sellest juba nii palju ja põhjalikult rääkinud (sest see telkimine tuleb alati jutuks), aga püüan kirjutada nii, nagu esimest korda räägiksin. Kui pikka juttu lugeda ei viitsi, siis all on link meie vlogile ka!

Igastahes jaa, möödunud jõuluaeg oli ikka hullumeelselt kiire (vaadates vanu postitusi siis ma ütlen seda igal aastal, haha) ja seetõttu tegime me Tõnuga enda jõuluplaanid suht viimasel hetkel. Meil on viimastel aastatel traditsiooniks saanud see, et me ei kingi üksteisele asju vaid mingisuguse laheda elamuse ja olemegi kokku leppinud, et kas see on mingi mõnus väljasõit, uus spaakogemus, kontsert-õhtusöök, etendus… midagi sellist, mida saaksime kahekesi koos teha ja mis oleks jõulu- või talvehõnguline.

Näiteks üle-eelmisel aastal käisime ühes väikses, aga niiiiiii nunnukas Nõmmemaa puhkemajas, kus oli kamin ja saun ning üleüldse hästi mõnus olemine ja mul on siiani meeles see hea energia, millega sealt lahkusime. Väga paljud on pärast toda postitust mulle kirjutanud ja uurinud, et kuidas sinna täpsemalt minna saab, sest vahepeal oli mul blogi ju kinni ja paljudel oli kirjelduse poolest see koht meeles, aga täpsemat nime ei mäletanud. Nii et ma mäletan, et eelmisel aastal sai mitu korda selle koha linki jagatud. Kes tahab sellest pikemalt uuesti lugeda, siis link sellele postitusele on siin.

Sel korral mõtlesime aga jälle, et otsime mingi mõnusa kaminaga koha ja leidsime just Riiga igast põnevaid kohti, sest Eestis oli jõuluperioodil juba nii mitu ilusat kohta hõivatud, aga ühtäkki pakkuski Tõnu välja, et läheks aga telkima… et ta leidis nii ägeda koha Otepää lähedal ja kuna me läksime pühadeks nagunii maale, siis Otepää on meile väga lähedal ja ei pea kuhugile kaugele Riiga sõitma. Mina muidugi mega õhinas ja ütlesin kohe, et jaaaaaaaa, see on täpselt see, mida ma sellelt aastalt täiega veel ootaks. Midagi hästi teistsugust, pisut ekstreemset ja keset seda ilusat & paksu lund, millega meid see talv õnnistatud on.

Küll aga ei soovitanud Tõnu mul väga elevile veel minna, sest meie üllatuseks on meiesarnaseid hulle veel ja aasta lõppu oli jäänud suhteliselt vähe broneerimata aegu. Lisaks lubati päris jõhkrat külma ja meeskond ise on ööbinud max -7 kraadiga ning ei teadnud, kuidas veel külmemaga seal olemine on.

Juba kohapeale minnes (küll vägaa sõbralikult vastu võttes) uuris peremees, et äkki me ikkagi mõtleme ühe korra veel üle, et võimalus on veel koju tagasi minna. Ilmselt ta ei arvanud, et me olemegi end veidi ekstreemsele lainele häälestanud ja tahamegi midagi hästiiii teistsugust kogeda. Esimese asjana ütles ta mulle muidugi ka seda, et kas ma kavatsengi nendeeee jalanõudega mäest alla (ca 300m tuli telgini kõndida) minna… mina muidugi tundsin end sellise kommentaari peale nagu tõeline linnavurle, kes oleks KONTSADEGA rabasse tulnud, aga mul olid jalas…. eeeee… väga paksud ja soojad UGGid! “Hallooooo! Millega ma siiiiis oleks pidanud metsa tulema?” oli minu dialoog peas.

Aga küsimus ei olnudki üldse soojades ja mõnusates jalanõudes vaid selles, et need olid mul ainult pahkluuni ja küllaltki libedad, aga mega paks lumi oli ju maas ja kui ma oleks telgini jõudnud, siis oleksid jalad läbimärjad olnud. Seetõttu on hea sinna minnes just kummikud jalga panna ja õnneks nad kohe lahkelt mulle ka ühe paari kumpasid andsid. Aga jaa, minul käis juba peast mõte läbi, et ototototooooot, kas me ikka teeme selle mõtte teos? Kas me tõesti üldse hakkama saame?

Telgini jõudes polnud aga kahtlustki, sest see oli niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii nunnu ju! Väljas oli juba hämar, kamin prõksus, väiksed tulekesed siin-seal, pehmed vaibad maas (mõned karvased vaibad võtsime ise ka kaasa). No täielik idüll. Ei lasknud mina enam ühelgi kahtlusel end kõigutada.

Ja seal oli KÕIK vajalik olemas. Puud kütmiseks, meie üllatuseks elekter telefonide laadimiseks, suur veepaak, priimus, paberrätikud – no ma ei tea, põhimõtteliselt kõike, mille peale ise ei tuleks. Seal oli veel terve kirstutäie asju, aga kuna meil olid mingid nõud ja väga palju asju endal kaasas, siis täpsemalt ei uudistanudki. Aga no tõeline glämping ehk glamuurne camping!

Nii me seal siis asjatasimegi, tegime jõulusööke, käisime vahepeal väljas tuterdamas, proovisime pilte tehe (loe: ehitasime veepaagist ja pingist statiivi, lasime korralikult külma tuppa, ei tahtnud sokke lumiseks teha ehk jooksime kordamööda paljajalu välja taimerit sisse lülitama jne-jne). Mida kõike ühe pildi nimel ära tehtud sai! :D Aga noh, aega oli seal mässata.

Ega muidugi ei möödu ükski meie seiklus nii, et meiega midagi ka ei juhtuks ja noh, me juba teame, et alati tuleme me igalt poolt tagasi mingi huvitava looga. Nii ka sel korral! Juhtus siis nii… Oleme end siis juba mõnusalt sisse seadnud, tulime väljast väikeselt jalutuskäigult ja mõtlesime vaikselt ka magama sättima hakata ning järsku oli telk suitsu täis ja mina paanikas, aga Tõnu tahtis ikkagi kõike ise alguses proovida ja katsetada, äkki saab tossu kuidagi talupoja tarkusega või mõne lihtsa nipiga välja, et ei peaks peremehele helistama ja teda kest ööd tülitama hakkama.

Küll aga läks toss juba niiii väljakannatamatuks ja silmad jooksid hullult vett jne (pärast avastasin, et anduril olid patareid ka välja kukkunud, et võib-olla oleks häirekell juba ammu märku andnud, et midagi on valesti) ja mõtlesime ikkagi helistada ning selguski, et korstnas võib aeg-ajalt mingi tulesädeme püüdja? umbe minna ja hakkab tossu sisse ajama. Siis aga tõttas kiiresti üks meeskonnaliige meile appi, puhastas harjaga väljast selle korstna puhtaks ja oligi kõik korras! Ja ma ei räägi seda lugu üldse kellegi ehmatamiseks, vaid siis lihtsalt järgmine kord kui keegi ise sarnasesse olukorda satub, siis teab kuidas tegutseda. Aga meie tollel hetkel ei tulnud üldse selle pealegi, et nii lihtsa nipiga kõik korda saab.

Õnneks aga olime me sel hetkel ilusti ärkvel ja ei olnud veel magama läinud, pikad riided veel seljas ning ei pidanud pidžaamas välja külmetama jooksma. Pärast seda seiklust oli telgis pisut külm, aga mitte midagi hullu.

Paljud on uurinud ka selle kohta, et kas ööläbi oli telgis soe, aga ei, öösel tuli ikka iga kahe tunni tagant üles tulla ja kaminat kütta ehk siis Tõnu oli mul üks väga tubli ja tragi kütja! :D Et sellest mõttes terve öö keegi üleval olema ei pidanud – minul oli iga kahe tunni tagant äratuskell pandud ja minu ülesanne oli siis Tõnu üles äratada ja siis nina teki alt väljas kontrollida, et ta kütma läheks. Selline diiva elu oli siiiiis minul! :D Aga uni oli seal ikka niiii magus!

Piiiiika jutu kokkuvõtteks oli see kogemus ikka megalahe ja nad soovitasid kindlasti tagasi tulla ka kevadel, sest siis pidi kõik veel ilusam olema. Ilmselt tuleb siis kevadel uuesti sinna minna. :) Kui kedagi selline glämpimine veel huvitab, siis meie bronnisime koha läbi Bookingu siit, aga Sokka turismitaluga otse ühendust võttes vist pidi ka soodsamalt saama. :)

Ma loodan, et teile meeldis see postitus! Kas teist on keegi kunagi glämpimas käinud ja mis põnevat on teiega juhtunud? :D

Sharing is caring...Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter
Pin on Pinterest
Pinterest

V SPA JA TARTU RESTODE SOOVITUSI? ♡

Meil on viimastel aastatel kuidagi traditsiooniks saanud, et aasta alguses läheme alati kuhugile spaasse mõnnama, sest tavaliselt on detsembrikuu pööraselt kiire ja siis on hea uue aasta alguses end turgutada! Ja juba homme sõidame Tõnuga Tartusse, sest Krissu tegi eelmisel aastal nii helde ja armsa üllatuse V Spa kinkekaartidega. ♡ Oleme juba niiii kaua tahtnud sinna minna ja nii hea meel, et jaanuaris ka mõni vaba nädalavahetus broneerimata oli. Muidu on neil alati kui vaadanud oleme täismaja.

Seoses homse spaasseminekuga avastasin, et mul on üks aastatagune vlog jagamata… käisime jälle Grand Rose Spas ning mõtlesin, et kuna see youtube’s salajasena juba üleval oli, et teen siis avalikuks. Vahepeal oli nagu natuke liiga hilja seda jagada, aga nüüd läheks nagu veits teemasse ka. :)

Seoses V Spaga tahtsin aga küsida seda, et kas teil on häid soovitusi, missuguseid hoolduseid näiteks homme veel võtta? Tahaks mingit mõnnat massaaži või näohooldust, aga ei suuda otsustada.

Ja kuigi me Lõuna-Eestikad, siis ma ei mäleta, millal viimati Tartus kusagil restos käisime… Ainuke peatus on alati olnud Fasters ja kanawrap! :D Aga sel korral tahaks mingit mõnusat restoranielamust. Soovitage paluuuuun enda lemmikuid! Aitäh! ♡

… ja siin siis vlog sellest, kuidas Tõnu restoranist kooki “varastas”. :D

Sharing is caring...Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter
Pin on Pinterest
Pinterest

Kui tähtis nädal algab ebaõnnestumisega….

Uhuhuuu… no pole ammu näinud! Kui imelik on ilma blogimiseta olnud… ja uskumatu, et sain selle lehe taas tööle. Nagu ma mõnega väljaspool blogi rääkinud olen, siis ma ei otsustanud päeva pealt kõik kinni panna ning mitte kunagi enam blogida, aga keegi lihtsalt häkkis selle ära ehk vastu tahtmist võeti see minult ära, niuks. :( Kui ma märtsikuus veebimajutajalt selle teate sain, siis kukkus mul süda saapasäärde ja ei osanud esialgu kuhugile pöördudagi. Alguses mõtlesin, et proovin ise kuidagi hakkama saada, siis uurisime mõnelt tuttavalt itimehelt ning kuna neil polnud aega/oskusi meid aidata, siis jäigi see sinnapaika. Ja kuude kaupa veniski, et “küll ma varsti kellegi leian”, “võtan järgmine kuu kindlasti ette” jne. Kuni lõpuks igatsus blogimise vastu nii suureks kasvas, et Tõnu otsis netist ühe asjalikuma itimehe, kes küllaltki kiiresti ja tundub, et hästi ka asja korda sai.

Ma mõtlesin tükk aega, et millest ma võiksin üle pika aja esimesena kirjutada, sest rääkida oleks oi, kui paljust! Mu elu on siit eemaloleku aja jooksul ikka väga palju muutunud. Eelmisel nädalavahetusel toimus üks hästi-hästi armas inglilaat ja sellest on palju pilte, mitmed reisid on ju veel seljataga… Aga siis mõtlesin, et alustan sellest, mis hetkel ja sel nädalal toimunud on, sest elu ikka üllatab ja alati kõige kiiremal ajal.

Nädalavahetus möödus mul nii ägedasti inglilaadal olles ja kohtusin nii paljude armsate inimestega ning minu ettekujutuses oleks nii hea olnud selle ilusa emotsiooni pealt edasi liikuda. Aga asjad ei suju kunagi mõnusalt ja sujuvalt hetkedel, kui on mega kiire.

Kõige suurema šoki sain muidugi esmaspäeval, kui enda meili lahti tegin… Saatsin pühapäeval igale poole ohtralt kirju, sest inglilaadalt ei jäänud just kuigi palju asju üle ja pidin juurde tellima nii purke kui ka erinevaid tooraineid ja muud vajaminevat. Ja selgus, et kohast, kust tavaliselt purke tellin on laoseis täiesti 0!!! Laost, kus tavaliselt on sees 7000 või 10 000 sellist purki, mida mul igapäevaselt vaja läheb. Minu esimene mõte oli kohe see, et nonii, nüüd on täiesti pekkis kõik, sest järgmisel nädalal on mul Tartus suur jõululaat ja ma ei saa tooteid kausist müüma hakata juuu?? Müügijuht ei teadnud ka millal purke üleüldse oodata oleks, aga õnneks pakkus ta mulle ühe alternatiivi ehk alt pisut ümarama kujuga purke, aga mahutavad täpselt sama palju. Täna jõudsid need kohale ja kui ma nüüd tavaliste purkidega võrdlen, siis need on tegelikult isegi armsamad. Sellised pontsikumad ja nunnumad. Seega kõik lahenes tegelikult super hästi ja nüüd pean kirjutama ja uurima, kas selliseid ka edaspidi tellida saaksin.

Teine krahh tabas mind siis, kui kohas kust sheavõid (see on minu toodete peamine koostisosa) tavaliselt tarnin, oli laoseis nulllllll. Jälle, millal tuleb – ei tea. Ehk järgmine nädal, aga pole ka täiesti kindel. No täiesti pekkis vol 2. Kui ma ilma purkideta laadale minna ei saa, siis ilma sheavõita ei saa juba ammugi. :D  No halleluuuuuja! Variant oleks ainult küünaldega kohale minna, mis minu jaoks oleks ikkagi suur ei, sest kehasufleed on need, mille järele tullakse.

Sel hetkel mõtlesin küll, et elu on ikka huvitav! Seljataga on nii mõnusate emotsioonidega nädalavahetus ja heameelega seilaks nende tunnete pealt järgmisele laadale, aga nope, eluke tahab mind ikka proovile panna. Davai, anna siis juba täiega kõik väljakutsed mulle, ma olen valmis! :D

Samas on uute lahenduste väljamõtlemine küll keerukas, aga ka põnev (ja tehtav), sest selline tšinglemine käibki oma asja ajamisega kaasas. Õnneks sain ühest teisest kohast enda shea hetkel tellitud, loodan, et see jõuab uueks nädalaks kenasti kohale. Jääb küll väga napilt toodete juurdetegemise aega, aga tuleb anda minimaalsete päevadega endast parim.

Sellega seoses müüsin ka e-poe täiesti tühjaks, et saaksin sel nädalal veel viimased pakid teele panna ja uuel nädalal 100% ainult laadaettevalmistustele pühenduda. Nii paljud on mulle kirjutanud ja uurinud, et kas jõulutellimusi sel aastal enam teha ei saagi, aga oi, kuidas saab ja kohe pärast laata läheb trall pihta! Mul on vaja ainult uued pildid toodetest teha, sest muutsin kõik sildid nüüd inglise keelseks ning mudisin mõnda nime isuäratavamaks. Näiteks klassikaline “mustika” kehakoorija on nüüd Blueberry Cupcake.

Igastahes jaa! See nädal on olnud korralik katsumus. Kõige selle asjatamiste kõrval on kokku pandud tohutul hulgal pakke, öösiti vähe magatud, aga see kõik on ainult hea eesmärgi nimel ja küll jaanuaris puhkame! Ja sel nädalal on olnud nii palju “ei-sid”, et mulle hakkab see sõna juba meeldima. Sest iga “ei” viib mind lähemale veel parema lahenduseni!

Oeh, vot selline tagasitulek siia blogisse, aga ma lubasin endale, et ma kui, siis tulengi tagasi igapäevaste jutustustega – nii, nagu vanasti oli. See tootearvustuste jada sõi mind ennastki nii palju ära ja võib-olla oligi parem, et blogi ära häkiti. Sain järele mõelda, et kuhu suunas siis tegelikult liikuda tahan.

Kui varem ei kohtu, siis ootan teid Tartu jõululaadale, mis toimub 30.11-2.12 Näitustes – asun A hallis ja olen juba niiiiii põnevil! Laadad on alati mu lemmikud, sest te olete alati minu vastu nii head ja armsad! :)

See tort on lihtsalt nii imeline!

Mul käis täna pere külas ja lisaks nii mõnusatele kingitustele (kirjutan ka neist peagi) üllatasid nad sellise vinge tordiga ning mu näpud niiii sügelesid pilte töötlema ja blogima!! See on lihtsalt nii-nii ilusasti tehtud tort, kõige ilusam, mida eales näinud olen! Olin sõnatu!! Emps ütles, et nad tahtsid, et 25. sünnipäev jääks meelde eriti magusana ja sellepärast just midagi sellist nad valmistada lasidki. No muidugi jääb!!

Kõike naljakam ja samas ägedam on see, et nad tiksusid selle tordiga Tsirguliinast Viimsisse nii, et see jäi kenasti ühesse tükki ja see ei saanud viga ega midagi – kõik lilled ka püsisid kenasti peal! :D See oli tänase päeva kõige suurem hirm – kas tort jõuab ikka elusalt kohale. :D Õnneks jõudis!

Selle imelise tordi autoriks on Merle (Magusapõrgust) ja teisi tema töid saab vaadata siit! Lisaks maitses see nii hästi ja vanemad hoolitsesid selle eest, et see sisaldaks mu lemmikasju nagu mustikad ja vaarikad ning üldse oli see mahedalt magus, samas õrnalt ka hapukas ja suus-sulav! Ja martsipan – mu lemmar!

Vaatasin, et facebookis on tal ka põhjalikum kirjeldus tordi sisust: tordi sisuks hele biskviit, vaarikamousse vaarikate ja valge šokolaadi tükkidega, kohupiima-toorjuustu-mascarpone-vahukoorekreem mustikatega, martsipan.

Mmmmmmmmm!

Nagu sellest veel vähe oleks… tõid nad meile kandikutäie makroone ka, mis samuti – on lihtsalt i m e l i s e d! Nagu niiiiiii head! Nii et kõik mu Valgamaa sõbrad, kui tähtpäevaks miskit eriti head ja magusat tahate, siis Merle tegutseb Valgas ja juba mitmendat korda oleme tema tööga väga rahul. Just hiljuti meisterdas ta ka mu isale ühe õlledest tordi, mis nägi nii äge välja! :D

Sipsik nuusutab lillliii!! :D

10 aastat armastust – mida põnevat ette võtame? :)

Me nagu päriiiiiiiiselt ei suuda-oska ette kujutada, et meie kahe seljataga on 10 ühist aastat – praegu tagantjärele mõeldes on see aeg nii kiiresti möödunud ja samas on meie koosolemine olnud nii loomulik, et ma ei oskagi teistmoodi ette kujutada.

Tõnu lihtsalt ongi kogu minu elu! Ta on mulle alati toeks ja minu jaoks olemas, tema lõbus ja vahetu iseloom paneb mind iga päev südamest naerma, ta on kõige abivalmiv ning heasüdamlikum inimene keda ma tean, ta lööb kaasa nii minu kui ka meie eludes ja temas on see tugevus, mille tiiva alla saan peitu minna. Ning ta teab alati vastust igale mu murele. Ta on sõna otseses mõttes kõige hurmavam mees minu jaoks ning see, et ta on nii pikk…argh! :) Ja tema seiklusrikkus on nii nakkav, et minu “vana hing” vist oleks ilma temata ammu närbunud. Tema 18aastase energia sõna otseses mõttes ulatab mulle iga päev nähtamatu käe ja ütleb, et kuulekuule, lähme sinna… teeme seda… vaataks seda… matkaks seal… reisiks sinna. Ma olen seda varemgi öelnud, aga ta on tõesti muutnud mind nii-nii palju paremaks inimeseks ning enne teda ma vist ei osanud isegi “palun vabandust” öelda ning siirus ei olnud ka kindlasti üks minu trumpe. Aga täna ma mõtlen väga tihti nii, et kuidas Tõnu teeks. Kuidas Tõnu ütleks. Kuidas Tõnu selles olukorras käituks. Kuidas olla nii rahulik nagu tema. Kuidas jääda siiraks… jne. Ma tõesti võiks kirjutada raamatu temast ja sellest, mida tema vastu tunnen.

Ilmselt tundub see 10 aastat kuidagi nii uskumatu ka seetõttu, et meie elus on olnud väga palju erinevaid etappe ja kõik on kuidagi väga orgaanilselt ning loomulikult ja samas kindlalt paika loksunud. No näiteks kohe meie suhte alguses läks Tõnu kolmeks aastaks ülikooli ning mina õppisin keskkoolis – nägime vaid iga kahe nädala tagant nädalavahetuseti. Kui Tõnu ülikooli ära lõpetas, läksin mina ülikooli ning kuna Tõnu töökoht oli Valgamaal, siis elasime veel pea kolm aastat lahus ning nägime ainult nädalavahetuseti. Ja kokku kolisime alles siis, kui olime kuus või seitse aastat koos olnud ning kui Tõnu siia tööle sai. Juba sealt edasi elasime paar aastakest esimeses ühises üürikorteris ja varsti saab meil aastake esimeses ühises kodus. Tasapisi oleme realiseerinud ka muid ühiseid unistusi nagu reisimine ja näiteks veebruari alguses saime kätte kauaoodatud ühise autokese. Tean, et paljusid huvitab ka see küsimus, et millal tutukesed meie ellu tulevad (ja see on loomulik küsimus, ei pahanda üldse selle peale), aga kindlasti nad ühel päeval ka tulevad. Iga etapp omal ajal, nagu alguseski rääkisin. :)

Aga nüüd postituse algteema juurde… Mida põnevat me selle suure-tähtsa-erilise ja ümmarguse tähtpäeva puhul ette võtame? Mõtlesime juba tükk aega, et tahame kindlasti kuhugile reisile minna ning lõpuks otsustasime, et eksootiline Bali on täpselt see ideaalne plaan! Kuna erinevate puhkuste ja plaanidega sobis kõige paremini märtsikuu, siis täna, kui meil tähtpäev on, me küll reisil ei ole, ent sellest pole üldse hullu. Täna lähme hoopis välja tähistama. :) Alguses mõtlesime, et võtame rahulikult ning põhilise panuse paneme ikka Balile, aga seiklussellid nagu me oleme, ei taha sellel ilusal reedesel päeval kodus passida. :D Nii et ma usun, et lähme täna õhtul mõnesse enda lemmikkohta sööma, klaase kokku lööma ning niisama tähistama. :) Pühapäeval aga ootab meid Saaremaa, ja Grand Rose Spa, aitäh emmele-issile selle kingituse eest!

Panen siia lõpetuseks ühe naljaka pildi päevast 10 aastat tagasi, kui me minu sünnipäeval (sain 15) kõikide sõprade ees avalikustasime, et oleme juba mõnda aega omavahel susistanud ning enamikele tuli see küll nagu pauk selgest taevast. :D Kuna Tõnu mind vanasti kogu aeg kiusas ja ma ei sallinud teda üldse, siis poleks keegi nagu arvanud, et need kaks ühise keele (haha, sõna otseses mõttes) leiavad.

Sõprade appruuuuuv olemas ja vot, tänaseni gruuuvime. :) Palju õnne meile musu!