Kui tähtis nädal algab ebaõnnestumisega….

Uhuhuuu… no pole ammu näinud! Kui imelik on ilma blogimiseta olnud… ja uskumatu, et sain selle lehe taas tööle. Nagu ma mõnega väljaspool blogi rääkinud olen, siis ma ei otsustanud päeva pealt kõik kinni panna ning mitte kunagi enam blogida, aga keegi lihtsalt häkkis selle ära ehk vastu tahtmist võeti see minult ära, niuks. :( Kui ma märtsikuus veebimajutajalt selle teate sain, siis kukkus mul süda saapasäärde ja ei osanud esialgu kuhugile pöördudagi. Alguses mõtlesin, et proovin ise kuidagi hakkama saada, siis uurisime mõnelt tuttavalt itimehelt ning kuna neil polnud aega/oskusi meid aidata, siis jäigi see sinnapaika. Ja kuude kaupa veniski, et “küll ma varsti kellegi leian”, “võtan järgmine kuu kindlasti ette” jne. Kuni lõpuks igatsus blogimise vastu nii suureks kasvas, et Tõnu otsis netist ühe asjalikuma itimehe, kes küllaltki kiiresti ja tundub, et hästi ka asja korda sai.

Ma mõtlesin tükk aega, et millest ma võiksin üle pika aja esimesena kirjutada, sest rääkida oleks oi, kui paljust! Mu elu on siit eemaloleku aja jooksul ikka väga palju muutunud. Eelmisel nädalavahetusel toimus üks hästi-hästi armas inglilaat ja sellest on palju pilte, mitmed reisid on ju veel seljataga… Aga siis mõtlesin, et alustan sellest, mis hetkel ja sel nädalal toimunud on, sest elu ikka üllatab ja alati kõige kiiremal ajal.

Nädalavahetus möödus mul nii ägedasti inglilaadal olles ja kohtusin nii paljude armsate inimestega ning minu ettekujutuses oleks nii hea olnud selle ilusa emotsiooni pealt edasi liikuda. Aga asjad ei suju kunagi mõnusalt ja sujuvalt hetkedel, kui on mega kiire.

Kõige suurema šoki sain muidugi esmaspäeval, kui enda meili lahti tegin… Saatsin pühapäeval igale poole ohtralt kirju, sest inglilaadalt ei jäänud just kuigi palju asju üle ja pidin juurde tellima nii purke kui ka erinevaid tooraineid ja muud vajaminevat. Ja selgus, et kohast, kust tavaliselt purke tellin on laoseis täiesti 0!!! Laost, kus tavaliselt on sees 7000 või 10 000 sellist purki, mida mul igapäevaselt vaja läheb. Minu esimene mõte oli kohe see, et nonii, nüüd on täiesti pekkis kõik, sest järgmisel nädalal on mul Tartus suur jõululaat ja ma ei saa tooteid kausist müüma hakata juuu?? Müügijuht ei teadnud ka millal purke üleüldse oodata oleks, aga õnneks pakkus ta mulle ühe alternatiivi ehk alt pisut ümarama kujuga purke, aga mahutavad täpselt sama palju. Täna jõudsid need kohale ja kui ma nüüd tavaliste purkidega võrdlen, siis need on tegelikult isegi armsamad. Sellised pontsikumad ja nunnumad. Seega kõik lahenes tegelikult super hästi ja nüüd pean kirjutama ja uurima, kas selliseid ka edaspidi tellida saaksin.

Teine krahh tabas mind siis, kui kohas kust sheavõid (see on minu toodete peamine koostisosa) tavaliselt tarnin, oli laoseis nulllllll. Jälle, millal tuleb – ei tea. Ehk järgmine nädal, aga pole ka täiesti kindel. No täiesti pekkis vol 2. Kui ma ilma purkideta laadale minna ei saa, siis ilma sheavõita ei saa juba ammugi. :D  No halleluuuuuja! Variant oleks ainult küünaldega kohale minna, mis minu jaoks oleks ikkagi suur ei, sest kehasufleed on need, mille järele tullakse.

Sel hetkel mõtlesin küll, et elu on ikka huvitav! Seljataga on nii mõnusate emotsioonidega nädalavahetus ja heameelega seilaks nende tunnete pealt järgmisele laadale, aga nope, eluke tahab mind ikka proovile panna. Davai, anna siis juba täiega kõik väljakutsed mulle, ma olen valmis! :D

Samas on uute lahenduste väljamõtlemine küll keerukas, aga ka põnev (ja tehtav), sest selline tšinglemine käibki oma asja ajamisega kaasas. Õnneks sain ühest teisest kohast enda shea hetkel tellitud, loodan, et see jõuab uueks nädalaks kenasti kohale. Jääb küll väga napilt toodete juurdetegemise aega, aga tuleb anda minimaalsete päevadega endast parim.

Sellega seoses müüsin ka e-poe täiesti tühjaks, et saaksin sel nädalal veel viimased pakid teele panna ja uuel nädalal 100% ainult laadaettevalmistustele pühenduda. Nii paljud on mulle kirjutanud ja uurinud, et kas jõulutellimusi sel aastal enam teha ei saagi, aga oi, kuidas saab ja kohe pärast laata läheb trall pihta! Mul on vaja ainult uued pildid toodetest teha, sest muutsin kõik sildid nüüd inglise keelseks ning mudisin mõnda nime isuäratavamaks. Näiteks klassikaline “mustika” kehakoorija on nüüd Blueberry Cupcake.

Igastahes jaa! See nädal on olnud korralik katsumus. Kõige selle asjatamiste kõrval on kokku pandud tohutul hulgal pakke, öösiti vähe magatud, aga see kõik on ainult hea eesmärgi nimel ja küll jaanuaris puhkame! Ja sel nädalal on olnud nii palju “ei-sid”, et mulle hakkab see sõna juba meeldima. Sest iga “ei” viib mind lähemale veel parema lahenduseni!

Oeh, vot selline tagasitulek siia blogisse, aga ma lubasin endale, et ma kui, siis tulengi tagasi igapäevaste jutustustega – nii, nagu vanasti oli. See tootearvustuste jada sõi mind ennastki nii palju ära ja võib-olla oligi parem, et blogi ära häkiti. Sain järele mõelda, et kuhu suunas siis tegelikult liikuda tahan.

Kui varem ei kohtu, siis ootan teid Tartu jõululaadale, mis toimub 30.11-2.12 Näitustes – asun A hallis ja olen juba niiiiii põnevil! Laadad on alati mu lemmikud, sest te olete alati minu vastu nii head ja armsad! :)

See tort on lihtsalt nii imeline!

Mul käis täna pere külas ja lisaks nii mõnusatele kingitustele (kirjutan ka neist peagi) üllatasid nad sellise vinge tordiga ning mu näpud niiii sügelesid pilte töötlema ja blogima!! See on lihtsalt nii-nii ilusasti tehtud tort, kõige ilusam, mida eales näinud olen! Olin sõnatu!! Emps ütles, et nad tahtsid, et 25. sünnipäev jääks meelde eriti magusana ja sellepärast just midagi sellist nad valmistada lasidki. No muidugi jääb!!

Kõike naljakam ja samas ägedam on see, et nad tiksusid selle tordiga Tsirguliinast Viimsisse nii, et see jäi kenasti ühesse tükki ja see ei saanud viga ega midagi – kõik lilled ka püsisid kenasti peal! :D See oli tänase päeva kõige suurem hirm – kas tort jõuab ikka elusalt kohale. :D Õnneks jõudis!

Selle imelise tordi autoriks on Merle (Magusapõrgust) ja teisi tema töid saab vaadata siit! Lisaks maitses see nii hästi ja vanemad hoolitsesid selle eest, et see sisaldaks mu lemmikasju nagu mustikad ja vaarikad ning üldse oli see mahedalt magus, samas õrnalt ka hapukas ja suus-sulav! Ja martsipan – mu lemmar!

Vaatasin, et facebookis on tal ka põhjalikum kirjeldus tordi sisust: tordi sisuks hele biskviit, vaarikamousse vaarikate ja valge šokolaadi tükkidega, kohupiima-toorjuustu-mascarpone-vahukoorekreem mustikatega, martsipan.

Mmmmmmmmm!

Nagu sellest veel vähe oleks… tõid nad meile kandikutäie makroone ka, mis samuti – on lihtsalt i m e l i s e d! Nagu niiiiiii head! Nii et kõik mu Valgamaa sõbrad, kui tähtpäevaks miskit eriti head ja magusat tahate, siis Merle tegutseb Valgas ja juba mitmendat korda oleme tema tööga väga rahul. Just hiljuti meisterdas ta ka mu isale ühe õlledest tordi, mis nägi nii äge välja! :D

Sipsik nuusutab lillliii!! :D

10 aastat armastust – mida põnevat ette võtame? :)

Me nagu päriiiiiiiiselt ei suuda-oska ette kujutada, et meie kahe seljataga on 10 ühist aastat – praegu tagantjärele mõeldes on see aeg nii kiiresti möödunud ja samas on meie koosolemine olnud nii loomulik, et ma ei oskagi teistmoodi ette kujutada.

Tõnu lihtsalt ongi kogu minu elu! Ta on mulle alati toeks ja minu jaoks olemas, tema lõbus ja vahetu iseloom paneb mind iga päev südamest naerma, ta on kõige abivalmiv ning heasüdamlikum inimene keda ma tean, ta lööb kaasa nii minu kui ka meie eludes ja temas on see tugevus, mille tiiva alla saan peitu minna. Ning ta teab alati vastust igale mu murele. Ta on sõna otseses mõttes kõige hurmavam mees minu jaoks ning see, et ta on nii pikk…argh! :) Ja tema seiklusrikkus on nii nakkav, et minu “vana hing” vist oleks ilma temata ammu närbunud. Tema 18aastase energia sõna otseses mõttes ulatab mulle iga päev nähtamatu käe ja ütleb, et kuulekuule, lähme sinna… teeme seda… vaataks seda… matkaks seal… reisiks sinna. Ma olen seda varemgi öelnud, aga ta on tõesti muutnud mind nii-nii palju paremaks inimeseks ning enne teda ma vist ei osanud isegi “palun vabandust” öelda ning siirus ei olnud ka kindlasti üks minu trumpe. Aga täna ma mõtlen väga tihti nii, et kuidas Tõnu teeks. Kuidas Tõnu ütleks. Kuidas Tõnu selles olukorras käituks. Kuidas olla nii rahulik nagu tema. Kuidas jääda siiraks… jne. Ma tõesti võiks kirjutada raamatu temast ja sellest, mida tema vastu tunnen.

Ilmselt tundub see 10 aastat kuidagi nii uskumatu ka seetõttu, et meie elus on olnud väga palju erinevaid etappe ja kõik on kuidagi väga orgaanilselt ning loomulikult ja samas kindlalt paika loksunud. No näiteks kohe meie suhte alguses läks Tõnu kolmeks aastaks ülikooli ning mina õppisin keskkoolis – nägime vaid iga kahe nädala tagant nädalavahetuseti. Kui Tõnu ülikooli ära lõpetas, läksin mina ülikooli ning kuna Tõnu töökoht oli Valgamaal, siis elasime veel pea kolm aastat lahus ning nägime ainult nädalavahetuseti. Ja kokku kolisime alles siis, kui olime kuus või seitse aastat koos olnud ning kui Tõnu siia tööle sai. Juba sealt edasi elasime paar aastakest esimeses ühises üürikorteris ja varsti saab meil aastake esimeses ühises kodus. Tasapisi oleme realiseerinud ka muid ühiseid unistusi nagu reisimine ja näiteks veebruari alguses saime kätte kauaoodatud ühise autokese. Tean, et paljusid huvitab ka see küsimus, et millal tutukesed meie ellu tulevad (ja see on loomulik küsimus, ei pahanda üldse selle peale), aga kindlasti nad ühel päeval ka tulevad. Iga etapp omal ajal, nagu alguseski rääkisin. :)

Aga nüüd postituse algteema juurde… Mida põnevat me selle suure-tähtsa-erilise ja ümmarguse tähtpäeva puhul ette võtame? Mõtlesime juba tükk aega, et tahame kindlasti kuhugile reisile minna ning lõpuks otsustasime, et eksootiline Bali on täpselt see ideaalne plaan! Kuna erinevate puhkuste ja plaanidega sobis kõige paremini märtsikuu, siis täna, kui meil tähtpäev on, me küll reisil ei ole, ent sellest pole üldse hullu. Täna lähme hoopis välja tähistama. :) Alguses mõtlesime, et võtame rahulikult ning põhilise panuse paneme ikka Balile, aga seiklussellid nagu me oleme, ei taha sellel ilusal reedesel päeval kodus passida. :D Nii et ma usun, et lähme täna õhtul mõnesse enda lemmikkohta sööma, klaase kokku lööma ning niisama tähistama. :) Pühapäeval aga ootab meid Saaremaa, ja Grand Rose Spa, aitäh emmele-issile selle kingituse eest!

Panen siia lõpetuseks ühe naljaka pildi päevast 10 aastat tagasi, kui me minu sünnipäeval (sain 15) kõikide sõprade ees avalikustasime, et oleme juba mõnda aega omavahel susistanud ning enamikele tuli see küll nagu pauk selgest taevast. :D Kuna Tõnu mind vanasti kogu aeg kiusas ja ma ei sallinud teda üldse, siis poleks keegi nagu arvanud, et need kaks ühise keele (haha, sõna otseses mõttes) leiavad.

Sõprade appruuuuuv olemas ja vot, tänaseni gruuuvime. :) Palju õnne meile musu!

Sünnipäev @ Paju Villa!

Eile tähistasin enda sünnipäeva ja nagu hommikul Instagramiski mainisin, siis nii mõnusalt üllatusterohket ja armsat sünnipäeva pole mul ammu olnud! Sõbrad ning pered olid liiiiiga helded kingituste tegemisel ning juba hommik algas nii rõõmsalt. Tõnu otsustas mind lemmiksöögi saatel üles äratada (mhm sushiga) ja üllatas väikse kingitusega – sain endale uue Equa joogipudeli! Olen just selle disainiga pudelit endale ammu tahtnud ja see oli armas üllatus, sest kuna Tõnu kinkis mulle sünnipäevaks ja aastapäevaks Bali lennupiletid, siis ma ei oodanud ühtegi kingitust ja keelasin tal minu peale raisata. Aga eiiii, õhtul viis ta mind lisaks veel Paju Villasse õhtusöögile! Nii totu oled musuu!

Päeva üks tipphetki oli kindlasti see, kui kuller tõi ukse taha 25 roosat roosi. Tüüpilise white girlina läksin nii ekstaasi ja selgus, et mu pere Tsirguliinast otsustas mind üllatada. :) Kuigi nad tulevad mulle nädalavahetusel külla, siis ikkagi tahtsid ka õige päeva erilisemaks muuta ja see oli neist nii-nii armas.

Õhtuse Paju Villasse mineku hoidis Tõnu saladuses ja ütles vaid, et paneksin end kella seitsmeks valmis. Kohale jõudes mõtlesin, et appi, kui hubane väike lossikene, et mis resto see veel on – no tõeliselt muinasjutuline näeb see koht välja ja ma ei seostanud seda üldse Paju Villaga, kuigi olen alatii tahtnud sinna minna.

Jäime toitudega megalt rahule! Tellisime eelroana falafeli & artisani friikad ning omg, kuidas neid jälle süüa tahaks. Pearoaks pastaroog “surf & turf” ning see oli ainult heas mõttes tõeline üllataja. Nii välimuse kui maitse poolest. Magustoiduks kitsejuustu brülee, mis maitses täpselt nii nagu üks minu koorija, niiiiiii hea. :D Ainult mõmisesin!

Üks eriline päev ja veel erilisem kuu!

Ma olen nii-nii õnnelik, sest esimest korda on võimalus Sandrelle Beauty tooteid Tallinnas ka kohapeal nuusutamas-katsetamas käia ja seda terve veebruarikuu jooksul. Mamo võttis minuga juba möödunud aastal ühendust ja tutvustas nende pop-up riiulite mõtet – pakkudes mulle veebruarikuud, mõtlesin, et paremat ajastust olla ei saa! Veebruar on mulle nii südamelähedane: täna on minu sünnipäev ja kahe päeva pärast on meil Tõnuga veel erilisem tähtpäev, sest siis saab meil 10 aastat koos oldud. 10 aastat! Uskumatu…

Mamo kohvikute eesmärk ongi igal erineval kuul tutvustada erinevaid Eesti väikeettevõtjaid ja veeeeebruar on siis meie päralt! :) Juhuuu!

Kuna esimene nädal tundus olevat väga edukas ja riiulid olevat hõredad (aitäh kõigile armsatele, kes on pilte saatnud ja ostmas käinud ning mulle hiljem veel lisatellimusi postkasti saatnud, mul on paras väljakutse neid küll täita, aga tasapisi püüan kõigile vastata :D niiiii armsad olete!!), siis käisin eile ka uusi tooteid juurde viimas ning tänasest saab värskelt uusi asju soetada.

Nii et kui mõtlete kuhu lõunapausile minna, siiiiiis Mamo it is! ja kui sõbrapäeva kinki ka veel ei ole, siis Mamost saab ilusasti siidpaberisse pakituna need soetada. :) See oleks mulle megailus ja kõige parem kingitus!

Ja allpool on väike vlog ka. :)